Hey y'all lil' niggas

Suht hiljuti kirjutasin (vist ikka blogisse ... äkki kellelegi mujale :D?) inimestest, kes on ennast kaamera ees "liiga vabalt" tundnud, ning selle peale tohutu kriitikatule alla sattunud. Mõni juutuuber on väidetavalt 45 minutit nuttes ja tatistades vabandust palunud ühe fraasi pärast, mis ta mingis ulakas või turtsakas tujus ütles.

Okei, just klikkasin sama teemaga videole - ausalt öeldes äravahetamiseni sarnane sellega, mida juba vaatasin ja kirjeldasin - seal on mustanahaliste teema terav, ja minul hakkab peas üha valjemini ja valjemini kummitama Bhad Bhabie laulu Trust Me see osa, kus rastamees laulab:

Tote that Glock, lil' homie, get yo guap
You my son, lil' nigga, I'm yo pops
I'm on top, lil' bitch, gimme props ...

See koht on laulus 1:32.

Ehk siis, ilmselt ... minu jaoks on see kõik üks suur nali.

Kui mina netis märgatavaks saaksin, visataks mind internetist välja selsamal päeval, kui see juhtuks.

Mõnikord tõesti juhtub, et me teeme ebaõnnestunud nalja, kuid seda ei juhtu sageli.
Tavaliselt teistele see nali ei meeldi aga meile küll! :D Ka pärast aru saamist, et teisele ei meeldi! Mina sageli naeran üksi oma naljade peale ja mul pole selle vastu mitte kõige vähematki :D
On ka teine variant: inimesed on vait ja siis keegi seletab minu nalja teistele. See meeldib mulle palju vähem. Keegi ütles, et anekdoodi seletamine on nagu konna lahkamine: sa saad küll paremini aru, aga konn/nali on surnud.
Ma küll loodaks ja usuks sellesse, et minust hoiaksid eemale ja kasvõi räägiksid halba kõik need inimesed, kelle jaoks minu naljad on napakad või ebadelikaatsed. Sest mina küll ei vabandaks nalja pärast, mis mulle endale nalja teeb. Ma lihtsalt ütleksin täiesti ausalt, et mul on kurb, et mu naljad teistele haiget teevad ja kurb, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.
Ja et ilmselt olen ma "haige inimene", aga sellegipoolest ... mulle meeldib olla mina, mitte teeselda kedagi, keda teised nõuavad, et ma oleksin.
Ma arvan, et inimesed, kes nõuavad teiselt inimeselt, et ta oleks teistsugune, on hullud.

Hästi huvitav on kuulata inimeste lugusid sellest, kuidas isolatsioon nende vaimsele tervisele mõjub.

Ma mõtlen, kas on võimalik, et need inimesed oskavad tõmmata vastupidise paralleeli - kuidas tunnevad ennast introverdid, kes püüavad mitte mõned nädalad, vaid kogu elu elada tavapäraste suhtlemisnormide kohaselt?

Et see, kui haprana nemad ennast isolatsioonis tunnevad, räägib midagi selle kohta, kuidas loomu poolest eraklikud inimesed kannatavad suhtlust nõudvas ühiskonnas ja introvertidel pole grammigi seda lootust, et maailm muutub kunagi "tagasi" vaiksemaks ja aeglasemaks. Maailm jääb kuuluma ekstravertidele. Introverdid jäävad alati lärmis ja saginas uppujaks.

(Video jätan pooleli, sest mul juba on lõbus :p Lähen hoopis hommikusööki tegema.)