"Süda"

Väga imelik on kirjutada raamatust, mida ma lugeda ei soovita :D ... Ma pole seda nii ammu teinud.

Raamatul "Süda" pole autorit märgitud, kuid see on osa Elava Eetika 'koolkonna' kirjandusest, mis on sündinud Jelena Roerichi päevikumärkmetest, mille aluseks omakorda on guru Morya õpetused.
Ehk siis: Morya räägib, Jelena paneb kirja ja raamatuid välja andma hakates vaatas guru Jelena tekstid ise üle ka. Kokku on selles sarjas 17 raamatut.

Jelena ja Nikolai Roerich olid idamaisest esoteerikast huvitatud abielupaar, kes võtsid ette ka palju reise ja rääkisid võimalikult paljude salaõpetuste tundjatega. Morya aga rääkis oma jutte Londonis ja Roerichid käisid teda kuulamas 35 aastat - 1920 - 1955, mil Jelena suri. Seda ma ei tea, kas KÕIK need jutud räägiti Londonis, aga seal nad igal juhul esmakordselt kohtusid.

Igal juhul olen ammu tahtnud Jelena/Helena Blavatsky asju lugeda ja kuna sama mees oli ka Blavatsky üks õpetajatest, siis tundus väga hea mõte see raamat ette võtta.

Paraku oli raamatu lauseehitus nii veider, et pani mu kogu aeg magama - sageli lugesin seda tillukest raamatut 1/3 lehekülje kaupa, siis pidin midagi muud tegema või magama. Igatahes polnud lugemine nauding.

Lisaks hakkas jubedalt häirima, kui võitlusvalmis ja negatiivne see Morya oli. Kõigist kantidest ümbritsesid teda "seestunud" ja reeturid, deemonid ja Pimeduse Jõud, kellega tema ja tema mõttekaaslased siis võitlema pidid, esindades Valguse Jõudusid. Ta tundus väga hapu olevat oma endiste kuulajate suhtes, kes (ma oletan, et tema suurushullustuse, võitlusvalmiduse ja negatiivse nägemuse tõttu) olid temast eemaldunud. Õhku visati ebamäärased ja lapsikud ähvardused sellest, kui ettevaatamatu on Õpetajast halba rääkida ja mis hirmsad tagajärjed sellel olla võivad.

Kui minu lemmikud ida müstikud Osho ja Nisargadatta räägivad puhtalt isikliku kogemuse pinnalt, siis Morya alati "Meietas" (suure tähega) ja püüdis mingi talle väidetavalt teada oleva kõrgete meistrite Hierarhia selja taha pugeda.

Ma saan aru, et inimesed on erinevad ja neile imponeerivad erineva tooniga õpetused, kuid see oli lihtsalt masendav, mis maailmas see Morya elas.
Ma oleks juba esimeses loengus ängistusataki saanud.
Ka polnud temas sugugi avatust teisitimõtlejate suhtes, mitte mingit leplikkust, et kõik ei mõtle samamoodi..., ma arvan, et need "seestunud" inimesed ja Kurjuse Jõud olidki lihtsalt need, keda tema hapu olek ja vastutuse ebamäärasus eemale kohutas.


Aga nagu ikka - oli temagi jutus asju, millega täiesti nõus olen.
1. Ärritunud olekus ei tohiks süüa, see teeb kehale halba.
2. Tee õndsusele on lihtne, kui pole konkureerivaid huvisid (vajadus meeldida perele ja tööandjale, soov praeguses kehas ellu jääda jne.).
3. Energia on väärtuslik ja meil on õigus valida, kuhu me selle paneme.
4. Mõte on tähtsam kui tegu. Näiteks kui teeme heategusid selleks, et olla hea, siis me ilmselgelt ju pole seda vaid püüame headust imiteerida. Hea inimene teeb head nii, et ei tee sälku voodipeatsisse või tärnikest kalendrisse.
5. Väsimus on ohtlik, sest väsinud inimesed käituvad halvemini, kui on nende loomus, aga karmalised tagajärjed tuleb ikka neil kanda. "Palun vabandust!" ei loe.
6. Elav tuli puhastab.
7. Füüsiline (inim)keha piirab meie kogemuste spektrit.
8. Loomad on eksistentsiga ühtsemad kui inimene, kuid et nad on oma seisundist ebateadlikud, jäävad nad arengult ikkagi tahapoole. Teadvustamine on oluline, enne kui ringiga teadvustatud puhta olemise juurde (tagasi) jõuame.
9. Inimesed teevad teisi inimesi (ka või eelkõige lähedasi) haigeks.
10. Kui tunneme millegi suhtes vastumeelsust, tuleb selle asja suhtes olla väga ettevaatlik, mitte lihtsalt maha suruda oma autentset reaktsiooni. Kuni me ei tea, millest vastumeelsus on põhjustatud, on ohtlik seda teha, sest põhjus kindlasti on ja see võib olla oluline. Ei ole vaja üritada ennast murda mõistuse ja tahtejõu abil.

