Thursday, January 10, 2019
Tuesday, January 8, 2019
It's OK!
"All you can ask of yourself is to never ignore the lessons. Be committed to living at your highest level of knowledge... and just do the best you can. Be human. Struggle. Fall. Rise. Repeat."
Mark Groves @
Loodus hiilib ...
Loodus hiilib esimesel võimalusel tagasi sinna, kust ta ära aeti.
See on Itaalias.
Photo by @chaseteron
Selle foto autorit ei tea ...
Hea on mõelda, et kui inimene ennast välja suretab, siis maakera taastub.
Monday, January 7, 2019
Humility
Jah, kannatused on seotud egoga.
Arvamusega, et minuga ei tohiks selliseid asju juhtuda.
Sest ma olen sellest jamast parem.
Kui meiega midagi nõmedat või halba juhtub ja me oleme kaotanud selle pildi, kuidas meie elu käima peaks, siis saame kogemuse vastu võtta - selle asemel, et kannatama kukkuda.
Ma hoidsin aastavahetuse kandis oma telefoni kinni, kuna sain aru, et mul on võimatu vastu võtta ja öelda uusaastasoove.
"Et kõik läheks hästi" ei tähenda enam midagi.
Kõik lähebki hästi.
Ükskõik, mis juhtub.
Me ei räägi samast asjast.
Sunday, January 6, 2019
Less is more / tühjus on täis
"In Zen, there is something referred to as “beginner’s mind.” It is a state of continual openness to what is, continual curiosity to life, and genuine interest and attention to each moment. When we believe that we “know” something, we are clinging to an idea, a concept, something learned, and thus something existing in memory, existing in the past. We cannot impose the past on the present moment if we wish to understand it. All conceptual knowledge is limited in understanding the mystery of the present moment. To touch the mystery of the now, we simply need to let go of conceptual knowledge and mental discrimination, allowing ourselves to be present with what is here. In doing so, a different kind of knowing arises—an intuitive knowing that is sensitive and perceptive to the flow of change. To be present to life, we have to let go of our attachment to mental definitions, labels, and concepts. We need to enter into a state of not-knowing, so we may continually flow with the moment as it changes endlessly. To the person in a state of beginners mind, life is a constant dance of change, mystery, bewilderment and joy. We see things as they really are, always new, fresh and alive. Do not take this moment for granted. Do not presume you know what is going on. Understand the limitations of the human intellect, and open your heart fully to this mysterious, living moment."
- Joseph P. Kauffman @
Vikerkaarik
Photo by @Lifewithkahlil
Mõnusad värvid!
Mis viga elu nautida, kui loojangud sellist värvimängu pakuvad ...
Altruismist ja nartsissismist
Kuulasin Teal Swani juttu kõigile kindlasti tuttavast maailmavaatest, et kõik suhted on läbinisti nartsissistlikud, sest raskuste ilmnedes me kaalume, kas jätta need inimesed oma elust kõrvale ning teeme endale kõige kasulikuma valiku, kui see ka läbinisti altruistlik näib.
Näiteks jääme hooldama haiget sugulast, kuna ei suudaks endaga elada, kui ta kaelast ära veeretaksime. Või jätkame abielu, olles kellessegi teisesse armunud, kuna see on mõistlikum ja kõrvaltvaataja poolt heaks kiidetavam. Kui me ei taha, et meid klatšitakse, siis hoolitseme enda eest. Teeme ohvrimeelse valiku hirmust, et ühiskond meid hukka mõistab ja eelkõige veel meie ise. Me üldiselt tahame olla head, tajuda ennast hea ja olulise inimesena. Selline vajadus on meil. Nii et 'ennast ohverdades' täidame oma vajadust, ehk oleme isekad.
