Valutu muutumine

Allikas: Instagram @ russellbrand

Kui mina iseseisvamat elu alustasin, räägiti ainult täpselt vastupidist juttu: selleks, et muutuda, tuleb rügada. Mitte midagi väärtuslikku ei tule ilma rügamiseta. Sea eesmärk ja liigu selle poole kõrvale vaatamata.

Muidugi on endiselt inimesi, kes sedalaadi eneseületusest vaimustust tunnevad ja osa neist on tõesti nii targad ja stabiilsed, et nad päriselt liiguvadki selle poole, mis neile tegelikult ka sobib ja see ei muutugi eriti.

Enamik meist kogeb pärast rügamist ja eesmärgi saavutamist siiski pettumust.

Mulle enda puhul tundub, et rügamiseks tuleb ennast kuidagi kõvaks teha, aga sellega me lõikame end elust ära. Elu on pehme ja väga tundlik, liikuv, muutuv.

Ma teen mõnikord nädala jooksul 3 täiesti vastukäivat elulist otsust ja ikka ei pea end lolliks, nagu vanasti oleksin pidanud. Teed mingi otsuse ära ja kohe voolab sisse uut infot. Võtad uue info arvesse ja teed uue otsuse. Nii palju kordi kui vaja, elu lõpuni.

Psühholoogia-psühhiaatria on siin konservatiivsem.

Ma arvan, et selle põhjustab patsientide ebaautentsus :D

Mina ka täitsin 23 aastat igasuguseid soovitusi ja uskusin, et kui saik on minuga rahul, siis võin endaga ise ka rahul olla ja ... teen asju 'õigesti' ja omamoodi/'alla andes' oleks veel palju hullem.

See kõik oli täielik vale.

Tablette ma ära jätta ei soovitaks, kuid kui saik soovitab teha asju, mis tunduvad loogilised aga tekitavad halva enesetunde, vastikust või hirmu, siis igal juhul soovitan mitte liiga tõsiselt võtta neid soovitusi.

Näiteks minul läks füüsiline tervis paremaks, kui lõpetasin enda jalutama sundimise.

23 aastat sundisin!

Siis järsku hakkasin mõtlema, et kui 23 aastat pole tulemusi olnud, siis oota-nüüd-oota - millal ma võiks neid loota? :D

Jätsin jalutamise ära, mitte midagi halvemaks ei läinud ja siis hakkas kiiresti paremaks minema.

Sest mul polnud jalutamiseks jõudu oma 43-45 kiloga ja linnas veel pealegi. See oli teine point - kodust väljumise ärevuse vähendamine. Nüüd ma tean, et kodust väljumisega seotud ärevuse vähendamiseks pean lihtsalt vähem sebima mõned päevad varem. Vaikne olema. Et ärevus langeks. Ka nagu loogiline ju. Umbes nagu - kuidas Sa ennast hullu müraga harjutad: kas püüad võimalikult sageli selle müra sees olla ja loodad ära harjuda, või lihtsalt kosutad end enne ja pärast vaikuses, et need kaks tundi müra vastu pidada?

Üsna rets on soovitada rohkem müras viibida, aga seda saigid teevad praegu.

Täitsa enesekindlalt ka.

Ja mõnele sobibki ehk.

Mõni muudkui "viriseb" ja "keeldub teraapiast" :D

Aga enamik on nagu mina, ma arvan ... mõtleb, et ma nii palju pingutasin, järelikult olen tubli ja võin endaga rahul olla ja ütleb saigile: "Eee, jaa, ma vist küll äkki jah natuke tunnen end paremini."

Kui meid häirib miski meie enda juures, siis tuleb seda lihtsalt tundma õppida.

Miks me seda teeme/tunneme?

Kas see häirib tegelikult meid või on hoopis teised inimesed häiritud?

Seda ei juhtu, et me õpime enda 'valutavat tahku' tundma ja ikkagi ei luba seda endale.

Kui me aru saame, mis ja miks toimub, siis me mõistame ennast ja ei häbista ennast enam.

No ja siis me iseenesest muutume, ületame selle probleemi, leiame jõu :)

Simpel! :)