Heh! Polnudki nii tüütu kirjutada, kui arvasin! :D
Ma mõtlesin, et kirjutan seda mitu päeva :D

Aa, tegelt, ma pole veel tsitaate vaatama ja fotosid tegema hakanud ja jube pime ja külm on täna (T, 27.04.2020)...
Äkki lähebki mitu päeva!? :D

....


Jaaaaa läkski mitu päeva :)

Pildid, mis täna viitsisin teha:

Guru Morya arvab, et meelerahu on illusioon.

Tähtis lahing for sure ...

-

Lihtsalt üks terve lehekülg lugemispäevikust:

Ja lihtsalt avatud raamat:

Ja mu pidžaama-retuusides koivad :D

Ja tsitaate välja kirjutama ei viitsigi hakata.

Ma olen "so over" sellest raamatust!

Hey y'all lil' niggas

Suht hiljuti kirjutasin (vist ikka blogisse ... äkki kellelegi mujale :D?) inimestest, kes on ennast kaamera ees "liiga vabalt" tundnud, ning selle peale tohutu kriitikatule alla sattunud. Mõni juutuuber on väidetavalt 45 minutit nuttes ja tatistades vabandust palunud ühe fraasi pärast, mis ta mingis ulakas või turtsakas tujus ütles.

Okei, just klikkasin sama teemaga videole - ausalt öeldes äravahetamiseni sarnane sellega, mida juba vaatasin ja kirjeldasin - seal on mustanahaliste teema terav, ja minul hakkab peas üha valjemini ja valjemini kummitama Bhad Bhabie laulu Trust Me see osa, kus rastamees laulab:

Tote that Glock, lil' homie, get yo guap
You my son, lil' nigga, I'm yo pops
I'm on top, lil' bitch, gimme props ...

See koht on laulus 1:32.

Ehk siis, ilmselt ... minu jaoks on see kõik üks suur nali.

Kui mina netis märgatavaks saaksin, visataks mind internetist välja selsamal päeval, kui see juhtuks.

Mõnikord tõesti juhtub, et me teeme ebaõnnestunud nalja, kuid seda ei juhtu sageli.
Tavaliselt teistele see nali ei meeldi aga meile küll! :D Ka pärast aru saamist, et teisele ei meeldi! Mina sageli naeran üksi oma naljade peale ja mul pole selle vastu mitte kõige vähematki :D
On ka teine variant: inimesed on vait ja siis keegi seletab minu nalja teistele. See meeldib mulle palju vähem. Keegi ütles, et anekdoodi seletamine on nagu konna lahkamine: sa saad küll paremini aru, aga konn/nali on surnud.
Ma küll loodaks ja usuks sellesse, et minust hoiaksid eemale ja kasvõi räägiksid halba kõik need inimesed, kelle jaoks minu naljad on napakad või ebadelikaatsed. Sest mina küll ei vabandaks nalja pärast, mis mulle endale nalja teeb. Ma lihtsalt ütleksin täiesti ausalt, et mul on kurb, et mu naljad teistele haiget teevad ja kurb, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.
Ja et ilmselt olen ma "haige inimene", aga sellegipoolest ... mulle meeldib olla mina, mitte teeselda kedagi, keda teised nõuavad, et ma oleksin.
Ma arvan, et inimesed, kes nõuavad teiselt inimeselt, et ta oleks teistsugune, on hullud.