Noh, igaüks ise otsustab, kas ta peab seda liiga küüniliseks ..., ma siiski olen märganud, et need inimesed kes väga otsivad teiste tunnustust, räägivad hästi palju sellest, mida nad teiste heaks teevad. Minule jätab see mulje, et nende jaoks on hoolitsemine raskem kui teiste jaoks - isegi kui nad elavad teadmisega, et ilma nendeta kukuks maailm koost. Teised lihtsalt teevad teiste heaks, mis vaja, ja elavad. Suured 'eneseohverdajad' muudkui käivad ringi ja 'vihjavad', kui väga nad ennast ohverdavad. Seda pealt kuulata pole meeldiv... Mõnel juhul on näha ka see, et teised jooksevad nende inimeste 'ohverduste' eest minema. Sellisel juhul peaks inimesele endale ka selge olema, et ta teeb neid palumata 'ohverdusi' enda pärast. Mina näiteks tunnen, et ohverdan ennast ja teen heategu, kui ühe sellise inimesega suhtlen :D, sellise heategijaga, kes ka mulle mitutlaadi abi pakub ja topib. (Ja ma ei saanud eelmise lause "abi" jutumärkidesse panna seetõttu, et võib-olla mul tõesti läheb kunagi vaja tema abi asjaajamisel - ta on selles hästi tragi, kuna ta on nii hüsteeriline, et inimesed liigutavad oma paberikesi kiiremini, et temast lahti saada.) Ta ise väga tõenäoliselt arvab, et pakub mulle palju tuge.
Teal Swan ütleb, et hästi klapivad need suhted, kus üks pakub toetust just sellisel kujul, nagu teine vajab. Kaks toredat inimest võivad kokku saada, kuid kui üks väljendab armastust ja hoolimist nii, et teine end armastatuna ei tunne, siis tuleb jama. Näiteks mulle on kirjutatud andetuid luuletusi ja oodatud, et ma sellest vaimustuses oleksin - lihtsalt selle pärast, et see on 'looming'. Üks andekas luuletus oli siiski ka ja sellega oli tegelikult päris äge lugu, sest üks rida selles oli "sinus kõrgepinge huugab kui elektriliinides" ja mina samal ajal, kui see noormees lauanurgal luuletust kirjutas, võtsin hästi õhukese kunstsiidist salli kaelast, see jäi staatilise elektri tõttu mu käte külge kinni ilma, et ma seda hoidma oleksin pidanud, hoidsin käsi väljasirutatuna enda ees ja ütlesin teistele: "Vaadake, ma olen elektrit täis!" :D Selle peale vaatas J oma kirjatöö pealt üles ja ütles, et ma meelde jätaksin, mis ma just praegu ütlesin. Oli äge kokkusattumus küll! :)
Igatahes, kui ma seda videot vaatasin, sain järsku aru, miks ma suhteid üldse ei soovi: teised inimesed tõesti ei täida mitte ühtegi minu vajadustest. Mul on vaja sooja, süüa, üksiolekut, rahu, vaikust ja sealt edasi tulevad lihtsalt asjad, mida mulle meeldib teha ja need on kõik üksi-asjad. Mõtlen alati, et kui ma Väiku, Mehe ja mugulastega nii palju juttu ei ajaks, kirjutaksin blogis palju pikemaid, erilisemaid ja põnevamaid tekste :)
Olen aru saanud, et suhtlemise vastu mul polegi midagi, aga suhete vastu nagu on.
Eriti selliste, mille puhul tuleb kuupäev ja kellaaeg kokku leppida.
Mulle meeldib juhuslikult kohtuda :), suvaliste inimestega rääkida nii, et see nagu iseenesest sünnib.
See on äge! :)
(Ma mõtlen, et ma igaks juhuks lisan, et mulle meeldib inimestega juhuslikult kohtuda VÄLJASPOOL MINU KODU. Ma pole murdvaraste ja kriiperite üle sugugi õnnelik neid ootamatult oma kodus kohates :p)
Kas ma kujutaksin oma argipäeva ette ilma Mehe, VT, Issakese, Õe ja Vennata?
