Nabadus, sabadus, vabadus, tabadus

Allikas: Instagram @ oshointernational

Jah, noh, mina olen vabaduse poolt, kuid sellise suhte puhul me mõtleme, et selline suhe ei täida meie vajadusi.
Ja ega peagi.
Ise peame oma vajadused täitma.

Teist inimest mittekoormava armastuse teema on praegu Instagrami-mõtlejate seas küllaltki populaarne - äkki on aeg selleks küps?

Kes vähegi suhtes on olnud vast teab seda tunnet, kui meil on mingi vajadus, aga kaaslane tõmbub endasse, selle asemel, et meie vajadusele vastu tulla. See on haavav, sest me siiski ootame armastuselt, et meie rõõm oleks ka meie partneri rõõm. Asi on lihtsalt selles, et armumise tuhinas oleme me kõik nii paljuks meile mitteomaseks valmis, et meil polegi võimalik teada saada, mida ja kui palju teine inimene endas muutnud on, et meiega sobituda. Võib-olla me tugevalt ülehindame partneri suutlikkust meie vajadustega kohaneda.



Rohmakalt jagades mehed pigem pagevad liigsete nõudmiste eest ja naised põhimõtteliselt ähvardavad: annavad oma käitumisega mõista, et kui mees kohe nende nõudmistele vastama ei hakka, siis teeb naine ta elu põrguks. Ja mees põgeneb. Ja naine ähvardab jne :D

Raske olukord, sest me ei saa niisama lihtsalt lõpetada nende asjade vajamist, mida me vajame.

///
Hehe, leidsin Pinterestist enam kui ööpäev pärast selle postituse kirjutamist (ma kirjutan ette - mulle meeldib kord, kui jaksan seda pidada või mingi jama ei juhtu .... näiteks tahtsin mingil kuul oma päevikupilte jagada, kuid telefoniinternet sai otsa ja ma juhtmega pilte tõmmata ei oska, nii et ...; olen väga õnnelik, et ma praegu kehitan plaanimuutuste peale ainult õlgu ja kohanen kiirelt) täpselt siia sobiva pildi Teal Swanilt (kes on praegu elavate "vaimulugude" rääkijate seas minu jaoks 2. kohal hoolimata sellest, et ta on mind rohkem mõjutanud kui esikoha-guru - see esikoha-guru on lihtsalt nii pehme, leplik, ilus ja hea, väike ja armas Joseph P. Kauffman).
(OMG, mida laused, eks! Ja mõelge, kui kohutavalt ma veel otse rääkides hüpleks!)




Et siis - me ei saa lihtsalt niisama heast peast lõpetada värkide vajamisest, kui ka saame aru, et meie vajadused mõistavad meid vaeva sisse.
////

Selleks, et teiste inimeste ära kasutamine lõpetada (me ütleme, et kuna me armastame teda, siis me ei kasuta teda ära, kuid ... see on vaieldav), tuleb endale rasket koormat mitte panna/võtta, sest just nii tekib puuduolek, enesehaletsus ja lootusetus, mida loodame kallima abil peletada.

Kellele on kättesaadav elu, milles pole asju, mis kiunuma võtaks?
Ei kellelegi, peaaegu.

Nii et jah, täitsa tühja juttu ajasin siin :D


Kõrvalepõikena - olen mõnikord sattunud vaatlema mõnd suhet, kus partnerid põhimõtteliselt saavad hästi läbi, kuid nad käituvad teineteisega nagu suhte säilitamise õpiku järgi ja (just need paarid, kellest ma PRAEGU räägin) ei vaevu tegelikult mõtlema, kas see "hea boifrendi/girlfrendi" trikk ka tema naisele/mehele sobib. Näiteks on naine dieedil või lausa vegan ja mees toob talle piimašokolaadi-kommikarbi ja kui naine oleks nähtavalt nördinud, siis mees teeks stseeni, nagu naisele poleks miski piisavalt hea. Või naine püüab mehe jaoks mingit seksikat üllatust korraldada, aga selle mehe jaoks on see kuidagi tobe ja võõristust tekitav nagu ta peaks näidendis üles astuma talle mitteomases rollis. Või üks on sportlik ja teine raamatuid lugedes piparkooke krõbistav pehmeke, ja see sportlik tahab lebotajat "väga toreda lumelauakursusega" üllatada, mis mittesportlikku kaaslast võib alandada ja tekitada temas tunde, et ta enda-sugusena, raamatuinimesena ei kõlba. On inimesi, kes on 10 aastat koos elanud, kuid ei ole omavahel (minu meelest) loomulikud. Nad teadlikult hoolitsevad selle eest, et nad märkaksid kaaslast ja tunnustaksid teda kogu aeg. See on nii imearmas ja võib-olla isegi silma mitte torkav, kui sünnib loomulikust sünergeetikast, kuid see on ... ebamugavust ja kurbust tekitav, kui see on nähtavalt püüdlik ja taotluslik ja samas ....... ma ju kujutan ette, et kui sel paaril loomulikku üksolemist pole, siis neil oleks seltskonnas veel halvem, kui nad ekstra ei pööraks tähelepanu sellele, et mitte hetkekski unustada oma partnerit, kes võib haavuda.
Hehh - jõle pikk kõrvalepõige sai :D







Veel, meenus, et mõned aastad tagasi ütles keegi mu sellise jutu peale, et miks ma siis üldse peaksin abielluma, kui see teine inimene minu vajadusi ei täida?
Väga mõistetav küsimus!


Pöörane lugu, et kui oled vajadusi täis, siis otsid kaaslast, kellega vastakuti teineteise vajadusi täita, kuid see toob sageli kaasa tülid ( - pettumus, et meile ei tuldud vastu tekitab algse vajaduse kõrvale veel vajaduse tunnustuse järele ja vajaduse, et partner kinnitaks suhte tugevust), sest selle asemel, et öelda: "Ma olen liiga väsinud, et seda praegu teha, kallike!" öeldakse. "Oh issand, sul on kogu aeg vaja midagi!"
On võimalik hakata mõtlema, et maailmas pole mitte ühtegi teist inimest peale meie, kelle ülesanne oleks meid õnnelikuks teha. Siis me enam ei tülitse kaaslasega, ainult et ... võib juhtuda, et meil ei tekigi mingit kaaslast, sest tõesti - milleks? :D
Ja liiga ohtlik tundub hakata käima kellegagi, kes meid ei vaja. Osho muidugi ütleb, et need on parimad suhted - lihtsalt ... need ei pruugi olla väga pikaajalised. Aga võivad olla ka, sest hea, lihtne ja huvitav on koos olla!
Üks mu tuttav paarike elas Tallinna lähedal ja iga kahe nädala tagant võtsid nad nädalavahetuseks lapsehoidja ja läksid eraldi Tallinnasse pidutsema. Aga kuna nad olid nii sarnased, siis valisid nad sageli sama ürituse :D :D :D Nüüd on nad juba üle 20 aasta koos olnud, abiellunud pole.



Hmm.
Ma praegu mõtlen, mis on mu tüüpilisele blogilugejale häirivam, kas et ma järsku paar kuud ei kirjuta, või et siis, kui jälle kirjutama hakkan, panen iga väikse tsitaadi juurde mingi lõdvalt teemaga seotud komponentidest koosneva oopuse :D :D :D