Hästi huvitav on kuulata inimeste lugusid sellest, kuidas isolatsioon nende vaimsele tervisele mõjub.

Ma mõtlen, kas on võimalik, et need inimesed oskavad tõmmata vastupidise paralleeli - kuidas tunnevad ennast introverdid, kes püüavad mitte mõned nädalad, vaid kogu elu elada tavapäraste suhtlemisnormide kohaselt?

Et see, kui haprana nemad ennast isolatsioonis tunnevad, räägib midagi selle kohta, kuidas loomu poolest eraklikud inimesed kannatavad suhtlust nõudvas ühiskonnas ja introvertidel pole grammigi seda lootust, et maailm muutub kunagi "tagasi" vaiksemaks ja aeglasemaks. Maailm jääb kuuluma ekstravertidele. Introverdid jäävad alati lärmis ja saginas uppujaks.

(Video jätan pooleli, sest mul juba on lõbus :p Lähen hoopis hommikusööki tegema.)

Paberipärdikud

Ostsin endale lõpuks kalligraafiasulepea.
Ma pole nii kannatlik, et kalligraafiat õppima hakata, aga nende erineva laiusega sulgedega on niisamagi mõnus kirjutada. Nitu-natukene tuleb ainult mõne tähe kirjutamist muuta ja mul esineb ka tühje kraapsamisi, aga mis siis ikka! See on mäng :)

Minu ostetud kalligraafiakomplektil on suled laiusega 0.9 mm, 1,4 mm ja 1,9 mm; kaasas on 4 tindiballooni: roosa, helesinine, lilla ja must.

Kõige tillemaga saab kirjutada nagu tavalise kirjutusvahendiga, aga minu meelest armsam tuleb :)

Ma kleebin tavaliselt ühe leheküljepoole igasugust pahna täis, et teisele julgelt kirjutada, muidu paistab läbi ja on raske lugeda ...

Aga mõnikord lisan kaarte või silte ka teibiga, sest ... noh - 

tore on ju igasuguseid 'lipakaid' 'kakkuda' :D

Sinise liblikaga on mu unenägude-päevik.

Need kalligraafilised iludused siin on sulepeakarbis kaasas olnud instruktsioon,

mitte mingi selline ime, mida minu käsi korda saata suudaks :D

Oeh.

Pimeda aja valisin pildistamiseks ... 🙄

Vaatasin eile Marveli filme ja seal oli üks piraadipealik, sinise nahaga sell Yondu, kõva mees.

Ma ei mäleta, mida temalt küsiti, kuid ta vastas:

"Ma võin küll välja näha kaunis nagu ingel, kuid põrgu päralt pole seda mitte." :D

Nii tore oleks, kui Mees seda fraasi kasutama hakkaks :D

---




Aga unes oli täna ka huvitav juhtum.
Nagu ikka, näen unenägusid öö jooksul palju, need on kiired, suhtlemist ja elamusi täis, nii et kirja panen vaid väikese lõbustava nüansikese.

Olin kellelgi külas, tema kodu oli hästi avar - mitte ilmtingimata viie meetri kõrgusel asuva laega, aga tavapärasemast veidi kõrgemaga küll; tuba, kust ma väljusin, oli suur ja poolavatud köök oli veel suurem. Ja sel hetkel mõtlesin: Vau! mul pole üldse annet sisekujunduse peale, aga paistab, et mu aju oskab küll suured ruumid väga kenasti ja harmooniliselt ära sisustada!
Ehk siis ma keset unenägu mõtlesin sellele, et mis iganes vingeid asju ma unes näen - need on mu enda vaimusünnitised, aga selle koha peal läks asi veidi uskumatuks :D
Otsustasin, et lähen kohe kärmelt läbi veel mõne toa ja vaatan, kas mu aju tõesti sisustab kiiresti kõik teised toad ka ära :D
Ja tõesti-tõesti - kaks järgmist tuba olid ka väga ilusasti ja loomulikult sisustatud, aga siis keeras unenäotegevus mujale.

Andekspalumise aeg

Meie aeg on minu meelest haige selles mõttes, et kuigi me hindame sõnavabadust, ei suuda me leppida mõttevabadusega.

