Mulle tundub, et mingi osa inimestest on siiski kahe jalaga nii kenasti maa peal, et nad seavad endale realistlikud eesmärgid, saavutavad need ja ongi rahul.
Paljud meist siiski peavad tuustima ja rapsima, et omadega hakkama saada.
Mõnikord ma mõtlen ütleme 150 aasta taguse aja peale - kui väikesed nõudmised olid inimesel siis toidu vaheldusrikkusele ja riietusele, nüüd aga tundub, et ilma Kariibi mere saartel ära käimata pole võimalik õnnelik olla päriselt.
Oma elus märkasin, et pingutamisega tekitasin endas vajadusi, mida siis tuli täita ja mille täitmiseks tuli pingutada - kinnine ring.
Kui pingutamise lõpetasin, avastasin, et mul polegi suurt midagi üldse vaja.
Kogu aeg oli palju!
Kogu aeg oli rõõmu ja plaksutamist :)
Selle tõttu ma arvan, et me kujutame ette, et me pingutame selle pärast, et on vaja, aga tegelikult 'on vaja' selle pärast, et me pingutame.
Me arvame, et teeme asju selle pärast, et need on tähtsad. Tegelikult omistame neile tähtsuse, kuna me ei suuda mõelda, et pingutasime niimoodi ebaolulise asja pärast.
Sahmimine teeb nii segaseks ... rahu teeb eneseküllaseks.
No comments:
Post a Comment