Tuesday, September 17, 2019

Kallis, kõik on täpselt nii kui peab

The @LawOfVoid #LawOfVoid . . . . . . #oneness #aum #synchronicity #collectiveconsiousness #5thdimension #raiseyourvibration #metaphysics…

Allikas: Instagram @LawOfVoid

9 comments:

väga väga naine said...

Ma väga vabandan, aga iga kord, kui sa midagi sellist tsiteerid, tuleb mul "kui kuradi palju head peab tulema sellest, et ära tasuda seda ema, kes oma laste silme all kuskil aafrikas elusalt ära keedeti?"
Ma saan paljud asjad enda jaoks okeiks mõelda. Aga seda mitte kuidagi.

karikate emand said...

Ei ole vaja vabandada!
Ma ise ka kunagi mõtlesin selliseid tsitaate lugedes laste peale, keda pekstakse ja vägistatakse.

Valu, frustratsioon, kurjus, hüljatus, kurbus leiavad alati väljundi ja peavadki leidma. Õpime kõik tasapisi. Töötleme inimkonna pimedust endas läbi peenemaks ja valgemaks.

Olen kuulnud, et surma järel vaatad kõigile oma elu nüanssidele ilma negatiivsete emotsioonideta, emotsioonid käivad keha juurde, on väga füüsilised (mõeldes närvisüsteemist ja ajust). Kehatuna tunned ühtekuuluvust, aga emotsioone mitte.

Sarnase muutuse tegid minu 'arvustused' millalgi läbi.
Olen korraga pealtvaataja, liiga tegija ja see, kellele tehakse liiga ja nii on.
Mingi osa minust on ilmselt surnud ja see meeldib mulle...

väga väga naine said...

No selles mõttes on, et mulle teevad sellised asjad haiget. Mitte et ma ei teaks, et nii juhtub ja inimesed teevad üksteisele valu ja mina ka teen ja no nii on - aga kui tuleb mingi konkreetne lugu, ma saan haiget, sest siis ma kujutlen täpselt ja tunnen osakest sellest valust.
Jah, mul on tegijatest ka kahju, aga otsene valu neile ei laiene.
Mu mure pole mitte emotsioon, vaid otsene vaimne ja füüsiline valu - et jah, ma kehatuna ei tunne ka seda ilmselt, aga kehalisena ju tuntakse!
Ja see ON tähtis.

karikate emand said...

Muidugi on valus.
Ja see ON tähtis.

Valu äratab üles. Kisub silmad lahti.
Õpetab tänulikkust ja alandlikkust.

See on hea.

väga väga naine said...

Eee ... mulle õpetas valu. et a) ei tasu kannatada
b) võib küll vihastada ja vastu hakata, kui see sind valu eest kaitseb, on oivaline!
c) mitte mina pole süüdlane, et valu tunnen ja haiget saan, vaid probleem on neis, kes mulle valu teeva. Kuradile nemad, lähen ära ja pole minu asi, et siis NEMAD haiget saavad.*

Tänulikkust? Alandlikkust?

väga väga naine said...

Ehk siis phmt mulle õpetas valu vastu hakkama. Mitte alluma. Persse saatma.
Aga ma kahtlen, kas selle tarkusega on palju peale hakata elusalt keedes, kinni seotuna ja oma faking lapsed sealsamas, nii et isegi vabalt karjuda ja meelt heita ei saa, sest ei taha neile haiget teha, ja siis ikkagi karjud ja karjud ja karjud, sest sa ei suuda teisiti ...

karikate emand said...

Väärt õppetunnid ju! :D

Kui ma olin alla 20, siis mind üldse ei huvitanud, kas mu kaaslastel on kodus tüdruk või abikaasa, flirtisin ja lasin endale välja teha ikka. Alles hiljem, kui ise hingesidet tundsin, sain aru, kui suur löök on see, kui su väljavalitu su tunnetest ei hooli. See oli valu õppetund, mis tegi alandlikuks.

Instas ma jälgin üht kontot, mis on umbes nagu HumansOfNewYork aga Lõuna-Aasia kandist. Pildistatakse vaeseid, haigeid, hüljatuid, kurnatuid ja räägitakse nende lugu. Tunnen lugupidamist tutvustatud inimeste valu suhtes, tohutut kaastunnet loomulikult, tänu, et saan neid lugusid kuulda ja tänu, et minu elus selliseid lugusid pole.

Nii et teiste valu teeb mind küll alandlikuks ja tänulikuks.
Tänu sellele tunnen omakorda ise palju vähem valu :)

väga väga naine said...

Ach!
Niimoodi ...
Ma vahel (tegelikult juba "tavaliselt") tunnen ka nii. Aga vahel kipun tundma, et tahaks aidata, teeks eiteamida - ainult ei teagi, mida. Vahel annetan, ka natuke on midagi? Vahel püüan oma elu paremini elada. Ja vahel ainult vaevlen, vahele mõeldes, kuidas kellelgi ei ole parem sellest, et minul halb on. Aga ikka on halb.

karikate emand said...

:)
Jah, noh - selle juures, et tunned teravat kaastunnet, pole ju ka midagi valesti või halba. Ei saa isegi niimoodi öelda, et tuleb hästi palju valu tunda, et aru saada, et valu on ja rõõm on ja kõik on. Ma ei tea, tegelikult, kuidas käib selle ära õppimine, et kaastunnet saab tunda ka ilma ülekohtu/valesti-/tundeta. See nagu ise juhtub, kui juhtub.