Täitsa vabalt!
Ma hoolitsen selle eest, mis mu nina all on ja hoolitsust vajab. Enda tajumisel kõigesolevana on selline väljendumisviis, et sina ise, abisaaja ja abitegu on nagu üks lahutamatu tervik. Sa lihtsalt teed seda, mis tundub hetkel loomulik.
Mul on raske kujutleda, et vajaksin abiandmist, kui oleksin üksi.
Inimesed üldiselt soovivad olla vajalikud ja olulised, aga tundub, et mul on see mutter puudu või ära kulunud. Olen rääkinud paljude inimestega, kes soovivad, et neist jääks maha mingi jälg või mälestus. Mõtlen, et mul on vist hea meel, et ma ei oska miski otsaga sellest aru saada. Olen elu nii täis ... olen ühtaegu kõikeläbiv ja täiesti tühine. Oleksin üllatunud, kui tunneksin, et vajan kellegi heakskiitu ... saaamaaas, olgem ausad - ma ju ei tee ka midagi! :D See on kinnine ring: pingutamise tagajärg on see, et sa soovid tagasisidet, et see ettevõtmine oli pingutust väärt ja seda tagasisidet väärtustades arvad, et pead uuesti pingutama, kui kiitus on kulunud. Või siis ei pinguta (teed ikka asju, aga ainult neid, mis üsna ise tulevad, rõõmust ja tugevusest sünnivad) ja tunnustust pole vaja - kuna tunnustust pole vaja, ei võta sa ka midagi uut ette.
Aga Väiku arvab, et olen erakordselt ohvrimeelne ja lasen ennast ära kasutada :D Peamiselt selle tõttu, et luban sugulastel endale külla tulla, kuigi pärast olen kaks päeva väsinud. Aga ma mõtlen, et ... las nad tulevad mind vaatama, see tuleb neile ainult kasuks!
🤣🤣🤣
Näiteks jääme hooldama haiget sugulast, kuna ei suudaks endaga elada, kui ta kaelast ära veeretaksime. Või jätkame abielu, olles kellessegi teisesse armunud, kuna see on mõistlikum ja kõrvaltvaataja poolt heaks kiidetavam. Kui me ei taha, et meid klatšitakse, siis hoolitseme enda eest. Teeme ohvrimeelse valiku hirmust, et ühiskond meid hukka mõistab ja eelkõige veel meie ise. Me üldiselt tahame olla head, tajuda ennast hea ja olulise inimesena. Selline vajadus on meil. Nii et 'ennast ohverdades' täidame oma vajadust, ehk oleme isekad.
Noh, igaüks ise otsustab, kas ta peab seda liiga küüniliseks ..., ma siiski olen märganud, et need inimesed kes väga otsivad teiste tunnustust, räägivad hästi palju sellest, mida nad teiste heaks teevad. Minule jätab see mulje, et nende jaoks on hoolitsemine raskem kui teiste jaoks - isegi kui nad elavad teadmisega, et ilma nendeta kukuks maailm koost. Teised lihtsalt teevad teiste heaks, mis vaja, ja elavad. Suured 'eneseohverdajad' muudkui käivad ringi ja 'vihjavad', kui väga nad ennast ohverdavad. Seda pealt kuulata pole meeldiv... Mõnel juhul on näha ka see, et teised jooksevad nende inimeste 'ohverduste' eest minema. Sellisel juhul peaks inimesele endale ka selge olema, et ta teeb neid palumata 'ohverdusi' enda pärast. Mina näiteks tunnen, et ohverdan ennast ja teen heategu, kui ühe sellise inimesega suhtlen :D, sellise heategijaga, kes ka mulle mitutlaadi abi pakub ja topib. (Ja ma ei saanud eelmise lause "abi" jutumärkidesse panna seetõttu, et võib-olla mul tõesti läheb kunagi vaja tema abi asjaajamisel - ta on selles hästi tragi, kuna ta on nii hüsteeriline, et inimesed liigutavad oma paberikesi kiiremini, et temast lahti saada.) Ta ise väga tõenäoliselt arvab, et pakub mulle palju tuge.
