Wednesday, July 10, 2019
Sunday, July 7, 2019
Illusoorne edu
Olen ka ise arutlenud niimoodi, et mul on need sada imehead asja elus, järelikult see ongi õnn.
Mõistus ütles, et kõik on (super)hästi.
Emotsioone oli igasuguseid.
Siis hakkasin endale ütlema: oletame, et sa saaksid heakskiidu igaks asjaks, mida sa teha tahaksid/tegemata jätaksid - mida sa teeksid? Läheksid külla, ei läheks? Teeksid ära, ei teeks? Kui inimesed plaksutaksid iga valiku peale - kumba sa teeks? :D
Ja emotsioonid muutusid soojaks ja kirkaks.
Ma pole kunagi pahas tujus enam.
On kuidagi vaevaline näha selgelt seda, et see, mis on parim mulle, on parim ka mu kaaslastele.
Kuid kui ükskord näed, siis enam teistmoodi vaadata ei saagi.
Kartus
Allikas: Instagram @
Ja see tähendab ka, et me ei tee hirmust ja murest asju, mida me ei taha teha.
See ei tähenda ainult suuri ettevõtmisi, vaid ka julgemist mitte teha asju, mida kõik teised peavad vajalikuks. Julgust sattuda halba valgusesse.
Teistele meeldiv ja/või mõistetav olla püüdes ei pruugi me välja kujunedagi.
Ei pruugi teada saadagi, milline on meie jaoks ideaalne elu.
Ja samas on selge, et keegi ei saa teha midagi, millesse ta ei usu.
See kehtib ka oma vabaduse ja saatuse enda kätesse võtmist.
Võibolla me pole valmis!
Siis sobib ka arglik elu jäljendamine.
Asi pole tegemises või mittetegemises, vaid lihtsalt enda tunnetamises ja usaldamises.
Kui ikka kardad, siis ehk pole veel õige aeg.
Saturday, July 6, 2019
Igaühel oma pill, sellel mängib, tirilill
See on nii kohutavalt lihtne.
Ja inimesed nii saamatud selles ...
Huvitav!
Friday, July 5, 2019
Piiritusest ja muudest jookidest
Ma olen aastaid kohanud üht väsimatut meemi, kus öeldakse, et me pigem ei kahetse neid asju, mis me tegime, vaid neid, mis me tegemata jätsime.
Huvitav, kas ma ise olen nii psühhopaatiline/impulsiivne, et KUI ma kahetseks, siis pigem tehtud asju = loodud suhteid. Mu minevikus neid #facepalm hetki ikka on palju ...
Ma, jah, pole olnud väga 'enesealahoidlik', sest pole tundnud, et on, mida hoida.
Aga praegu ka tunnen väga tugevalt, et EI on palju tähtsam kui 'okei'.
Veel olen lugenud sellist nõuannet, et käitu, nagu maailm oleks rihitud sinu kasuks.
Vaat, sellesse ma usun küll 100%.
Kõik need 100 jama - need on minu kasuks.
Näiteks.
Täna.
Mõned nädalad tagasi saatsin Mehe poodi ja apteeki, mul oli amitriptüliini retsepte kaks tükki, kaks korda 200. Ütlesin, et võtku üks retsept.
Aga poes oli ainult 100 tabletti. Nad andsid selle ära, lubasid juurde tellida ja palusid Mehel öelda, et meil on teise retsepti 200 asemel saada 300 tabletti.
Mina ehmatasin koledasti, et müüjaid on ju mitu ja kuidas Sa ütled, et pead 'üle retsepti' saama?
Eeenivei.
Mõned päevad tagasi siis saatsin Mehe uuesti poodi ja apteeki.
Ning talle anti täpselt see, mis retseptis kirjas: 200 tabletti.
Aga mul oli 300 saada.
Suur vahe.
Kuid tabletid läksid tabletikappi, ja ma ei märganudki seda.
Täna alles sain aru, et need 200, mis ma rabamisi poekoti pealmisest kihist leidsin, oligi kõik!
