Mina avastasin, et kõige tähtsam mulle on mitte olla pahur, tujutu, rusutud.
Kui ma hakkasin uurima, millal ma seda olen, siis sain aru, et olen selline väsinuna, kui olen end üle koormanud.
Kuivõrd 'asjade ära tegemine' ilmselgelt polnud minu jaoks nii tähtis, kui heas tujus olemine, siis hakkasingi tegutsemist lõpetama kohe, kui väsimus tuli, ja enam üldse ei alustanudki neid tegevusi, mis mu kindla peale ära vintsutasid, nii et sealt peale mul polnud valikutki - pidin leppima, et ülejäänud päeva olengi pikali ja kui mingi üllatus-kohustus tuleb, siis on jama. Vaat, ma seda varuenergiat ikka tahtsin jätta endale, seda läheb ikka vaja!
Siiamaani olen väga rahul, kuigi terve mõistus ütleb, et selline mõtteviis maksab ühel hetkel kurjalt kätte.
Ma olen seni AINULT häid tulemusi saanud.
Muidugi tähendab see edasist tööd prioriteetidega (mis võivad ju ka x-hetkel muutuda).
Näiteks kui mu pereliige on haige, siis mingi energia mul ju ikka on ja selle energia ma panengi tema eest hoolitsemiseks. Kui mul sealt ei jää üle jõudu kirjadele vastata või põrandat pesta, siis ükskõik - ma keskendun ainult sellele, mille puhul süda ütleb, et on väärt see asi ära teha ja muud tunnid kasvõi pikutan ja kuulan muusikat.
Olen avastanud, et mu pea peab üsna tühi ja vaikne olema. Ma ei saa füüsilistest tegemistest puhata näiteks YouTube'i videoid vahtides. Isegi mu keha vajab puhkamiseks mitte ainult füüsilist vaid ka mentaalset liikumatust. Ja mis siis ikka! :)
No comments:
Post a Comment