Tänulikkusest

Allikas: Instagram @ thechalkboardmag

Tänulikkus jälle eeldab seda, et inimene ei tunne, et ta peaks midagi saama.

Muide, mul on üks lähisugulane, kes iga asja peale ohtralt tänu väljendab, nii et see on tõesti ebamugav, kuid kui kuulata teda rääkimas teistest inimestest, siis on aru saada, et absoluutselt kõik on talle kõvasti võlgu. Ja kindlasti olen ka mina võlgu, kui ta räägib minust teistega.

Olen küsinud endalt, miks ta siis nii õudselt tänab?

Suhte kinnistamine ilmselt.

Ta ise on väga rõõmus, kui keegi talle tänulik on, nii et ta kujutleb, et tema tänu loeb meile ja tekitab meis tahtmise veel anda ja temaga enam-vähem elu jagama hakata. Anda meeldib talle tegelikult palju rohkem, aga keegi meist ei taha temalt midagi, sest on tugevalt tunda, et midagi on väga valesti.

Ma olen mõnikord lasknud end keelitada ja võtnud vastu midagi, mis temal on aastaid kasutamata ja täiesti üle ja mul just puudu. Olen mõelnud, et ma ei pea tänulik olema, sest säästsin ta katsumusest korralik asi prügikasti visata :D

Aga ei, see kõik jääb meelde, läheb kirja, ja lauldakse sulle tibatillukeste söötudena muu jutu sees aastaid ette nagu mingi ähvardus.

Ja ma näen, et see inimene ei suuda tunda tänu.

Ta ehk aimab, et tal on see võime puudu..., sellepärast ta vast katsetabki niimoodi sekkudes ja sekeldades, ennast teiste kaela toppides vastutasuks 'teenete'/'kingituste' eest, mida keegi temalt üldse ei tahagi.

Ja talle anda/kinkida on ka väga ebamugav, kuna ta teeb tänamisest hirmsalt pika teatri (et sa end ikka erilise ja uhkena tunneksid) ja see on täiesti ebasiiras ja ... 

(Pealegi, lapsena ma kuulsin teda hiljem halvustamas kingitusi, mille eest ta neid saades ülevoolavalt tänas.)

Aga.

Paistab, et ta püüab tänu tunda.

Võime olla tänulik on enda õnnelikuna tundmiseks väga oluline.