Olen alati olnud hea unenägude meeldejätja ja mu unenäod on tavaliselt küllaltki täis tegutsemist, otsustamist ja õppimist.
Vanasti, kui olin väsinud, ennast süüdistav ja hirmul, siis nägin pidevalt küll ka seda, et tegin ära asju, mida oleks tegelikkuses pidanud tegema, kuid ei jaksanud. Nii et lihtsalt südametunnistuspiinade unenäod. Nende juures oli halb see, et need olid nii selged, mistõttu sageli ma elasin pärast mitu päeva uskudes, et ma juba maksin mingi arve ära või ma juba viisin raamatud raamatukokku tagasi või juba ostsin Väikule kunstitunni jaoks pastellkriidid, sest ma mäletasin seda nii selgelt. See oli tõesti paras jama!
Nüüd on lihtsalt aktiivset kaasaelamist nõudvad lood.
Ütlen mõnikord Mehele, et ma näen igal ööl nagu ühe Black Mirrori hooaja ära :D
Igal hommikul pooleldi ärgates mõtlen, et VAUUUU, kus mul oli alles sisutihe öö!
Black Mirrori lood on tehtud eri autorite poolt ja ei ole omavahe seotud.
Sellepärast mu viimase aja unenägudemaailm nii pöörane tundubki: lõputult uusi teemasid ja rolle, nagu ma tahaks oma unenägudes kogu inimkogemuse ära kaardistada.
Kaks viimast aastat oleksid mul pidanud olema küllaltki emotsionaalsed.
Kuulen sageli, et inimesed ei kujuta ette, kuidas ma hakkama saan.
Olen seetõttu tüütult palju pidanud psühholoogide-psühhiaatrite-jumal-teab-kelle jutul käima, sest paistab, et erinevalt oma sisemisest tugevusest ja viimastel aastatel juurde võetud kümnest kilost (kaalun 53 kilo; võrdluseks, kui sünnitama läksin, kaalusin 51,5 kilo!) arvatakse, et mulle tuleb abi ukse alt sisse libistada, kui ma ütlen, et ma nii palju ei viitsi rääkida teie kõigiga juuuu!
Ausalt öeldes, mul on imelik nendega rääkida selle pärast, et nemad on nii mures ja mina olen tänulik, lustakas, õnnelik, tuubil täis armastust... Ja mulle tundub, et ma nende meelest peaksin olema mures ja õnnetu.
Põhjusest paluti mul mitte rääkida nii murtult (ja lootusetult, imele lootes, sest olen teada-tuntud lobamokk), et mul kadus igasugune kiusatus seda teha.
Aga jah, minu teadvus läks just aastake enne seda kenasti nihkesse, nii et suudan ilma vaevata, rahu, rõõmu ja suure kaastundega mahutada midagi, mis võiks olla väga raske ja lootusetuks tegev.
Üks võimalus oleks, et toon emotsioonid unenägudesse, kuid mu unenäod on nagu päevadki - tragid, terased, õppimist ja tundmist täis - täiuslikud!
Ainult see kurb lugu, et - kuna tõesti päriselus juurdlemisainet jagub, siis hommikul ärgates pole mul enam seda mõnusat aega, et vedeleks natuke ja meenutaks unenägusid, paneks need kirja jne, kargan ikkagi kohe tegudele. Mõistus asub pingsalt argipäeva-asju ragistama ja keha mõttes läbi kompama: kui palju ma saan täna endale laduda ilma, et head meeleolu kaotaks. Sest seda ma pole enam nõus kaotama.
Nope!
Nii et kui ma olen päris ärkvel ja reastanud esimesed tegevused, mille kallale karata, tuleb mulle meelde ainult see, et ma mõned minutid tagasi poolunes mõtlesin, et VAU, kui vinge öö jälle! :D T_T :D
Mõnikord siiski juhtub ime, et meelde jääb terve üks lugu sellest unenäovagunite rodust.
Näiteks täna.
