Eneseküllasus on jällegi asi, mille taotlemist psühholoogid ebamõistlikuks peavad.
Väidetakse, et kõigil inimestel on aegu, mil nad vajavad tuge ja abi.
Ma ütleks, et see on seotud eesmärkidega.
Meil on võimalik võtta eesmärgid, mis ei vaja teiste kinninaelutamist meie ellu.
Eneseküllane elu on mõistetavalt veidi askeetlikum kui jagatud elu, kuid - praktiliselt kannatustelage. Kellelegi lootes peame pidevalt testima tema pühendumust meie eesmärkidele ja see ajab teist närvi.
Kellelegi lootes võime kogeda reetmist ja hüljatust ning kui oleme olnud aus ja kõik munad ühe mütsi sisse pannud (või ... oli selline ütlus üldse, midagi sellist oli ... munad korvis?), siis võib terve meie elu kolinal kokku variseda.
Sellega praktiliselt pole võimalik nõustuda, kui me tahame last :)
Lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla, eks.
Soov saada last on midagi, mida naljalt alla ei suru.
Ega siis polegi midagi kui et tuleb risk võtta.
Teades, et on üsna suur võimalus, et teine pool varem või hiljem loobub seda ühist pesa toetamast.
See on kurb, aga tavaline elu, valesti pole midagi, väga raske on küll.
Kui me pole eelnevalt loonud vaba meelt, on nii kerge suhetes ennast kaotada.
Kui meie partner on meist ebakindlam, siis teda hirmutab, kui meil pole talle nii palju ootusi, kui neil meile, kui meie saame emotsionaalses mõttes üksi hakkama, aga tema vajab meid. Siis hakkavad need katsed - ma käitun halvasti ja vaatan, kas sa armastad mind nii palju, et kannatad ära ..., siis natuke veel halvemini jne. Seda teeb suhtes eelkõige see pool, kes rohkem kardab seda suhet kaotada. Ning - trallallaa, mailmaloogikaa - kui tasakaalukam partner pole just äärmiselt küps, see suhe lagunebki. Muidugi on ka suhteid, kus mõlemad jonnihoogudega tähelepanu nõuavad. Kui mina meenutan oma kõige lapsikumat partnerit (kes oli minust muide 19 aastat vanem :D), siis tema muutus seda ebakindlamaks, mida järjekindlamalt ma mõistvalt ja tasakaalukalt reageerisin. Loomulikult ei saanud ka see suhe püsima jääda, ma olin enam-vähem teismeline siis ja see oli väga veider võimutasakaal. Olime mõlemad teineteisel lohutussuhted ka, nii et täitsa selgelt oli palju ohumärke.
Teal Swan rääkis hiljuti uuesti sellest, et võiksime teisi inimesi ja elusündmusi võtta pusletükikestena meie elupildist. Võib-olla meile üldse see tükike ei meeldi ja me tahaksime selle ära visata. Aga ka seda tükikest on vaja elupildi kokkupanekuks.
No comments:
Post a Comment