“People
are strange. They are constantly angered by trivial things,
but on a
major matter like totally wasting their lives, they hardly
seem to
notice.”
– Charles Bukowski
Milline elu on raisatud elu?
Igasugune selline elu, mille üle sa õnnelik pole.
Kui sa pole õnnelik, siis sa raiskad oma elu.
Ja väga ohtlik tegur siin on uhkus! :D
Me tahame, et võiksime enda tegemiste üle uhked olla ja see viib meid ebaloomulikkusesse, kunstlikkusesse, elamise rõõmust kaugemale.
Ka vihastamisest suts.
Keegi nüüdseks surnud mõtleja ütles, et igasugune viha, ärritus, järsk kõne jne on vägivald.
Olen täiega nõus.
Meile on valesti õpetatud, et negatiivsed emotsioonid on normaalsed.
Kui tunneme negatiivseid emotsioone, peame ennast ja teisi rohkem hoidma, elu aeglustama, rohkem tunnetama.
Ma usun, et 300 aasta pärast on maailm just selline, isegi (või just seetõttu) kui 80% inimkonnast on igasuguste loodusevastaste kuritegude tõttu juba välja surnud.
"If you're angry - you're stupid."
Ma ise olen muide sedalaadi mõttest päriselt hästi palju abi saanud!
Et kui ma tundsin endas algavat solvumist või pahameelt, siis ma tuletasin endale meelde, et need emotsioonid saavad tekkida ainult siis, kui sa ei saa olukorrast päriselt aru.
Sest kõigel on põhjus, kõik on loogiline, mitte keegi ei pea reageerima nii, et minule oleks sobiv, nad reageerivad endaga kooskõlas. Kui ma seda ei näe või unustan ja saan pahaseks, siis on asi minu kitsas vaates ja minu rumaluses.
Mind on tõesti aidanud selle meelespidamine, et igasuguse negatiivse emotsiooni kerkimine tähendab, et ma ei saa olukorrast aru, vaatan liiga enda mätta otsast, ei näe suurt pilti.