Me ei mõtle lihtsalt, et vau, ta on loll, ma ei suhtle (enam) temaga, vaid me kukume röökima, et ta peab oma sõnad tagasi võtma. Sest me tahme. Tahme, et inimesed oleks ühesugused ja nuditud, kaasaegse kombekuse esindajad.

Olen näinud, et arvamusliidritelt NÕUTAKSE seisukoha võtmist mingite kriiside kohta.

See käib nii, et algul küsitakse, kas nad ei räägiks, mida nemad asjast arvavad ja kui nad vaikivad, siis kommentaariumis esitatud järelepärimised muutuvad järsuks ja nõudlikuks.

Neilt nõutakse, et nad lisaksid oma isikliku hukkamõistu avalikule hukkamõistule.

Kui jutt käib koroonakriisile reageerimisest, siis hukkamõist jääb üsna umbmääraseks ja ei tekita kahju, kuid olen näinud, et inimestelt NÕUTAKSE seisukohta selles, kas keegi kasutas kedagi (seksuaalselt) ära või mitte. 

Ma ei tea, kas te üldse olete sellega kokku puutunud, sest mina raudreeglina Delfit ei loe ja saan oma info YouTube'ist või Instast, aga ma ei liialda ja ei mõtle välja: inimesed nõuavad, et keegi mõistaks omalt poolt hukka mingi ahistaja, hoolimata sellest, et neil pole olnud isiklikku kokkupuudet ei ahistaja ega ka ahistatuga.

Kuidas nad teadma peaksid? Neist oleks vastutustundetu sõna võtta. Kuid neile öeldakse hoopis, et on vastutustundetu mitte (väidetava) kannatanu poolele asuda.

Hiljuti nägin YT's mingit videot juutuuberitest, kes "endale ise vee peale tõmbasid" ja seal oli juhtumeid, kus inimene oli pikalt ja kaamera ees nuttes sunnitud vabandama lolli jutu pärast, mida ta oli rääkinud, kui ta oli 12 aastane!!!

Kuulajad-vaatajad nõudsid neilt seda.

Milline tegelikult moraalne ja mõistlik inimene nõuab täiskasvanult vabandamist lolluste pärast, mis ta 12-aastasena suust välja ajas?

Mina ajan siiamaani mõnikord lolli juttu ja ma siiralt loodan, et see andestatakse mulle inimeste poolt, kes mind tunnevad. Ja need, kes ei tunne - noh ... - pole mõtet püüda olemuselt piitsutajatele meeldida. On hapusid inimesi, keda nende enda hapusus paneb kõiki ja kõike kritiseerima. See on nende olemus. Kui keegi tahab teisi maha teha - küllap ta siis leiab põhjuseid. Vabandamine ei aita kohe mitte sugugi!

Kõige esimene "klõnks" käis mul, kui mingi eesti minister (?) pidi ametist tagasi astuma, kui ta oli välja öelnud, et narkomaanide võõrutusravi on väga kallis ja sageli tulutu, nii et me peaksime selle raha suunama neile, kes pole mitte midagi teinud selleks, et oma haigust saada.

Ma mõistan sõltlase-loomust, arvan, et ka mul on tugevad kompulsiivsed tendentsid, kuid samas saan aru, et rasketel aegadel kõigile ei jagu, ja ma olen nõus välja surema. Kui tulevad paremad ajad, siis saavad ka hulkurid ja autentsusehullud ellu jääda. Kui käib olelusvõitlus, siis ei saa. See on loomulik.

Teine oli umbes 10 aastat tagasi (nüüd ei julgeks keegi seda enam öelda), kui üks briti vanem meesnäitleja ütles, et üks normaalne naine peaks sõbraliku puusalepatsutamisega hakkama saama.

Arvan sama. On väga suur vahe, kas sulle surutakse ennast jõuga nilbelt peale, või see toimub mõtlemata/mõtlematusest piduhoos ja ma pean tunnistama, et ebakaines olekus olen ühe korra ka ise endast kaks korda vanemale kolleegile hüvastijätuks laksu tagumikule andnud :(

Jep. 

Mitte hea mälestus.