Sain soki!
Mees ütles, et küll ta läheb apteeki ja ajab asja korda. Aga mina ju tean, et ilma retseptita nad ei müü midagi.
Ja ei saanudki. Öeldi, et kui järgmise retsepti saate, siis öelge, et 100 on veel puudu. Ja et oli suusõnaline kokkulepe. Et siis ikka antakse.
Maybe.
Juba 2 nädalat ootas mind Eedenis pakk.
Kuna olin kolmapäevasest linnavalitsusega kohtumisest väga laokil, teadsin, et seal käimine saab olema jube jama, kuid olin selle pakitoomise edasi lükkamise pärast nii pinges, et sain aru, et PEAN selle ära tegema. Lisaks hakkasin üle 11 kuu taas juukseid värvima ja värvi oli vaja, ja VT tahtis apteegiasju, mida ma oma napakast apteegist enam/praegu küsida ei julgenud.
Niisiis läksin.
Esimene üllatus oli, et meie kodu juurest Eedeni keskuse juurde enam ei viigi ükski buss. Bussiliiklus muutus 1. juulist, aga et nii nurjatult - kes oleks võinud arvata? :D (5 peatust on käia - ei midagi hullu, kuid invaliidile näiteks mõeldamatu.)
Jalutasin siis Eedenisse, postkontoris polnud mitte ühte ainsatki klienti! Nagu mingi kuutõbine maailm. Keegi viipas mulle leti tagant, aga ma igaks juhuks võtsin järjekorranumbri, mis kutsus mind sinnasamasse letti. Sain oma paki kätte (Hiinast tellitud toatuhvlid ja märkmikud-paberid-kleepekad, ette öelduna: ühel paberikarbil oli kiri "Tell me abort your wish!" T_T :D - asiaatide inglise keel :D). Kui lõpuks pakiteatepaberi kotist kätte sain, oli see hullult kortsus ja seda ei läinud vaja ka. Paki sain kenasti kätte. 1,5 kilo susse ja märkmikke. Nice! :)
Siis läksin läbi Koduekstra Eedenisse sisse. Võtsin arvelt sada sularaha, et kui torumehed vms tulevad, või taksoga on vaja sõita, siis on natuke sulli ka kodus/tengelpungas, Kavatsesin apteegis ja Coop poes sularahaga maksta, et oleks igasuguseid eurolisi.
Olin juba kodus netist uurinud, kas Eedenis apteek üldse on enam - kõik tehti hiljuti ümber.
Apteek oli sealkandis, kus enne olid vetsud.
Kohe sealsamas peatasid mind LHV-mehed, et kuidas selle teise sambaga on ja nii edasi.
Mul pole - yay! :) (Mehike ilmselgelt ei uskunud mind, aga ma olin tegelt aus, nii et ... ).