Oli mingi tulevikuühiskond ja võimalik, et teine planeet.
Moodustasime neljanaiselise perekonna; me polnud sugulased ja olime enam-vähem ühevanused, nooremast keskeast 'keskmise' keskeani - meie mõttes näiteks 37-46. Samas polnud üldse sellist tunnet, et meie vahel iial midagi erootilist toimunud oleks, nii et see jäi mulle arusaamatuks, kuidas sealmail pered tekkisid/tekitati(?).
Kõige noorem meist oli jäänud voodihaigeks ja oli teada, et ta sureb umbes kahe aasta pärast.
Ilma minu kohalolekuta oli mu pere hakanud arutama lapsesaamise võimalust.
Nad jõudsid järeldusele, et kuna noorim meist on haige ja vanuselt järgmine olen mina, peaksin lapse kandma ja sünnitama mina.
Mul polnud selleks mitte mingit soovi.
Kuid selles maailmas nagu emotsioone ja isekust eriti polnud, kõik olid alati hästi rahulikud ja loogilised. Mina ka. Mõtlesin olukorra vähem kui minutiga läbi ja sain aru, et paremat võimalust tõesti ilmselt pole. Selles maailmas nagu oma tahtmine tuli sulle alati pähe teisena, kõigepealt tuli grupi soov. Ja grupp oli ka alati mõistlik, nii et mingeid inetusi ei surutud peale. Gruppi võis usaldada. Ennast, muide, ka :)
Rääkisime sellest perekoosolekul ja võibolla haige pereliikme pärast oli juures ka arst (kõik, keda selles unes nägin olid naissoost - mõtlesin, et äkki oli mingi naiste maailm, aga ei, arst oli meessoost). Arst nägi, et mu nina tegi väikese jõnksu allapoole kui mõtlesin, kas tõesti paremat lahendust ei ole. Ta lasi mul nõusse jääda ja siis tõi siiski vestlusesse esile, et haige naine tegelikult SOOVIKS last kanda ja last saada. Ning juhtumisi rasedus ei tohiks tema haiguse kulule mitte mingit mõju avaldada ega tema surma kiirendada. Jess! Vaatasin vanemate naiste otsa, kas neil on vastuväiteid - neil polnud. Nii otsustati, et last (ilmselt kunstlik viljastamine) kannab voodihaige naine.
Ühel päeval tulin töölt (?) koju ja - voodihaigel naisel olid tekkinud mingid komplikatsioonid ja ta oli surnud koos 3-4-kuuse lootega. Tegelikult see oli pigem vastupidi - beebi suri ja seetõttu ka tulevane ema - ja vaat see oli küll juhtunud, kuna ta juba oli haige. Ta keha oleks hakkama saanud elusa lapsega, aga ei saanud surnud lapsega. Muutusin veidi ärevaks, et kas mina olen süüdi ja kas mu pere süüdistab mind, aga loomulikult nad ei süüdistanud. Kõik olid väga tasakaalukad ja mõistlikud selles maailmas. Nad mäletasid suurepäraselt, et seda polnud rohkem ette näha kui tavalise raseduse katkemist ja arvestasid, et see meie pere neljas naine oleks varsti surnud niikuinii. See võeti vaikides omaks lihtsalt.
Mõtlesin, kas me võtame uue neljanda naise perekonda ja et vist mitte kohe ja mul tuleb siiski last kanda ja sünnitada ja leppisin sellega.
Sellega see unenägu lõppes :D
-
Eriti veider on see, et mingeid naisteperekondi ma varem kunagi näinud pole ja ma olen unedes alati (väga) TAHTNUD last. Tavaliselt on nii, et rasedus tuleb mulle üllatuse ja ehmatusena, aga asja natuke seedinuna ma olen väga õnnelik :)
Kogu aeg tuleb midagi uut ikka :D
Ja mõelge - igal ööl 3-4-5 sellist unenägu!
No comments:
Post a Comment