Saturday, August 31, 2019
No force
Allikas: Instagram @
Ma olen näinud, et positiivse mõtlemise fännid jäävadki afirmatsioone jahvatama ja inglitele lootma.
Need, kes võlusõnade ja vigurdamiseta tõele lähenevad, saavad päriselt ka tugevaks ja osavaks.
Neile hakkab piisama nendest endist ja trikid, tehnikad jäävad kaugemale.
Be true, be you
Allikas: Instagram @
Lihtsalt see, et saame ja jääme autentseks, aitab maailma rohkem kui mis iganes sekeldus/'interventsioon', mille me mõistuse abil ette võtame.
Meie autentsus ravib meid endid ja teisi/maailma.
Tuba
Allikas: Instagram @
Mulle meeldivad nii väikesed pesad kui suured, tühjad, kõledad saalid.
Mis mulle üldse ei meeldi, on suure põrandapinnaga ruumid, millel on tavalisest madalam lagi.
Piirid paika!
Allikas: Instagram @ russellbrand
See on teema, mida ikka veel praktiseerima õpin.
Olen nii kaua olnud võimalikult vastutulelik ja kui ma ütlen "Musirullike, ma ei jaksa seda teha!" siis ei võeta seda sugugi alati hästi vastu. Inimene, kes midagi ette paneb, tunneb end tõrjutuna, kui see ettepanek tagasi lükatakse.
Üllataval kombel on see just meie ego, mitte hing või südametunnistus, millel on raske leppida teiste inimeste pahurate pilkudega. See, mis paneb meid teiste soovide järgi tegema asju, mida me meelsamini ei teeks, on ego, mis soovib võimalust endast hästi arvata.
Leplikkus ei ole teistele "heategude" tegemine (sellest ei tule nagunii midagi välja, kui meile ei meeldi neid asju teha - meie "suuremeelsus" on sellisel juhul hapu ja ei toida kedagi peale meie ego) vaid hoopis sellega leppimine, et meie peale ollakse pahased, meist ei peeta lugu jne.
Ja noh ... mina mõtlen nii, et teistele kulub väga ilusasti ära meenutus olla lugupidavam ja vähem eeldav teiste inimeste jõu, aja ja tahtmiste suhtes, isegi kui see õppetund tuleb solvumisega koos. Paljud unustavad, et nende kaaslased on VABAD ja neil on täielik õigus asju teha või tegemata jätta, nagu neile parim tundub.
Friday, August 30, 2019
Thursday, August 29, 2019
Tõeliselt oluline
Mina avastasin, et kõige tähtsam mulle on mitte olla pahur, tujutu, rusutud.
Kui ma hakkasin uurima, millal ma seda olen, siis sain aru, et olen selline väsinuna, kui olen end üle koormanud.
Kuivõrd 'asjade ära tegemine' ilmselgelt polnud minu jaoks nii tähtis, kui heas tujus olemine, siis hakkasingi tegutsemist lõpetama kohe, kui väsimus tuli, ja enam üldse ei alustanudki neid tegevusi, mis mu kindla peale ära vintsutasid, nii et sealt peale mul polnud valikutki - pidin leppima, et ülejäänud päeva olengi pikali ja kui mingi üllatus-kohustus tuleb, siis on jama. Vaat, ma seda varuenergiat ikka tahtsin jätta endale, seda läheb ikka vaja!
Siiamaani olen väga rahul, kuigi terve mõistus ütleb, et selline mõtteviis maksab ühel hetkel kurjalt kätte.
Ma olen seni AINULT häid tulemusi saanud.
Muidugi tähendab see edasist tööd prioriteetidega (mis võivad ju ka x-hetkel muutuda).
Näiteks kui mu pereliige on haige, siis mingi energia mul ju ikka on ja selle energia ma panengi tema eest hoolitsemiseks. Kui mul sealt ei jää üle jõudu kirjadele vastata või põrandat pesta, siis ükskõik - ma keskendun ainult sellele, mille puhul süda ütleb, et on väärt see asi ära teha ja muud tunnid kasvõi pikutan ja kuulan muusikat.