Teal Swan ütleb, et hästi klapivad need suhted, kus üks pakub toetust just sellisel kujul, nagu teine vajab. Kaks toredat inimest võivad kokku saada, kuid kui üks väljendab armastust ja hoolimist nii, et teine end armastatuna ei tunne, siis tuleb jama. Näiteks mulle on kirjutatud andetuid luuletusi ja oodatud, et ma sellest vaimustuses oleksin - lihtsalt selle pärast, et see on 'looming'. Üks andekas luuletus oli siiski ka ja sellega oli tegelikult päris äge lugu, sest üks rida selles oli "sinus kõrgepinge huugab kui elektriliinides" ja mina samal ajal, kui see noormees lauanurgal luuletust kirjutas, võtsin hästi õhukese kunstsiidist salli kaelast, see jäi staatilise elektri tõttu mu käte külge kinni ilma, et ma seda hoidma oleksin pidanud, hoidsin käsi väljasirutatuna enda ees ja ütlesin teistele: "Vaadake, ma olen elektrit täis!" :D Selle peale vaatas J oma kirjatöö pealt üles ja ütles, et ma meelde jätaksin, mis ma just praegu ütlesin. Oli äge kokkusattumus küll! :)
Igatahes, kui ma seda videot vaatasin, sain järsku aru, miks ma suhteid üldse ei soovi: teised inimesed tõesti ei täida mitte ühtegi minu vajadustest. Mul on vaja sooja, süüa, üksiolekut, rahu, vaikust ja sealt edasi tulevad lihtsalt asjad, mida mulle meeldib teha ja need on kõik üksi-asjad. Mõtlen alati, et kui ma Väiku, Mehe ja mugulastega nii palju juttu ei ajaks, kirjutaksin blogis palju pikemaid, erilisemaid ja põnevamaid tekste :)
Olen aru saanud, et suhtlemise vastu mul polegi midagi, aga suhete vastu nagu on.
Eriti selliste, mille puhul tuleb kuupäev ja kellaaeg kokku leppida.
Mulle meeldib juhuslikult kohtuda :), suvaliste inimestega rääkida nii, et see nagu iseenesest sünnib.
See on äge! :)
(Ma mõtlen, et ma igaks juhuks lisan, et mulle meeldib inimestega juhuslikult kohtuda VÄLJASPOOL MINU KODU. Ma pole murdvaraste ja kriiperite üle sugugi õnnelik neid ootamatult oma kodus kohates :p)
Kas ma kujutaksin oma argipäeva ette ilma Mehe, VT, Issakese, Õe ja Vennata?
Täitsa vabalt!
Ma hoolitsen selle eest, mis mu nina all on ja hoolitsust vajab. Enda tajumisel kõigesolevana on selline väljendumisviis, et sina ise, abisaaja ja abitegu on nagu üks lahutamatu tervik. Sa lihtsalt teed seda, mis tundub hetkel loomulik.
Mul on raske kujutleda, et vajaksin abiandmist, kui oleksin üksi.
Inimesed üldiselt soovivad olla vajalikud ja olulised, aga tundub, et mul on see mutter puudu või ära kulunud. Olen rääkinud paljude inimestega, kes soovivad, et neist jääks maha mingi jälg või mälestus. Mõtlen, et mul on vist hea meel, et ma ei oska miski otsaga sellest aru saada. Olen elu nii täis ... olen ühtaegu kõikeläbiv ja täiesti tühine. Oleksin üllatunud, kui tunneksin, et vajan kellegi heakskiitu ... saaamaaas, olgem ausad - ma ju ei tee ka midagi! :D See on kinnine ring: pingutamise tagajärg on see, et sa soovid tagasisidet, et see ettevõtmine oli pingutust väärt ja seda tagasisidet väärtustades arvad, et pead uuesti pingutama, kui kiitus on kulunud. Või siis ei pinguta (teed ikka asju, aga ainult neid, mis üsna ise tulevad, rõõmust ja tugevusest sünnivad) ja tunnustust pole vaja - kuna tunnustust pole vaja, ei võta sa ka midagi uut ette.
