Suhetest

Allikas: Instagram @ @youniteverses_

Kuulan YouTube'is meelsasti üht kliinilist psühholoogi (dr. Todd Grande) ja tema rääkis hästi endastmõistetavalt, et kõik inimesed eelistavad võimalikult atraktiivset kaaslast, atraktiivsed leiavad üksteist ja teised jäävad siis omavahel vahtima, kas kannatavad sellist ebaatraktiivset tüüpi enda kõrval välja või pole neil ehk siiski lihtsalt head õnne olnud?, äkki otsiks edasi?, äkki jääks parem üksi, kui hakkaks suhtlema nende kollidega, kes end kätte annaks :D (ok, seda viimast dr. Grande ei öelnud, vähemalt mitte nende sõnadega :D).
Ma pole ise sellest mitte kunagi nii küüniliselt mõelnud, kuid mulle meeldib tema kätt-mitte-hoidev hoiak. Mulle meeldib, et kui miski on juba kümneid aastaid statistiliselt läbi analüüsitud, siis ta räägib asjadest, mida paljud inimesed kuulda ei taha, kui millestki täiesti neutraalsest. (Saiko! :D)

Mõtlen sellele sageli, et ühiskond kiidab ettevõtlikkust ja tervet/tugevat psüühikat sama palju (mõni kindlasti ütleks, et rohkem veel) kui inimlikku meeldivust. Siis nii paljud armsad kuid õrnemat sorti inimesed lõhuvad ennast, mille tulemusel on nad suhtes mitte-nii-toredad, aga - kui nad ennast hariduse ja töö vallas kokku ei võtaks, ei saaks piisavalt ilusat/edukat naist/meest jälle ...  Olen õnnega koos, et juba 20-aastaselt leidsin Mehe, kes ei vigurdanud ja oli otsekohene ning pidas endastmõistetavaks, et ka mina olen seda. Mina aga pidin seda alles õppima. Olin ikkagi veidi salatsev ja manipuleeriv, kui manipuleerimiseks nimetada seda, et sa püüad kaaslaselt saada midagi (kas või tunnustust), aga nii et ta ise annaks seda ja sa ei peaks ütlema, et sa VAJAD seda asja temalt. Ehk siis vigurid.

Aga meil on olnud suurepäraseid aegu ja üks selline hea periood on praegugi käimas ja ma mõtlen ikka ja jälle: sa ei pea olema täiuslik inimene, et olla kellegi jaoks täiuslik kaaslane.

On inimesi, kelle puudused meid vihastavad ja on neid, kelle puudustele me tahame oma elus ruumi teha. Samas see üldse ei tähenda, et kõigega lepid, ei - probleemidele otsitakse lahendust. Su mees pigistab hambapastatuubi valest kohast - osta endale OMA hambapasta ja pigista seda kust tahad. Mees norskab - kui kõrvatropid ei aita, hangi elutuppa diivan, kus saab magada ja vaadake, kas on ehk parem, kui emb-kumb kas või mõni kord seal magab. Pole siiski parem - olge siis koos, eks, ja kannatage :D Oluline on teha parim valik teie kahe jaoks ja mõnikord ei tähenda see probleemi täielikku elimineerimist.

Aga pole vaja võidelda, kelle vajadused peale jäävad, kui on võimalik teha nii, et igaühel on oma pill. Näiteks meil Mehega on mõlemal oma suur pann ja oma väike pann. Sest kui tema midagi praeb, paneb ta nii palju rasva, et ma pean selles mitu majapidamispaberit leotama, et seda üldse pesta saaks (rasva pole üldse hea kraanist alla lasta). ja ta ei usu, et kahvliga ei tohiks pannilt toitu nokkida, nii et tema pannid on kriibitud ja hakkavad kinni võtma. Ja mis ma ikka nurisen, teen parem omaenda väherasvase ja sileda panniga! :)

Kui üks on öelnud, et talle miski ei meeldi ja teine on öelnud, miks ta tahab seda just niimoodi teha, siis oleks hästi hea hakata otsima võimalust, kuidas igaüks saaks teha nii nagu ise tahab. Ja näiteks kui Mees on nõusid pesnud, kõik nõud on puhtad ja kogu tööpind kraani ümber on loike täis, siis ma kas pühin ise ära või ei pühi, aga ma ei lähe talle seda kümnendat korda ütlema. Ütlen hoopis endale: kui sulle ei meeldi, pese ise nõud ära! Ei viitsi pesta - siis lase teisel inimesel nii teha, nagu tema jaoks loomulik on.

Ja muidugi ... ma arvan, et suhted visisevad väsimusest eelkõige. Alguses oli koos ju tore! Kui nõudmisi on liiga palju, tunneb inimene nagu ta elu pitsitaks poomisnöörina kaela. Pole enam ruumi elada ja hingata, mina ise olla. Kui inimesel on halb, siis valgub see ju suhtesse ka.
Ma soovitaks kõigil hõlpu anda endale ja oma kaaslasele.
Puhkus ja iseendana taastumine on väga tähtis :)