Allikas: Instagram @ russellbrand
See on teema, mida ikka veel praktiseerima õpin.
Olen nii kaua olnud võimalikult vastutulelik ja kui ma ütlen "Musirullike, ma ei jaksa seda teha!" siis ei võeta seda sugugi alati hästi vastu. Inimene, kes midagi ette paneb, tunneb end tõrjutuna, kui see ettepanek tagasi lükatakse.
Üllataval kombel on see just meie ego, mitte hing või südametunnistus, millel on raske leppida teiste inimeste pahurate pilkudega. See, mis paneb meid teiste soovide järgi tegema asju, mida me meelsamini ei teeks, on ego, mis soovib võimalust endast hästi arvata.
Leplikkus ei ole teistele "heategude" tegemine (sellest ei tule nagunii midagi välja, kui meile ei meeldi neid asju teha - meie "suuremeelsus" on sellisel juhul hapu ja ei toida kedagi peale meie ego) vaid hoopis sellega leppimine, et meie peale ollakse pahased, meist ei peeta lugu jne.
Ja noh ... mina mõtlen nii, et teistele kulub väga ilusasti ära meenutus olla lugupidavam ja vähem eeldav teiste inimeste jõu, aja ja tahtmiste suhtes, isegi kui see õppetund tuleb solvumisega koos. Paljud unustavad, et nende kaaslased on VABAD ja neil on täielik õigus asju teha või tegemata jätta, nagu neile parim tundub.
No comments:
Post a Comment