Olen avastanud, et mu pea peab üsna tühi ja vaikne olema. Ma ei saa füüsilistest tegemistest puhata näiteks YouTube'i videoid vahtides. Isegi mu keha vajab puhkamiseks mitte ainult füüsilist vaid ka mentaalset liikumatust. Ja mis siis ikka! :)
Meie teenistuses
Allikas: Instagram @
Maailm näiks üsna teistsugune, kui kaotaksime ära mõtte, et miski siin maailmas on meie vastu või kahjuks.
Wednesday, August 28, 2019
Perfektsioon
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Aus/autentne/aval ongi täiuslik.
Pole vaja mitte midagi muud olla püüda kui vaba ja aus.
Elumäng
Allikas: Instagram @
Ükskõik, kumma me valime - meile tundub alati, et teine valik oleks olnud nii palju hullem :p
Ja et neil inimestel, kes teise valiku tegid, pole peas kõik korras :D
Mulle tundub, et mida rohkem inimene teisi inimesi, nende maailmavaadet ja valikut kritiseerib, seda väiksem usk on tal iseendasse. Seda suurem hirm iseenda hakkamasaamise pärast.
Pole ju harv, et näed kedagi nina püsti ajamas ja vaatad teda kaastundega.
Eks kohtab ka reaktsiooni nagu: "Mida sa prääksud, idioot!?!"
Hästi mõnus on selle reaktsiooni asemel tunda leplikkust.
Iga inimene paneb välja selle, mis tal on.
Kui mõistame oma teekonna seletamatust, siis pole enam tuju kritiseerida seda, kus keegi teine mingisugusel hetkel asub.
Õujee!
Lapsest peale minu unelm: pehme, puhaste valgete kohevate patjade ja tekkidega voodi vabas õhus, pilvitu ilm, kandik erineva söögiga. (Ja raamat.)
Aga üldiselt ma ei sööks ega loeks, vaid lihtsalt vedeleks.
Thursday, August 22, 2019
Wednesday, August 21, 2019
Vahel loen, üldiselt mitte
Ma mitte lihtsalt ei tee enam raamatupostitusi vaid ei loe ka enam.
Milleks raamat, kui Instast saab kohe kokkuvõtva tsitaadi kätte :D
Keele ilu? Kellel selleks aega :p
Igatahes juuni lõpus või juuli alguses märkasin, et olen sel aastal ainult 4 raamatut läbi lugenud.
Mõtlesin, et see ei kõlba küll kohe üldse enam ja nüüdsest hakkab lugemisoskuse taastamine olema kõige tähtsam osa mu päevast. Raamat nädalas. Jaotan leheküljed 6-7 peale ära, enne magama ei lähe, kui päevane osa läbi, ja pühapäeval teen ka kokkuvõtte.
Esimene raamat oli Anti Kidroni "Isiksus ja iseloom"
Neli päeva läks kenasti, siis juhtus midagi, ma ei saanud lugeda ja mõtlesin, et võtan järgmiseks nädalaks midagi õhukest ja lõpetan Kidronit selle kõrval.
Õhukese lugesin kenasti läbi küll, aga ... Kidroni lõpetasin alles praegu ja selle järel võetud raamat on veel pooleli. Need kaks nädalat, mil ma külas käisin, külalisi võõrustasin ja selle järel puhkasin, ei lugenud ma lehekülgegi.
Ja vahepeal tuli prioriteedid ümber mängida ja lõpuks mul polnudki üht tundi, et lugeda, rohkemast rääkimata.
Paar huvitavat kohta isiksuseraamatust.