Kuid üsna kindlasti ei soovinud ma teda kuidagi võrgutada või ahistada. (Naine oli, aga see pole tähtis ka.)

Kolmas oli üsna hiljuti.

Tuli mingi jõle skandaal Lõuna-Koreast, kus ilukirurgiafirma tegi sellise reklaamplakati, mis oli nagu perepilt: imekaunis mees ja naine, ja "nende" kolm "koledat" last. Kiri oli: "Ise teate, kuidas te seda oma lastele seletate." Nali siis selles, et esimene mõte seda perepilti vaadates on, et khmm. naine ilmselt pettis oma meest, sest nende kahe geenidest need lapsed küll ei tulnud. Suunatud tegelikkus siis, et geenid võivad teile küll mäkra mängida, aga - alati on olemas ilukirurgia.

Ja OMG milline skandaal sellest tuli ja see naisnäitleja-modell oli enam-vähem enesetapu äärel.

Praegu valitsevad viripillid ja vinguviiulid, kui sotsiaalmeediat vaadata.

Olen kindel, et paljud "hakkasid" omal ajal veganiks just hirmust sakkida saada oma fännide käest. Nad ei tahtnud selle küllusliku kriitikaga tegeleda. Suurem osa neist varjatult kindlasti sõi liha-, muna- ja piimatooteid. Lihtsalt nad ei julgenud seda öelda ja ma absoluutselt ei süüdista neid.

Kallid fännid on nii agressiivsed ja täis eneseusku, et 'influensserist' saab nende ori.

Kas me ei võiks lihtsalt leppida sellega, et inimesed ei pea meile meeldida püüdma?

Inimesed ei pea valetama ennast targemaks ja südamlikumaks, kui nad on.

Me saame valida, kellega me suhtleme. 

Me ei pea peksma inimesi, kellega me suhelda ei taha - küll omad vitsad neid peksavad.

Suva

Tjah, tõesti, ma elektrooniliselt kirjutama ei kipu... ma kahtlustan ... mõnda aega.
Aga paberitele ikka! :)

Mõned lehed on veel pooleli - see eriti:

Ühel neist lehtedest on kirjeldatud üsna naljakas kuid mulle iseloomulik juhtum.

Tulin köögist kohvikandikuga ja podisesin omaette midagi, jõudsin elutoa ukseni, nägin Meest kirjutuslaua/arvuti taga ja jäin vait, et endale mitte häbi teha :D

Kõndisin edasi ja mõtlesin, misasja ma jaurasin?

Kuulmismälu tagasi kerides sain aru, et olin "läbi ukse tulles" hakanud kordama: "aitääääh! aitäääh! aitääääh!"

Asi on selles, et mina söön voodis ja mitte köögis.

Nii et kui ma söögi valmis teen ja mehe sööma sätin, hakkan ma mingil hetkel kandikuga oma tuppa minema. Mees logistab ennast köögilaua tagant välja (ärgem unustagem, et ta on poolest kehast poolenisti halvatud, nii et see on suur asi) ja teeb mulle ukse lahti.

Hajameelses olekus töötavad mingid harjumuslikud osad, eksju.

Nii et hajameelsena, hoolimata sellest, et Meest köögis ust avamas polnud, ma harjumuspäraselt ust 'läbides' tänasin :D :D :D 

---

Kui olin "Südame" ja Bukowski läbi saanud, hakkasin lugema Murakami "Hear the Wind Sing"i.

Loen kopsakat eessõna ja mõtlen: huvitav küll, ma tean seda kõike Murakami kohta!

Ja siis jutustust lugedes saan aru, et ma tõesti olen seda juba lugenud.

See pole mul vana raamat, nii et ... oh seda minu hajameelsust :p

---

Ja seda ka et ... Bukowskit lõpetades kontrollisin/täpsustasin mingeid asju Internetist ja sain lõpuks saja kontrollimise peale teada, et tõepoolest - Bukowski tütre (Marina Louise'i) ema FrancEyE kandis elu lõpu poole lõua otsas uhket valget habemetutti.

Võimas! :D

Enne seda ma olin märganud, et Marina täiskasvanuna oli ühteaegu habras/uje ja mehelik.