Aga Väiku arvab, et olen erakordselt ohvrimeelne ja lasen ennast ära kasutada :D Peamiselt selle tõttu, et luban sugulastel endale külla tulla, kuigi pärast olen kaks päeva väsinud. Aga ma mõtlen, et ... las nad tulevad mind vaatama, see tuleb neile ainult kasuks!
🤣🤣🤣
Wednesday, January 2, 2019
Teadlikkus
Mmm, jaa ...
Kui ma Paula Tilli aspergeri-raamatut lugesin, siis ta seal ütles, et tal jääb energiat üha vähemaks. Ta sidus seda lapsepõlve kaugenemise ja üksivastutamise koorma suurenemisega.
Mina olen ka märganud, et teen üha vähem ja vähem.
Kui ma Paula seletust lugesin, siis mõtlesin, et meil on nii palju sarnast - äkki see kehtib minu puhul ka? Aga lausa silmapilk sain aru, et esiteks minu puhul see üldse ei kehti ja äkki Paula eksib, äkki tema süveneva töövõimetuse taga on ka see, mis minul tegelikult: ma näen üha kiiremini ja vahetumalt ära, et toimekus on mulle piinaks ja olles selle ära tundnud ja seda korduvalt kogenud ma tunnen, et ei taha end piinata. Ja fakt on see, et igasuguseid sümptomeid on mul hõlpsatel päevadel kõvasti vähem.
Iseasi on see, kas inimesel on õigus end hästi tunda, kui ta teeb vähem, kui ühiskond temalt vajab?
Võibolla tuleks mõnikümmend aastat Spartat teha? Rahvaarv tagasi 5 miljardile?
Võibolla ka vastupidi - muuta töökeskkondi nii, et seal poleks närvitsemist, ärakasutamist ja ülekohut.
Praegu enamikus kohtades, kuhu nina pistad - töötajad vaatavad piinatud nägudega vastu.
Kui kõik saaksid kodanikupalka, oleks huvitav vaadata, kes, kuidas ja miks tööl edasi käiks ...
Räägitakse MeToo'st, feminismist, kooli- ja töökiusamisest eraldi, aga põhjus kõige selle all on üks ja seesama: meile õpetati juba tillukesest peale, et tuleb head nägu teha ja kedagi ei huvita mitte karvavõrdki, kuidas sa ennast tunned sel ajal, kui sa "õigesti käitud".
Meile kõigile on õpetatud, et meie tunded on tähtsusetud.
Ja sealt tuleb hoolimatus teiste inimeste heaolu suhtes, selle mitteaustamine.
Alla surutud ja maha salatud piin ilmub füüsilisel kujul meie ellu ja see on vältimatu.
Asi pole üleolekus naiste või alluvate suhtes, asi on selles, et vähe sellest, et meid pole õpetatud teiste inimeste tunnetest hoolima - meid on lausa nii õpetatud, et tugevam võtab ja nõrgem peab sealjuures head nägu veel ka tegema. Päris pikka aega olime meie need nõrgemad (kogu lapsepõlve pean silmas). Ja väga raske on ümberõpet teha.
Keisrile ja jumalale
Keha ajab maiseid ja ajalikke asju.
Hing kuulub igal hetkel igavikku.
Kui suudame seda meeles pidada, siis meie killustatus/fragmenteeritus väheneb.
Me pole enam lõhestatud erisuunalistest soovidest.
Subscribe to:
Posts (Atom)