Täna jagan tillukest videoklippi Teal Swani instagramikontolt.
Mind puudutab see teema ka sügavalt ja olen segaduses, et inimeste arusaam laste kasvatamisest läheb minu omast nii tugevalt lahku.
Teal räägib siin, et on võimalik olla väga hea lapsevanem "füüsilisel tasandil" ehk - teha kõik õigesti, pealtnäha - ja samas olla väga halb lapsevanem emotsionaalsel tasandil.
Enamik tänapäevaseid lapsekasvatusideoloogiaid ignoreerib täielikult emotsionaalset tasandit ja keskendub sellele, et laps käituks ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil. Kasvatus keskendub "väärkäitumiste" korrigeerimisele ja ignoreerib lapse emotsionaalset plaani, mis on iga "väärkäitumise" taga ja põhjuseks. Kasvatustöö eesmärk on laps teha sõnakuulelikuks / paindlikuks / alluvaks.
Väikul on olnud palju väikesi veidrusi, näiteks ei lubanud ta (eriti veel laps)külalistel iial oma asju puutuda, sh koridoris olevaid raamatuid, ja kui meil kass oli, siis vedas ta isegi kassi ronimispuu oma tuppa ' külaliste ajaks'. Ükskord ütlesin ma talle, et see on tobe ja lõpetagu hüsteeritsemine. Lapskülaline tõmbas just sel päeval kumminööri otsast lahti palli, mis seal ronimispuu küljes rippus :D Lapskülalise ema, nähes minu vapustust, küsis niiti ja nõela ja õmbles selle tagasi :D :D :D Vaesed külalised meil :D, pidid Väiku tõmmatud nööri mööda käima :D ja neid nööre õmblema ka veel :D. Kui ta oli 5-6-7, siis ta valvas koridoris, kui külalised tualetis käisid, et nad ikka käsi ka peseks :D
Väiku oma ülemuretsemisega ei pruugi eksida!
Ma olen talle nii palju valelubadusi andnud.
(Viimane oli alles mõned päevad tagasi: ma rahustasin teda, et ta ei kohtu mitte kunagi inimesega, kes ütleb, et ta lemmik-filosoof on Spinoza ... ja ta oli juba kohtunud sellisega :D :D :D Fail! :D)
On nii palju asju olnud, mille puhul mulle öeldakse, et ma hellitan oma väikest aspergerit liialt ...
Lugesin umbes aasta tagasi raamatut autistidest, kust sain suure kergendusega teada, et autistid sageli VIHKAVAD psühhoteraapiat. Psühholoogid ise arvavad nii: kui inimesele on midagi vastik või ta kardab seda, ja talle peale käiakse ja ta lõpuks seda tegema hakkab, on teraapia õnnestunud. Minu meelest - kõik, mida selline teraapia õpetab on: POLE TÄHTIS, MIDA SA TUNNED. TÄHTIS ON, ET SA OLEKSID TUBLI. See on nii jõhker ja hülgav "teraapia" minu meelest. Ma pole nõus õpetama oma lapsele, et tema tunded pole tähtsad. Ja las ta olla siis veider! Kui ta ei taha olla veider, siis ta ise tahab õppida "normaalne" olema. Kui ta seda õppida ei taha, siis järelikult on hind liiga kõrge! Jätke laps rahule :D See pole hea, kui me õpetame inimesi oma vastikustunnet alla suruma - sinna jääb ju pinge.
Mõnikord psühholoogid peavad heaks nipiks seda, et nad küsivad inimeselt verbaalselt ja loogiliselt formuleeritud selgitust, miks miski (mida nad teha ei taha) on halb või ohtlik. Sageli see pole seda. See lihtsalt tundub väga ebameeldiv.
Niisiis ... kui sa lolliks ei taha jääda, siis lõpeta "jama"!
Ja nõrgemad lõpetavadki!!! 😭
Kahjuks mul oma saigiga pole enam sellest juttu tulnud, kuid ma tahaksin talt küsida, kuidas talle meeldiks, kui tal töökabineti akna all iga päev mingil suva ajal töötaksid trimmeritega haljastajad või need ... vana asfaldi lahti puurijad (mina ei tea, kuidas seda tegevust ja aparaati nimetatakse, kuid ma usun, et enamik saab aru, millest ma räägin). Kas see OHUSTAB psühhiaatrit? Ei! Kas see on pea-aegu talumatu, tekitab stressi ja enam vähem vetsu karjuma mineku soovi - jah!
See pole nii, et kõik, mis pole meile ohtlik, peab olema talutav.