Selle naise luuletused meeldisid mulle palju rohkem, kui Buki esimese abikaasa, mingi vinge kultuurilehe toimetaja Barbara luuletused.

Barbara, vaeseke, näeb fotodel välja deformeerunud.

Kuid luuletused polnud pahad ja vaim ilmselt oli tõepoolest terav.

Ma mõtlen nii, et ... meile kõigile oleks parem, kui me saaksime aru, et meie kaaslased on meile määratud ainult selleks ajaks, mil me tõmbume.

Barbara suhtus lahkuminekusse väga jäiselt, FrancEye tahtis ise plehku panna, kui sai aru, et Buk soovib naist, kes köögis naeru lõkerdaks.

Mis paneb mind mõtlema, et mina oleks Bukowskile jube hea naine olnud.

Mulle meeldib väike pind, kus olla turvaliselt ja kogu aeg naerda :)

See on minu anne, kindlasti :)

Üks kord päevas süüa kõlbab küll, kui kaks muud söögikorda asendab vein :D

Ja veinis peitub elurõõm, nagu vanad roomlased ütlesid ;)

Muuusiiii! :)

Pildiaeg

Ma tahaks tegelikult kirjutada ühest üliveidrast vaimse sisuga raamatust, mille eile lõpetasin.
See on Jelena /Helena Roerichi / guru Morya "Süda", mis sisaldab guru mõtteavaldusi möödunud sajandi esimesest poolest.
Kuid see on nii imelik lugu, et paistab, et ma pean enne mõtteid koguma. Oma lugemispäevikusse ma kirjutasin sealt 12 suurt lehekülge! :D
Tsitaadid ja kommentaarid.
Nii et ma tahaks kõvasti lühendada :D :D :D


Aga seni ma näitan oma paberite-lauakest :)
Ma laon oma märkmikud ja paberid kenasti välja, sest ma armastan neid hommikust õhtuni enda kõrval näha.
Võib-olla teen veidi zuumitumaid fotosid ja näitan, mis mille sees on ka.
Aga üldiselt see fotode tegemise tuhin käib mul nii, et kui üle läheb, siis teinekord enam kui aasta ei tee, välja arvatud vajadusel, et kellelegi midagi edasi saata.

Aga jah - siin see on, aga ... mu nurgavalimisoskus on vilets ja 10 minutit ma kindlasti ei viitsi kolme fotot teha, nii et ... on nagu on.

Pealtpoolt on nii mõttetu, aga ...

:)

Minu lemmikpäevik

See on üsna must-valge ja range ja kõige lihtsam teha :)
Kahjuks olen nii lapselik, et ikka kipuvad ühel hetkel värvid ja kleepsud sisse :D

Aastatagusest ajast:

Ülemistel on kaks rida ühes ruudus - sellepärast nii tihe.

Vaadata ilus, aga lugeda võib-olla ühel hetkel enam ei saa :p

Aga eks ma kirjutangi neid meelelahutuseks ja lugeda ei viitsi ka neid, mis on suures kirjas :D

Paarid

Üleeile ja eile.
Filtriga ja ilma.
Pudipäevik.

Tagasi minnes

Vaatasin Messengeris jagatud faile pidi tagasi ja nägin neid kolme pilti:

(Ma tegin Õe jaoks kunagi õhukest kunstipäevikut :) )

Kena, mes? :D

Õde kinkis mulle mingi sajase komplekti geelpliiatseid, ja selle ma kingin vastu, kui ta ükskord Eestisse tuleb :)

Need läigivad/sillerdavad - selle pärast on raske pildistada :)

Üpris mõttetud pildid

Ma ei tea ... mul kohe üldse kirjutamise tuju pole, aga blog on minu teine pesa, nii et ... PILDIAEG.

Tänased siis.

Minu tegelik tänane päevaplaan, millest ma absoluutselt kinni ei pea:

Eile õhtul kirjutatud.

Aga kuidas tegelikult tänane päev algas:

Kell 3.10  tõusin - ja see on hea. Tavaliselt ma jään magama kell 12 ja ärkan 1.10

Peale lugemisoskuse olen ära kaotanud veel magamisoskuse ka.

