Allikas: Instagram @
Ükskõik, kumma me valime - meile tundub alati, et teine valik oleks olnud nii palju hullem :p
Ja et neil inimestel, kes teise valiku tegid, pole peas kõik korras :D
Mulle tundub, et mida rohkem inimene teisi inimesi, nende maailmavaadet ja valikut kritiseerib, seda väiksem usk on tal iseendasse. Seda suurem hirm iseenda hakkamasaamise pärast.
Pole ju harv, et näed kedagi nina püsti ajamas ja vaatad teda kaastundega.
Eks kohtab ka reaktsiooni nagu: "Mida sa prääksud, idioot!?!"
Hästi mõnus on selle reaktsiooni asemel tunda leplikkust.
Iga inimene paneb välja selle, mis tal on.
Kui mõistame oma teekonna seletamatust, siis pole enam tuju kritiseerida seda, kus keegi teine mingisugusel hetkel asub.
2 comments:
Aitäh, armas Emand Karikas!
Aga kui tunned, et need inimesed (kes on sinust niiii erinevad) tirivad sind tagasi... Sa oled sunnitud nendega näiteks koostööd tegema. Mõni neist on isegi ehk sinu ülemus ja kodurahu huvides ei taha ju kogu aeg tülitseda ka.
Sa näitad korduvalt ja korduvalt üles leplikkust "nende poolt välja pandava" suhtes, tahtes olla kena ja mitte kedagi solvata...
Ei, need inimesed ei ole sinu suhtes negatiivselt meelestatud, aga nad on muutunud nii kohutavalt tüütuks oma piiratuses... (Nüüd räägib minus upsakus, kas pole?)
Ma ise näen siin kolme võimalust:
1. jätkuv leplikkus ja mõista püüdmine (mis sulle järjest vähem pakub);
2. tõe kuulutamine ja konfliktid (mida sul on raske taluda);
3. astuda välja neist väikseks jäänud kingadest ja minna oma teed.
Lihtsalt väike endamisi arutelu, ei muud;)
Jah, need kolm valikut meil tõesti Sinu kirjeldatud olukordades on.
Mäletan hästi, et pidevalt rumalat joru kuulates kulus ka minu leplikkus väga õhukeseks ja närv oli püsti.
Ma siiralt usun, et meile on hea minna oma teed ja üksinduses saab kenasti lahti ka upsakusest :D, mis on lihtsalt valureaktsioon.
Kui mina hakkasin "oma teed" minema, siis avastasin, et mu pere (st vahetu pere - mees ja laps) tulid sellega väga ilusasti kaasa. Meile kõigile vist on omane mitte soovida peale jääda ja suur lugupidamine enda ja teise inimese vabaduse suhtes olla nemad ise. Rõõmustades oma vabaduse üle ja seda hinnates ei soovi me kuidagi ka teise vabadust ohustada. Kuid meie pere elu on suht rahulik - kohe, kui perel on liiga palju kohustusi, hakatakse üksteiselt vabadust ära võtma, sest üksi lihtsalt ei saada hakkama nende asjadega, mis 'tuleb' ära teha.
Post a Comment