Kõndisin edasi endises suunas ja siis sain aru, et apteek oli kohe LHV meeste kõrval ja edasi on ainult parkla, nii et pidin 3-4 meetri järel otsa ümber pöörama ja nende poole tagasi kõndima. Jeeeehellõuu õgenn! :p
Otsisin Väiku jaoks antibakteriaalset kätegeeli, kuid väsisin neid pudeleid vahtides ära ja võtsin hoopis vistrikupulga. Lähenesin kassale, kui tuli meelde, et piiks-piiks-järjekorranumber tuleb ka võtta. Tädi kassas märkas mu kimbatust ja viipas. Ma astusin pool sammu lähemale ja vabandasin, et mul pole järjekorranumbrit. Polnud hullu. Esitasin oma vistrikugeeli, siis palusin ID kaardilt retsepte, siis vabandasin, et ma olen halb orienteeruja, aga mul oleks vaja tillukestes pudelites desinfitseerivat kätegeeli. Siis märkasin, et need on minu/kassa kõrval riiulis. Tädi viis mu siiski müügisaali odavamate juurde, mis olid täpselt need, mida Väiku kasutab. Sinised, Tahtsin 3, oli 2, ühe puhul tegime kompromissi. Nüüd olime tagasi, mina kassa ees, tema taga, ja ma ütlen, et NoSpa'd oleks ka vaja. Tema ütleb, et nüüd on tulnud välja uus NoSpa, mis on kattega, nii et see pole nii kibe. Aga natuke kallim. Mina mõtlen, et väga tore, Väiku jälestab tablette, ja mida libedamalt alla läheb, seda parem. Ütlen, et tahan kattega siis. Tema küsib, kas need on lapsele. Mina mõtlen, et Väiku on 17 küll, aga ta eelistab titatablette ja -siirupeid, nii et vastan, et jah, lapsele. Selgub, et nii lihtsalt ma ei pääse, ta tahab kogustest rääkida. Seega pean tunnistama, et laps on 17, mis apteegis tähendab täiskasvanut. Hee-hee, hõmm, heh, jah. Tädi läheb toob kauplusest tabletid, vabandab, kui peab klientidest mööda nühkima, et oma kohale tagasi saada. Oooookidoki, saan makstud, tahan asju oma väiksesse seljakotti panna, kuid keeran selle tagurpidi. "Õnneks" olin kolmapäevasest ametnikega kohtumisest nii ärevil, et kuuest asjast, mida kodus kotti panema pidin, võtsin kaasa ainult ID-kaardi ja pakiteate, nii et tohutut sadu ei järgnenud: kaks käkrus pabertaskurätti ja taskurätipakk kukkusid põrandale. Rahakott ja postkontorist saadud pakk olid mul seal leti peal juba. Võti, telefon ja hüg, huulepulk olid luku taga. Korjasin põrandalt ja letilt asjad ja tšeki kotti ja kadusin, saba jalge vahel, üks rahulolematu vanem härrasmees minu taga põrnitsemas. (Apteegitädi oli muide jube armas ..., ühed armsaimad ja julgustavamad inimesed keda ma näinud olen, on apteegitädid :) )
Edit: et apteegis asju küsida, pidin ma oma kerjusekinda (sõrmedeta kinnas) käest koorima ja pastakaga peopessa kirjutatud meelespead vaatama, nii et ta sai aru, et olen üsna ohmu.
Pidin uuesti LHV meeste juurest läbi astuma, et minna Coopi poodi. Ohhhei! Teie ka jälle siin!
Ma ei värvinud 11 kuud oma juukseid vahepeal, ja see oli täitsa tore, aga ... liiga ludu ja näotu minu jaoks siiski. Mulle meeldib rõõmustada, kui ma peeglist mööda käin :D! Kaks nädalat tagasi värvisin jälle, ja palju rõõmsam nägu on :D (aga karvad kohe lahti T_T ). Ja ma olin nii traumeeritud juba, et veini tahtsin ka. Ostsingi 3 karpi juuksevärvi, et ei peaks iga kuu ostmas käima, ja veini-vermutijoogi Tindella vms. Üks asjadest, mis ma koju unustasin, oli juuksevärvi pealt märgatavat soodustust andev Coopi kliendikaart, teine oli poekott. Nii et kui minu järel olev inimene ostis esimese asjana kilekoti, siis ma pöörasin kohe ümber, et ups - mul on ka kilekotti vaja. Nii müüja kui minu taga olnud inimene vahtisid mind äärmiselt nõutult, käpad õhus, suukesed lahti, silmakesed punnis... Jätsin oma kaubad 'kojutõstmise'lindile ja võtsin aga uuesti sappa.
Kott maksis 19 senti ja müüja pidi mu tagasi hüüdma 1 sendi pärast.
Noh, see polegi nii hull. Mõnikord ma maksan oma asjade eest ära ja jalutan lihtsalt minema, neid kotti ajamata, sest mul mõlgub juba uus käik meeles ...
Mõnikord ma topin oma ID kaarti makseaparaati ja imestan, et see errorit näitab ... uuesti ja uuesti.
