Oo, vaat, põnev lähenemine keskeakriisile.
Me peame keskeakriisile viitavat käitumist lapsikuks mõtlemata sellele, et ta (viivuks) murdis välja sellest teiste inimeste ootustele vastamise mustrist.
Kumb suhtumine on tegelikult küps? Kas et vastan kõigi ootustele, et oleksin korralik inimene teiste silmis, ihaldusväärne partner ja kolleeg (üldjuhul hirmust lähtuv mõtteviis: mis siis saab, kui ma ei tee seda, mida minult oodatakse? - ma ei saa ju üksi hakkama!), või siis - mu elu kuulub mulle ja ma ise vastutan selle eest, et naudiksin oma elu.
Mõnikord see konformsus tuleb tagasi... Keegi ei taha üksi surra.
Jälle hirm.
On see hirmudele allutatud elu nii väga küps?
No comments:
Post a Comment