Noh, jah, mulle tõesti ei meeldi paljud teraapiavormid - eriti kognitiiv-käitumuslik teraapia.
Mul on kahju terapeutidest, kes ei näe, et nad õpetavad inimesi endale valetama ja enda tundeid alla suruma. Ja KUI vale see on.
---
Ahsoo, seda ka, et ... kui mu lingid ei tööta vms jama on sees, siis võite ilusti öelda :D, ma tean, et ma olen tehnoloogiliselt juhm, räpakas ja üleüldse kahjuks kiirustav ...
Sageli ma enda jaoks lõhun kiirustamise mustrit lihtsalt nii, et ... heheeee ... panen koos kommentaaridega päevikusse kirja KÕIK, mida ma päeva jooksul teen, kuulen, vaatan ja mõtlen. Sest muidu ma hakkan kõike liiga kiiresti tegema ja siis tahaks ise enda eest voodi alla pugeda ..., aga mul on madrats põrandal, nii et ... JAMA! :D
Olen olnud nii tänulik, kui minu tähelepanu on mõnele ilmsele veale juhitud, sest need teevad ju lugemise raskeks.
Nii et tõesti, siinkohal: aitäh kõigile, kes on mul postitusi kõpitseda aidanud! :)
Luv yous! 💖
(ja teisi ka, tegelt :p)
4 comments:
Tegelt tänapäeval juba hoolitakse sellest, et laps õnnelik oleks. Sass Henno vanemlusõpetus, mis on phmt "ei! karistamisele, ei! sunnile, ei! emotsionaalse valu tekitamisele (no füüsiline valu toob ju alati kaasa ka emotsionaalse!)´" on täitsa asi.
Aga jah. Mulgi on psühholoogide osas "wtf, miks nad üldse olemas on?" tunded. Sest on neid küll, kes lepivad sellega, et ma ei taha, et mu käitumisi muudetaks ja tõdevad, et mu tundeid muuta nad ei ole suutnud, kuigi poolteist aastat vaeva näinud. Aga lihtsalt käia nende juures juttu ajamas ilma mingi teraapia või muutusteüritamisega ma jaksan aint siis, kui mul on väga vaja positiivset tagasisidet - või kui ma PEAN.
Ja noh.
jah.
et ongi siuke "hästi tähtis elukutse, kanname ikka oma vaimse tervise eest hoolt ja kui midagi on viltu, tasub alati psühholoogi pool pöörduda"???
Ehk siis: "Mulle ei meeldi asjad, mis nad võiksid teha, vihastan, kui üritavad, ja mulle tundub koormav nendega niisama suhelda, sest ma pean selleks kindlaks ajaks õue ronima, pika tee sõitma ja siis tagasi ja OEH!"
Tore! :)
Mina tõesti pole üldse kuulma sattunud, et Sass Henno sellist asja ajab … aga mida ma üldse kuulen? :D
Gabor Mate räägib ka sellest hästi palju - nii armastan seda meest <3
Lõbus oli lugeda Sinu psühholoogikogemusi :p
Ma arvan, et neist on abi küll, aga kui nad autentsema inimese otsa satuvad, siis tõesti miski ei liigu ja 'teraapia' on mõttetu. Mitte ükski käitumisplaan, mille ka hea psühholoog/psühhiaater koostada oskab, pole parem kui lihtsalt enda mõistmine, enesekaastunne ja endale truuks jäämine, endas üha kindlamaks saamine.
sass henno on (lähtuvalt omaenda vägivaldsest lapsepõlvest ja tundest "nii ei ole hea!") igasuguse koduse vägivalla vastu. Praegu on rohkem kilbil see naistevastase vägivalla vastasus, aga enne kui see väga esile tõusis, oligi lastevastane põhiteema.
Või noh, ta käis ja rääkis koolides ka, noortele. See oli ka tähtis. Mul mingit ammendavat lehte ei tulnud otsinguga ette, aga siin on üks kõne, kus on ideid, millele ta toetub.
https://leht.postimees.ee/3798015/sass-henno-kone-arvamusfestivalil-vastu-saabuvale-oole
Tõesti armas artikkel, tänud jagamast!
Olen rõõmus, kui inimesed hakkavad sisseharjunud reaktsioonlausete asemel päriselt kohal olema laste jaoks.
Kui Väiku oli laps, siis mind lausa keelati ja hurjutati, et kasvatan nannipunni. Nagu poleks olnud võimalik, et ta juba on õrnake lapseke. Ja tegelikult ma ikka turgutasin ja julgustasin ka, kui see polnud hülgav.
Post a Comment