Kui 3,10 tõusin ja arvuti lahti tegin, nägin vahvat psühholoogilist mängu Teal Swanilt.

Ma muidu oma päevast räägin edasi, aga teie mängige ka - mis saaks mängimise vastu olla?

Mina nautisin kogu seda lugu hoolimata sellest, et mõned vastused olid šokeerivad :D

KUI teie seda tähendusi vaatamata ausalt mängite, siis paljastan ka ennast :D

Niisiis.

Mäng.

Küsimus number üks.

1. Sinu lemmikvärv + 3 põhjust/selgitust - millega see värv sinu jaoks seostub.

2. Lemmikloom ja 3 kirjeldust/omadussõna, milline see loom on sinu meelest.

3. Kõige erilisem-mõnusam-ahvatlevam veekogu (body of water) - see võib olla ookean, aga ka vetsupott või akvaarium.

Ragin-ragin-ragin ----

Töötlus-töötlus-töötlus ... :D

Vahepeal.

Ma olen kodus olnud täpselt kuu. Viimati käisin kodust väljas 17. märtsil!

Ja täna pidin jälle minema.

Maailm on vahepeal muutunud. 

Apteegis on mingid krimi-lindid, et kliendid ise ei käiks käppimas tooteid.

Naised on poes kummikinnastega.

Kõik hoiavad kõigist eemale.

Mul päädis see šokk sellega, et hakkasin endaga kõva häälega rääkima, et mida ma nüüd tegema pean. Sest kogu see värk näis mulle üpris kuutõbine. Õnneks ostsin mingi 3-eurose veini, et oma šokki jahutada.

.

.

.

.

Ja nüüd, mida see küsimustik tähendab.

Lustakamad teie seast täielikult pettuvad, kui nad ausalt asju juba kirja ei pannud ja alles ootavad, mida öelda ja mõelda....

Mõtlemisauk:

Käisin poes oma "peenisesärgiga" nagu VT seda nimetab.

.

.

.

.

.

.

1. lemmikvärvi omadused tähendavad seda, kelleks sa ise ennast pead.

2. Lemmikloom on sinu arusaam sellest, kes oleks sulle täiuslik kaaslane.

3. lemmik veekogu /body of water/ - milline sinu enda arvates on sinu seksuaalsus :D

Minu vastused.

1. hallikas-sinine:

hiding/protection - kaitsevärv, hoiab peidus; unikaalne; kõikelubav.

(AINUKE VASTUS, MIS POLNUD ÜLLATUS :D )

2. loori

näeb habras välja; vajab kaitset; süütu.

DA FÜKKKKKK????!!!!! :D

SHOOT ME! :D

3. soe vann

soojus; turvatunne; lõdvestus.

Alguses ma mõtlesin selle kohta ka "iuuuuuuu!", aga siis mõtlesin, et see meenutab sellist ajuvaba magnetismi ... võidetamatut tõmbumist, lõputut soojust ja vajumist, sellist sooja "und". Nii et tegelikult see on kõlblik ja sobiv vastus küll :)

Have fun! :D

xoxo

Tõstab käpad üles ja hüüab "Ohhoo!"

Ei ole surnud, lihtsalt ... vedelen ja nii edasi :D

Kirjutan paberist päevikuid, mu pesa on alati umbes selline :D

Mul on siin päevaplaani- ja kiirmärkmete klade, paar raamatut, lugemispäevik, pisikeste päevakildude päevik (must), tsitaadimärkmik jne ...

Mängin! :)

---

Aa, veel ühe pildi tahtsin panna.

See, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada õpib täiesti iseseisvalt klaverimängu (tegelikult poolpuutetundlik süntekas, aga täitsa suur ja kolksuvate klahvidega) ja kuna mina kunagi 35 aastat tagasi natuke õppisin ja VEIDI nooti tunnen, kuid mängin midagi ainult kord viie aasta jooksul mingi suva instrumendi taga mõnd lihtsat lugu toksides või puhudes, arvas SKNETN, kes jäi ühe takti kallal jänni, et võiksin talle siin veidi abis olla. See keskmine takt, aga natuke tuli ette ja taha ka vaadata.

