Allikas: Instagram @
Seda võib väljendada ka nii ...
Me kõik peame lõpuks jõudma ühele joonele oma sisemise tõega.
Kui me vangerdame ja laveerime, teeme selle tee nii palju pikemaks.
Tundub, et teisiti ei saa, kuna inimesed meie kõrval ei suuda sageli mahutada meie subjektiivset tõde.
Seega tuleb 'ümbert-nurga' asju ajada, ettevaatlikult püüda läheneda sellele, mida me tõepoolest hindame, kuna sageli inimesed meie ümber ütlevad, et neid häirib meie intensiivsus.
Muidugi häirib - see seab nende suuna ja liikumisviisi kahtluse alla. (Ilma igsuguse eesmärgita seda teha.)
Kuid me ei võlgne inimestele seda, et komberdame ja lonkame nende kõrval, kui meil on võimalik oma kuu ja tähtede poole kihutada.
Rääkisime üleeile Mehega ühest õppejõust, kes andis meile vist vaid üheainsa loengu, vbl ta asendas kedagi või ma ei tea ... igal juhul rääkis ta asjadest, mis teda ennast hetkel huvitasid, inimestest, muljetest jne. See mees on väga kirglik, intellektuaalne ja arrogantne, suhteliselt hoolimatu oma väljendustes. Aga meile mõlemale jäid nii paljud asjad tema jutust väga eredalt meelde. Jah, mingit kena nämmutamist ja meeldida püüdmist polnud, ning auditoorium oli ilmselgelt ettevaatlik. Kuid see oli vahva ja ere kogemus.
Ainuke asi, mida mina üldse ei mäletanud oli see, et ta ei suutnud 1,5-tunnist loengut ilma suitsupausita ära anda. :D
Seega, ma mõtlen, et me ei pea olema meeldivad, et teisi sütitada ja selle läbi abistada.
Kui me ära sureme, siis keegi ei räägi, et küll ta ikka oli meeldivalt ettevaatlik inimsuhetes :p
Meile meeldib rääkida kadunukese omapärast, tema kirgedest, mitte sellest, kui usinalt ta ennast oskas soovitud vormidesse klopsida.
A see tsitaat paratamatult toob mulle pähe kummitama vana lemmiku:
BJÖRK & ANTONY HEGARTY - Dull Flame Of Desire
No comments:
Post a Comment