Koorilaulust

Kui mina olin väiksekene, alleaa, siis olin mina laululaps.
Aga häälega on nii, et kui sa seda ei kasuta, siis kaob tema ära.
Ja mul ühel hetkel kadus, nüüd ma viisi ikka pean, aga hääleulatus on tillukeseks jäänud ja kõlavust pole ka tuhkagi enam.

Muidu ma käisin muusika eriklassis - kasvatajad käisid selles asjas mu emale peale. Meie kooris oli 95 tüdrukut ja ma olin solist, see oli kõik väga tore, aga kui ma sain vanemaks, siis ma muutusin ärevamaks ja hakkasin haigeks jääma esinemise asemel. Kui ma päris väike olin, siis tarvitses mulle lihtsalt öelda, et kebi lavale ja esine/võistle ja see oli mulle sama loomulik kui hingamine või kõndimine - ei tekitanud mingit muret. Tõenäoliselt sai mingi kena kaardi/diplomi ja hunniku kommi pärast. Võib-olla isegi raamatu või muu kingituse. Nii et miks mitte.

Ülikoolis läksin sinna TÜ akadeemilisse naiskoori ja isegi veel siis vastuvõtukatsetel tunnustati mu hääleulatust. Mul on muidu (esimene/kõrgem) sopran, aga kui olen hääle lahti laulnud, siis saan tublisti allapoole ka minna, nootide juurde, mida sopranilt keegi ei oota.

Aga ... proove ma armastasin, esinemist selles vanuses juba jälestasin.
Mõtlesin sageli, et ma ei saaks mitte kunagi mingisse tantsutrenni minna, sest need hullud tahavad teistele ka näidata, mis nad ära õppisid, et väljast poolt tunnustust hankida. Mina oleks kogu värki teinud lihtsalt tegemise ilust.
Kui kõik tüdrikud olid oma hääled läbi laulnud ja meid uue laulu peale esimest korda kokku lasti (4 häält - esimene ja teine sopran, esimene ja teine alt), siis mul tuli mõnikord nutt kurku - see oli nii ilus, et see oli nagu hoop. Kuigi hääli läbi lauldes sa põhimõtteliselt juba tead, kuidas see hakkab kokku kõlama. Ikkagi. Kui kogu see kamp korraga suu lahti tegi, võisin ma seesmiselt kössi vajuda ja tegelikkuses ka krampis kõriga niitsatada, nagu see ilu oleks mulle ribikolmnurka virutanud.

Kooriseaded meeldivad mulle ikka veel väga :)
Mulle on väljakutse kõik hääled välja selgitada ja kõikide partiid ära õppida.
St naiste. Mitte meeste, eksju. Bassi ma siiski ei laula :D
Siiski olen rõõmus, kui ka meeste partiisid jälgida suudan.
Minu jaoks see ei lammuta laulu kunstlikeks osadeks, kuigi saan aru, kui see nii võib tunduda.


Siin jälle üks iiri noortekoor vana iiri laulu seadega segakoori jaoks.
Nii hea solist! Just sellise laulu jaoks täiuslik. Ka trumm on täiuslik lisand siia.

Boonus.
Vaatasin kommentaare ja seal oli üks umbes selline:

- "Kui väga sa oma isamaad armastad?"
- Poiss minutil 2:31 - 2:37.

:D


---

Aa, mis ma veel olen tahtnud rääkida, kuigi see ei huvita ilmselt kedagi muud, kui minusuguseid endisi laululapsi :D
Vaatasin paar päeva tagasi dokumentaali Cambridge'i blaa-blaa kolledži poistekoorist ja esimest korda nägin sellist asja, et koorijuht õpetas solistiosa mitmele poisile, kohe päris paljudele. Ja ESINEMISE PÄEVAL esinemise kohas valis, kes täna esineb solistina. Sest ta oli märganud, et teadmine ja kohustus olla selle väärika koori solist teeb lapsed haigeks. Niisiis jäi kõigile see lohutus, et kui keegi laulab neist paremini, siis pannakse tema, ehk - sul on õigus krägiseda ja noote välja mitte võtta. Supernipp!
Mul endal lapsena võis vahetult enne esinemist tekkida probleem madalamate nootidega - proovis olin rahulik ja laulsin kenasti ära, aga vahetult enne esinemist võisin avastada, et mul on raske anda madalamatele nootidele kõla ja tugevust, samas võisin poole oktavi võrra minna kõrgemale kui proovides. Sündisin ikkagi sopraniks :D