Mul läks enam-vähem tund aega, et igale noodile oma klahv leida :D

Ja siis ma ütlesin, et esiteks ta on hull ja teiseks - see lugu on kontsertpianistidele :D

Sest ..., alati on teised süüdi :)

Pastel

Pinterest

Mälust ja valust

Allikas: Instagram @ reconnectedparenting

Me keegi ei käitu absurdselt selles mõttes, et küllap meil juba põhjust on, ükskõik, kas me läheme 'raevust hulluks' või 'armastusest arust ära' teiste meelest. Samuti on põhjendatud, kui meil on komme probleemide tekkides endasse tõmbuda, minema joosta või jooma kukkuda.
Olen nõus, et kõrvaltvaataja silmis napakad reageerimisviisid on meid kunagi ammu aidanud.
Oleks väga hea, kui me mõistaksime, et kõik need korrad, mil oleme ülereageerimisega või endasse tõmbumisega midagi ära rikkunud, olime me tingitud käitumise küüsis. Ja ma olen enda puhul märganud, et isegi mustrit läbi nähes ei saanud ma endal 'sabast kinni'. Näiteks ma teadsin, et asi ei pruugi olla hull, kuid kui keegi räägib minuga valjult ja järsult, siis ma tardun ja edaspidi ei taha enam selle inimesega tegemist teha, kuigi see on ülereageerimine ja ma tean, et see tuleb lapsepõlvest. Kauane teadmine, et tohutu hirm tõreduse ja kärkimise ees on mul lapsepõlvest ja mu keha "vvvvuhhhhhh!" reageerib põhimõtteliselt mälestusele ohust, ei teinud kergemaks ega meeldivamaks seda, et inimesed 'pauguvad' oma omapärade tõttu, ega tekitanud minus kindlust, et mind ei ohusta miski. Õiendaja oleks tõenäoliselt üsna ehmunud, kui saaks aru, et minu keha ootab, et teda järsult vastu seina või põrandale maha tõugatakse ja liigutada ei lubata (sinnamaani, et hingamist ka ei tohi näha olla, nuuksatustest rääkimata).



Aga-aga -- kui me oleme "närvihaiged", siis tuleks suhtuda leplikult, mõistvalt ja lausa toetavalt sellesse, et mõni inimene ehk ei taha meiega suhelda. Me ise võime arvata, et meie head soovid ja tegelik olemus kaalub üles selle, et me mõnikord väga negatiivset juttu suust tulistame.
Oleks väga kena küll, kui meil oleks keegi, kes suudab kibedaimad mõtted ära kuulata. Väga paljud saavad sellest aga liiga suure trauma, pole hea endaga suhtlema keelitada inimesi, kes ei jaksa meie valu kõrval olla või kes elavad taotluslikult ise nii rahulikku elu, et juba ainuüksi meie kriitilisus tekitab nendes väga suurt ebamugavust.



Me kõik väärime võimalust oma mõtteid välja öelda, kuid see ei tähenda, et meil on õigus teistelt inimestelt nõuda, et nad saaksid meie valuga hakkama.
Selles mõttes on hea, et haiget saanud inimesed, kes vajavad kuulajat, saavad vastutasuks ka ise olla kuulajad teisele endasugusele. Ja kuna nad mõlemad vajavad kuulajat, on nad nõus sellist valulikku vahetuskaupa tegema, kuid kuna valu on nende reaalsus, siis nemad kuulajana nii väga ei kannatagi. Inimest, kes hindab pehmust ja rahulikkust, et tohiks sundida kuulama sõimu kellegi või millegi aadressil, sest see on teenimatu ja rusuv.



Ma arvan, et paljudel on meeles juhtumeid, kus vana sõbraga kohtudes läheb nägu naerule, kuid teda kuulates mõtled peagi FML ja oigad endamisi veel mitu päeva. Ja võib-olla kannad selle rusuva meeleolu kellelegi teisele omakorda üle!

Meditatsioon on hea selles mõttes, et õpetab vaikust ja üksindust armastama ja siis saame me ise ennast kuulata ja lohutada.

Taeva poole

Allikas: Instagram @ zen_yoga_0
Credit : yogaalpha