Kidron räägib siin inimestest, kellel on "internaalne vs eksternaalne kontrolli lookus", ehk siis, kas inimene arvab, et edu ja ebaedu sõltub temast endast (võimekusest, visadusest, leidlikkusest) või välistest asjaoludest (saatusest, juhusest, mõjukatest isikutest, ettenägematutest keskkonnasündmustest).
Tsiteerin:
No mina olen muutunud eksternaaliks, võib öelda, et ma olen fatalist, aga mitte selles mõttes, et ma tunneksin end abituna. Vastupidi, ma usun, et eksistentsil on kõrgem tarkus kui mul ja mu elu on parem, kui lasen elul end juhtida ja jään kõrvalt imestajaks/imetlejaks.
Samal ajal ma usun (nagu 'äärmuslik internaal'), et inimene kannab "ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama".
Ma ei arva, et inimene saaks kontrollida kõike, mis temaga juhtub, aga kogu 'isiklik inimkogemus' on ikka tema enda vastutada.
Teise tsitaadi toon usaldusest inimsuhetes:
Vaat, see tsitaat pani mind end tõsiselt hästi tundma arvestades, et mu usaldus on tohutult kasvanud. Ilmselt algab see kuidagi nii, et kõigepealt hakkad usaldama ennast, siis maailma, siis üksikisikuid. Selleks, et usaldada, tuleb tunda, et meid ei ohustata.
Me peame ettevaatlikkust tarkuse emaks ..., aga tarkust on mitut moodi.
Minu esimene usalduse-õpetaja oli Mees.
Tema tuli suhtesse nagu pauhhhti - täie usaldusega.
Enne temaga tuttavaks saamist ma võisin kaardimängus sohki teha.
Ma arvasin, et kõik teevad.
Milleks raamat, kui Instast saab kohe kokkuvõtva tsitaadi kätte :D
Keele ilu? Kellel selleks aega :p
Igatahes juuni lõpus või juuli alguses märkasin, et olen sel aastal ainult 4 raamatut läbi lugenud.
Mõtlesin, et see ei kõlba küll kohe üldse enam ja nüüdsest hakkab lugemisoskuse taastamine olema kõige tähtsam osa mu päevast. Raamat nädalas. Jaotan leheküljed 6-7 peale ära, enne magama ei lähe, kui päevane osa läbi, ja pühapäeval teen ka kokkuvõtte.
Esimene raamat oli Anti Kidroni "Isiksus ja iseloom"
Neli päeva läks kenasti, siis juhtus midagi, ma ei saanud lugeda ja mõtlesin, et võtan järgmiseks nädalaks midagi õhukest ja lõpetan Kidronit selle kõrval.
Õhukese lugesin kenasti läbi küll, aga ... Kidroni lõpetasin alles praegu ja selle järel võetud raamat on veel pooleli. Need kaks nädalat, mil ma külas käisin, külalisi võõrustasin ja selle järel puhkasin, ei lugenud ma lehekülgegi.
Ja vahepeal tuli prioriteedid ümber mängida ja lõpuks mul polnudki üht tundi, et lugeda, rohkemast rääkimata.
Paar huvitavat kohta isiksuseraamatust.
Kidron räägib siin inimestest, kellel on "internaalne vs eksternaalne kontrolli lookus", ehk siis, kas inimene arvab, et edu ja ebaedu sõltub temast endast (võimekusest, visadusest, leidlikkusest) või välistest asjaoludest (saatusest, juhusest, mõjukatest isikutest, ettenägematutest keskkonnasündmustest).
Tsiteerin:
"Eksternaalid erinevad internaalidest mitme tähendusrikka näitaja poolest.
* Internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral.
* Internaalid hoolitsevad rohkem oma tervise eest: lasevad endale kaitsepookimisi teha, käivad arstlikul läbivaatusel, loobuvad suitsetamisest jne.
* Eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme (ärevus, depressioon) kui internaalidel.
* Eksternaalide enesehinnang on internaalide omast väiksem.
