Milleks raamat, kui Instast saab kohe kokkuvõtva tsitaadi kätte :D
Keele ilu? Kellel selleks aega :p
Igatahes juuni lõpus või juuli alguses märkasin, et olen sel aastal ainult 4 raamatut läbi lugenud.
Mõtlesin, et see ei kõlba küll kohe üldse enam ja nüüdsest hakkab lugemisoskuse taastamine olema kõige tähtsam osa mu päevast. Raamat nädalas. Jaotan leheküljed 6-7 peale ära, enne magama ei lähe, kui päevane osa läbi, ja pühapäeval teen ka kokkuvõtte.
Esimene raamat oli Anti Kidroni "Isiksus ja iseloom"
Neli päeva läks kenasti, siis juhtus midagi, ma ei saanud lugeda ja mõtlesin, et võtan järgmiseks nädalaks midagi õhukest ja lõpetan Kidronit selle kõrval.
Õhukese lugesin kenasti läbi küll, aga ... Kidroni lõpetasin alles praegu ja selle järel võetud raamat on veel pooleli. Need kaks nädalat, mil ma külas käisin, külalisi võõrustasin ja selle järel puhkasin, ei lugenud ma lehekülgegi.
Ja vahepeal tuli prioriteedid ümber mängida ja lõpuks mul polnudki üht tundi, et lugeda, rohkemast rääkimata.
Paar huvitavat kohta isiksuseraamatust.
Kidron räägib siin inimestest, kellel on "internaalne vs eksternaalne kontrolli lookus", ehk siis, kas inimene arvab, et edu ja ebaedu sõltub temast endast (võimekusest, visadusest, leidlikkusest) või välistest asjaoludest (saatusest, juhusest, mõjukatest isikutest, ettenägematutest keskkonnasündmustest).
Tsiteerin:
"Eksternaalid erinevad internaalidest mitme tähendusrikka näitaja poolest.
* Internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral.
* Internaalid hoolitsevad rohkem oma tervise eest: lasevad endale kaitsepookimisi teha, käivad arstlikul läbivaatusel, loobuvad suitsetamisest jne.
* Eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme (ärevus, depressioon) kui internaalidel.
* Eksternaalide enesehinnang on internaalide omast väiksem.
Kõiki neid fakte võib seletada ühe keskse põhjusega: inimesed, kes arvavad, et saatus on nende enda käes, saavutavad elus rohkem. Eksternaalid lasevad end aga internaalidest rohkem sotsiaalselt mõjutada, sageli kui internaalid püüavad hoopis teisi mõjutada, sageli ka teistega manipuleerida. Samas on Rotter korduvalt rõhutanud, et nii väga kõrge internaalsus kui ka kõrge eksternaalsus võivad põhjustada kohanemisprobleeme. Esimesel juhul võib inimesel kujuneda väär arusaam, nagu kannaks ta ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama. Teisel korral - nagu eespool toodud näidetest selgus - muutub inimene passiivseks väliste jõudude mängukanniks."
No mina olen muutunud eksternaaliks, võib öelda, et ma olen fatalist, aga mitte selles mõttes, et ma tunneksin end abituna. Vastupidi, ma usun, et eksistentsil on kõrgem tarkus kui mul ja mu elu on parem, kui lasen elul end juhtida ja jään kõrvalt imestajaks/imetlejaks.
Samal ajal ma usun (nagu 'äärmuslik internaal'), et inimene kannab "ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama".
Ma ei arva, et inimene saaks kontrollida kõike, mis temaga juhtub, aga kogu 'isiklik inimkogemus' on ikka tema enda vastutada.
Teise tsitaadi toon usaldusest inimsuhetes:
"Inimsuhete usaldus näitab seda, et teisi inimesi usaldatakse, kui pole teada mingit konkreetset põhjust, miks neid ei peaks usaldama. Rotter tõi esile mitu olulist momenti, mis eraldab inimsuhteid usaldavaid isikuid umbusaldavatest. Kõrge usaldusnivooga isikud
* valetavad vähem,
* tüssavad ja varastavad vähem,
* austavad enam teiste õigusi,
* tunnevad end harvem hüljatu ja õnnetuna,
* meeldivad teistele rohkem,
* on ise usaldusväärsemad,
* pole teistest vähem ega rohkem kergeusklikud inimsuhetes,
* pole teistest vähem ega rohkem arukad.
Vaadeldes ühiskonda laiemalt, tuleb usaldust inimsuhetes pidada sotsiaalselt hinnaliseks jooneks. Sellele toetuvad sotsiaalne koostöö, üksteise abistamine, kaudsemalt ka kultuur, tervishoid, pangandus, ettevõtlus jne.
Vaat, see tsitaat pani mind end tõsiselt hästi tundma arvestades, et mu usaldus on tohutult kasvanud. Ilmselt algab see kuidagi nii, et kõigepealt hakkad usaldama ennast, siis maailma, siis üksikisikuid. Selleks, et usaldada, tuleb tunda, et meid ei ohustata.
Me peame ettevaatlikkust tarkuse emaks ..., aga tarkust on mitut moodi.
Minu esimene usalduse-õpetaja oli Mees.
Tema tuli suhtesse nagu pauhhhti - täie usaldusega.
Enne temaga tuttavaks saamist ma võisin kaardimängus sohki teha.
Ma arvasin, et kõik teevad.
No comments:
Post a Comment