Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Tea, mida sa tunned.
Ma vaatan, et psühhoteraapias inimesele räägitakse, miks tema lahendused on ebaküpsed või miks tema tunded pole täiesti adekvaatsed, talle räägitakse, millised oleksid adekvaatsed käitumisviisid ja tunded -- ja selle peale oodatakse, et inimene hakkaks käituma ja/või tundma teistmoodi.
Ma mõtlen, et kui teraapia jääks käima niipidi, et ei püütaks inimese protsesse arenenumatega asendada vaid jäädakse rääkima sellest, kuidas inimesel on tekkinud need vastutustundetud või lapsikud valikud ja öelda, et see kõik on okei, lihtsalt istume ja kaevame, kuni kõik on välja kaevatud, kas siis poleks kõik ilusam?
Praegu on lihtsalt nii, et ühe sessiooni jooksul kuulatakse inimene ära, teisel räägitakse, millised tema toimetulekumeetodid on, kolmandal, et tuleb küpsematega asendada ja neljandal juba peadki asendama, muidu näitad end idioodina. Sest sulle juba selgitati, miks sa ei või enda moodi mõelda, tunda ja käituda.
Mõistusega ei saa üle alateadvuse sügavatest hoovustest.
Enda muutmisel tuleb arvestada, et meid häirivatel käitumis- või mõttemustritel on oma funktsioon, mille eesmärk on alati meid kaitsta tõelise või kujutletud (aga siiski tajutud) ohu eest.
Seega me ei saa lihtsalt ebaküpset reageerimist eemaldada ja end (alateadvuse silmis) kaitsetuks ja paljaks jätta.
Pole siiski väga lihtne näha, miks me vihastusime või näiteks magusaga liialdame...
Pole ilmne, mida viha või kõrge veresuhkur/ülekilod meile annavad...
Tuleb aega võtta, vait olla, vaadata ja kuulata.
Mitte lihtsalt uue harjumusega kaela karata endale, sest me võtame endalt toe ära ja asendame selle karmusega. See ei hakka töötama. Me hakkame vajama/otsima kas uut tuge või siiski-siiski -- peame välja selgitama, miks me seda tuge/ebaküpset reageerimisviisi vajame. Kui õnnestub see välja selgitada ja nõrka kohta 'hoida/toetada', võib vajadus ise kaduda. On julm seda teha distsipliini kaudu, kuid samas - päris paljud väidavad, et see töötab! Võibolla aitab distsipliin neid paremini kui endine halb harjumus, aga see on siis nagu haige koha kapseldamine. Lõpuks pole see ei õige ega hea.
2 comments:
Jaa, ma mõtlen ka nii!
Ma tahaks teada, mis asi see on, mis mind suitsetama ajab. Mahajätmine läbi enda sundimise on nii nõme, ma tahaks põhjust teada.
Jep, ma arvan ka!
Mu isa armastas suitsetamise juures seda, et suitsetajana ta teadis, et ta võib alati aja maha võtta, öelda teistele, et eemaldub, läheb suitsetama.., sageli - on nüüd natuke aega omaette, muutub endamaks tagasi.
See on ka nagu väike luksus, mida võib endale alati vajadusel lohutuseks lubada.
Kui aga enam ei suitseta, siis kes teab, kust ja millal järgmine luksus tuleb ja on niikuinii kallim ka kui 20 senti :D
Post a Comment