Kõiki neid fakte võib seletada ühe keskse põhjusega: inimesed, kes arvavad, et saatus on nende enda käes, saavutavad elus rohkem. Eksternaalid lasevad end aga internaalidest rohkem sotsiaalselt mõjutada, sageli kui internaalid püüavad hoopis teisi mõjutada, sageli ka teistega manipuleerida. Samas on Rotter korduvalt rõhutanud, et nii väga kõrge internaalsus kui ka kõrge eksternaalsus võivad põhjustada kohanemisprobleeme. Esimesel juhul võib inimesel kujuneda väär arusaam, nagu kannaks ta ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama. Teisel korral - nagu eespool toodud näidetest selgus - muutub inimene passiivseks väliste jõudude mängukanniks."
No mina olen muutunud eksternaaliks, võib öelda, et ma olen fatalist, aga mitte selles mõttes, et ma tunneksin end abituna. Vastupidi, ma usun, et eksistentsil on kõrgem tarkus kui mul ja mu elu on parem, kui lasen elul end juhtida ja jään kõrvalt imestajaks/imetlejaks.
Samal ajal ma usun (nagu 'äärmuslik internaal'), et inimene kannab "ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama".
Ma ei arva, et inimene saaks kontrollida kõike, mis temaga juhtub, aga kogu 'isiklik inimkogemus' on ikka tema enda vastutada.
Teise tsitaadi toon usaldusest inimsuhetes:
"Inimsuhete usaldus näitab seda, et teisi inimesi usaldatakse, kui pole teada mingit konkreetset põhjust, miks neid ei peaks usaldama. Rotter tõi esile mitu olulist momenti, mis eraldab inimsuhteid usaldavaid isikuid umbusaldavatest. Kõrge usaldusnivooga isikud
* valetavad vähem,
* tüssavad ja varastavad vähem,
* austavad enam teiste õigusi,
* tunnevad end harvem hüljatu ja õnnetuna,
* meeldivad teistele rohkem,
* on ise usaldusväärsemad,
* pole teistest vähem ega rohkem kergeusklikud inimsuhetes,
* pole teistest vähem ega rohkem arukad.
Vaadeldes ühiskonda laiemalt, tuleb usaldust inimsuhetes pidada sotsiaalselt hinnaliseks jooneks. Sellele toetuvad sotsiaalne koostöö, üksteise abistamine, kaudsemalt ka kultuur, tervishoid, pangandus, ettevõtlus jne.
Vaat, see tsitaat pani mind end tõsiselt hästi tundma arvestades, et mu usaldus on tohutult kasvanud. Ilmselt algab see kuidagi nii, et kõigepealt hakkad usaldama ennast, siis maailma, siis üksikisikuid. Selleks, et usaldada, tuleb tunda, et meid ei ohustata.
Me peame ettevaatlikkust tarkuse emaks ..., aga tarkust on mitut moodi.
Minu esimene usalduse-õpetaja oli Mees.
Tema tuli suhtesse nagu pauhhhti - täie usaldusega.
Enne temaga tuttavaks saamist ma võisin kaardimängus sohki teha.
Ma arvasin, et kõik teevad.
Tuesday, August 20, 2019
Valu peitu ei jää
Allikas: Instagram @
Oma valudega tegelemiseks peab olema aega ja rahu.
Kõigil pole.
Olen märganud endas sellist lõhestatust, et kui keegi oma suure valukehaga mulle nina alla kargab, siis ma tahan ära minna ... tunnen, et iiuu!, hoia omale!
Samas on minu jaoks väga oluline, et inimene saaks väljendada seda, mida ta tunneb.
Mõni ütleb, et suhtlusest tekkinud valu saab ära kaotada ainult suhtluse käigus - parimal juhul suhtluses selle inimesega, kellega koos olles see valu tekkis.
Oleks siiski hea, kui õpiksime ise oma valuga töötama.
Muidu hakkavad inimesed, kes meid armastavad, meid kartma ka.