Nii apteegis kui ka Coopis maksin kaardiga, sest unustasin, et mul on peenikesemat sularaha vaja ja selleks ma 100 eurot välja võtsin, et mõlemad 50nekad väiksemaks teha ...
Igatahes, mõtlesin, et olen nii suures segaduses, et peaksin parem taksoga koju sõitma.
Vanasti oli Eedeni ees selline taksosilt, nagu bussipeatusesilt maakohtades.
Nüüd enam polnud.
Selle üle mõtiskledes jalutasin juba bussipeatusesse.
Eedenist minu kodupeatusesse ei viinud juba varemgi ükski buss, aga see, mis kolme peatuse võrra lähimale viis, läks 24 minuti pärast, Mõtlesin, et peaksin tõesti takso kutsuma, kuid ei suutnud otsustada, kuhukohta??? Hakkasin ikka jala koju minema.
Eksisin ära! WTH?!!! Ma käin neid radu juba 12 aastat kopikatega.
Lõpuks jõudsin kodukanti ja oma maja juurde.
Keegi huikas mind trepikoja ees.
Vaatan ringi - mingis autos istub kõrvalistujana Naabrimees.
Ütleb, et tal oleks vaja minuga rääkida.
(Ta vahel ikka helistab, ma ei võta vastu, kuid üsna hiljuti juhtus, et kohtusime rõdul ja ajasime taas juttu üle pika aja. Järgmisest päevast hakkas ta jälle mitu korda päevas helistama. Ull! Ma ei võta vastu. Viskan telefoni padja ja suleteki alla.)
Mina keeran pea viltu ja küsin, et mis siis nüüd saab?
Ta küsib, kas ma nii viie minuti pärast tema juurde tuleks?
Mina ütlen: "Nope!"
Ta võtab ennast kokku ja ütleb, et tal on üks tuttav, kellele oleks tõlki vaja.
Mina ütlen, et mina see kindlasti olema ei saa.
"Aga ta maksaks!," ütleb Naabrimees.
"Ma ei taha raha, vaid rahu!" ütlen ma üsna ülbelt, krimpsutan nägu ja kõnnin minema.
Mida päeva! :D
Ja see kõik minu kasuks! :D
Edit: A no vähemalt piirid on mul kenasti paigas ... - üldse polnud raske "tööst" ära öelda. Ja ma olen Naabrimehele otse ka mituteist korda öelnud, et ma ei kavatse ta kõnesid kunagi vastu võtma hakata, põhjusel, et ma lihtsalt ei taha. Tahan rahulikku väikest elu.
Troublemakers :D
Ahah, et maailmamuutjad on tüli(na)tegijad :D
Jah, olen nõus tegelikult, et aktivistid oma elu küll kergeks ei tee.
Ja võitlejaloomus läbib inimese elu ja muid tegevusi/suhteid, nii et ... pole ime, kui nende eest pagetakse.
On nii tore, et nad siiski on! :D
Seesam, avane!
Jah, loodetavasti see on arusaadav ka praegustele ja endistele visualiseerijatele, kes pähe lubavad/lubasid vaid kauneid tulevikupilte paksemast rahakotist, sinisemast merest ja ilusamast armastusest.
Ei loe, kas me teadvustame iseenda positiivseid või negatiivseid tundeid/situatsioone/olekuid - teadvustamise tulemus on ilma eranditeta positiivne. Mis selle raskemaks teeb, ongi vastupanu. Vastupanuga mina ise olen tegelenud egomurendamise teel, näiteks, kui mul on meel kibe, et ma pole mingis asjas nii võimekas, kui arvasin, siis ma lepitan ennast sellega, et ma pole nii tubli. Ma pole. Ja ei peagi olema. Sest ma pean olema mitte midagi muud kui see, mis ma olen.
See absoluutselt ei eita muutumist ja transformatsiooni.
Kõik muutub kogu aeg.
Maailm on maagiline :)
Subscribe to:
Posts (Atom)