Et põnev olla

Kusagil 10 aastat tagasi või nii hakkasin ma nägema selliseid mõisteid nagu "light worker" ja "light warrior". Ja ma mõtlesin, et see viimane on ju naeruväärne, sest sõjaga ei saa kellelegi "valgust tuua".

Aga viimasel ajal ma näen, et kaldun viimasesse :D
Ma endiselt soovin absoluutselt kõigile parimat, igale viimasele kui maniakile, sadistile ja hüsteerikule, juba kasvõi seetõttu, et ainus võimalus, et meil kõigil hea hakkab on...,  noh..., kui meil kõigil hea hakkab. Kuid tegelikult ma soovin leevendust kõigile, kes kannatavad, ka ilma selleta, et see on teistele kasulik. Ma ei näe võimalust seda teisiti näha/tunda.

Esimene nagu ütleb, et mõtle headele asjadele ja teine pigem: "Cut your BS -- it's good for you. See võib olla ebamugav, aga see on hea."


Kusagil tund aega tagasi laksas järsku, miks.
Võibolla sellest, et suhtlen nii harva, aga ma olen hakanud NÄGEMA, kui inimesed on eriarvamusel ja vaikivad selle maha ... nagu mingit ilutulestikku... ja nad ise arvavad, et ma ei märganud! :D  Milleks? Miks mitte rääkida? Miks mitte kasvõi lihtsalt oma tundeid/ebamugavust väljendada?
See ajab mind segadusse ja ma ise enam pole nõus seda tegema (st midagi viisakat nämmutama või jumala hullu mõtte peale noogutama), sest ... minu jaoks on see nagu 'elevant elutoas' olukord. Ma unustan arvestada, et inimesed eelistavad mõnikord teeselda, et nad seda ei näe. See teeb suhtlemise nii imelikuks. Kui te kõige otsesemas mõttes kujutlete.
Vaat, minu jaoks see on nüüd alati kõige otsesemas mõttes.
See on nii väga näha. Milleks teha nägu, et seda pole?
Pealegi, see on ju Põnev! Mis siis veel põnev on ja avanemisvõimalust pakub, kui mitte erinägemus?

Ma ei ütle kunagi, et "napakas oled või?" vms, lihtsalt ütlen ausalt, et "oo, mina näen seda olukorda hoopis niimoodi" või "kas sa oled mõelnud, et Sellel võiks hoopis näiteks ka See põhjus olla?" Ma ei ütle vahetus inimsuhtluses kunagi, et "asjad on hoopis nii!" Ma lihtsalt avan olukorda. Pakun potentsiaali :)
A mulle mõnel juhul samaga ei vastata :D
Väiku ja Mees küll, jumal tänatud! :)

(Huvitava (minu jaoks :D) vahemärkusena - mina tunnen ennast nii Väiku kui Mehe puhul nii samal lainel, aga nemad omavahel vajavad vahendajat ... Väga huvitav!)

Ma tean, et ma ei saa teistelt julgust ja avatust nõuda, aga ... kas pole nii, et suhtlus jääb ära, kui asju/mõtteid/tundeid varjatakse? Tuleb mingi teater, ettemääratud rollidega. Saame kokku ja kiidame üksteist, mida iganes me tegelt ka ei arvaks.

Ja seda peetakse kohutavalt ülbeks, kui sa ütled, et oled sellest välja kasvanud.

Tunnistan, et olen praegusel eluperioodil kärsitu, ei taha aega raisata --- ja mulle pigem tundub, et teiste aega! :D Sest minul on alati silmad ammuli ahmimas :D Minul on ALATI põnev. Minul on alati juttusid ja küsimusi. Iga subjektiivne reaalsus on põnev minu jaoks. Aint aus tuleb olla ja ongi kõik, mida teha, et põnev olla.


Igatahes, see on super äge, kui sa näed omaenda tunnetust nihkumas vastassuunda! :D
Mitte miski ei õpeta paremini kui see, et kõigel on oma aeg ja koht. Kõigel ja kõigil.
Ja see on üks tarkust-toovamaid õppetunde.
Ja muide, ka alandlikkust, kuigi see on kole sõna.
Kuid mina kogen alati, et kui ma juubeldan, siis ma ka kummardun sügavale-sügavale.
Iga mõttenaudinguga käivad koos tänu ja alandlikkus.
Aga blogis kipud ikka pigem seda va naudingut väljendama :D