Ja hammaste taga kinni hoidmisest ka pole abi, meie 'valuenergia' on meil ikkagi kaasas.
Hea oleks leida see aeg oma valuga istumiseks ikka.
Kui mina oma valudega istunud olen, siis alustuseks meenutan endale:
"Mitte keegi ei pea sinu pärast/jaoks mitte kõige vähematki asja tegema või olema."
See aitab pead selgena hoida. Mul vähemalt :)
Healed
Kes solvub, on katki ja peab parandama iseennast, mitte maailma.
Eneseparandamine on enamikule meist elukestev ettevõtmine.
Ikka juhtub, et miski riivib kusagile kriimu ...
Ei sest ole midagi, parandame aga jälle ära! :)
Monday, August 19, 2019
Üksi vastutad
Allikas: Instagram @
See tundub nii kurb, et me elame inimeste keskel ja üksi vastutame oma enesetunde eest ..., ei saa sellesse kaasata oma ema, partnerit, sõpru.
Kui meil 'veab', on meie elus inimesed, kes on õnnelikud, kui meid aidata saavad.
Kui veel rohkem veab, veetakse meid alt ja me õpime vabaduse ära :D
Ausus oleks esimene samm
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Tea, mida sa tunned.
Ma vaatan, et psühhoteraapias inimesele räägitakse, miks tema lahendused on ebaküpsed või miks tema tunded pole täiesti adekvaatsed, talle räägitakse, millised oleksid adekvaatsed käitumisviisid ja tunded -- ja selle peale oodatakse, et inimene hakkaks käituma ja/või tundma teistmoodi.
Ma mõtlen, et kui teraapia jääks käima niipidi, et ei püütaks inimese protsesse arenenumatega asendada vaid jäädakse rääkima sellest, kuidas inimesel on tekkinud need vastutustundetud või lapsikud valikud ja öelda, et see kõik on okei, lihtsalt istume ja kaevame, kuni kõik on välja kaevatud, kas siis poleks kõik ilusam?
Praegu on lihtsalt nii, et ühe sessiooni jooksul kuulatakse inimene ära, teisel räägitakse, millised tema toimetulekumeetodid on, kolmandal, et tuleb küpsematega asendada ja neljandal juba peadki asendama, muidu näitad end idioodina. Sest sulle juba selgitati, miks sa ei või enda moodi mõelda, tunda ja käituda.
Mõistusega ei saa üle alateadvuse sügavatest hoovustest.
Enda muutmisel tuleb arvestada, et meid häirivatel käitumis- või mõttemustritel on oma funktsioon, mille eesmärk on alati meid kaitsta tõelise või kujutletud (aga siiski tajutud) ohu eest.
Seega me ei saa lihtsalt ebaküpset reageerimist eemaldada ja end (alateadvuse silmis) kaitsetuks ja paljaks jätta.
Pole siiski väga lihtne näha, miks me vihastusime või näiteks magusaga liialdame...
Pole ilmne, mida viha või kõrge veresuhkur/ülekilod meile annavad...
Tuleb aega võtta, vait olla, vaadata ja kuulata.
Mitte lihtsalt uue harjumusega kaela karata endale, sest me võtame endalt toe ära ja asendame selle karmusega. See ei hakka töötama. Me hakkame vajama/otsima kas uut tuge või siiski-siiski -- peame välja selgitama, miks me seda tuge/ebaküpset reageerimisviisi vajame. Kui õnnestub see välja selgitada ja nõrka kohta 'hoida/toetada', võib vajadus ise kaduda. On julm seda teha distsipliini kaudu, kuid samas - päris paljud väidavad, et see töötab! Võibolla aitab distsipliin neid paremini kui endine halb harjumus, aga see on siis nagu haige koha kapseldamine. Lõpuks pole see ei õige ega hea.
Sunday, August 18, 2019
Subscribe to:
Posts (Atom)