PTSD

(Sorri, ma ei viitsi seda "type YES if you agree" välja lõigata siit.
See on Instas mingi tobe komme endale kommentaaride kogumiseks - mida rohkem kommentaare, seda rohkem Insta su lehte ette lükkab, ma arvan.)

Aga muidu see on küll üks mõte, mida oleksin tahtnud, et palju aastaid tagasi oleksin kuulnud.




Allikas: Instagram @ leanna.gem

Mul oli ikka nii, et kui ma ei osanud seletada, miks mul ebamugav on, siis jäin uskuma, et ma ei tohiks ennast halvasti tunda ning minu ebamugavuse põhjuseks on liigne neurootilisus, mitte sobimatu tegevus, koht või suhe.

Nüüd ma arvan, et põhjuse üle võib mõelda ohutus kauguses, kui oled kenasti jalga lasknud sealt, kus on halb. Ja kui meie kaaslane meist hoolib, siis ta ei nõua põhjendusi, MIKS me midagi teha ei taha - talle piisab sellest, et meil on ebamugav ja ta ei avalda enam survet selle põhjendusega, et tema meelest on miski kasuks. Hooliv inimene ei arva, et tema teab sinust paremini, mis sulle hea on.

Elu võib enamiku meist nii segadusse ajada, et satume suhtesse nartsissistiga, kes algul imetleb meid ülivõrretes ja hiljem teeb kõik, et meilt röövida meie enesekindlust ja eneseväärikust.

Olen mõelnud, mida ma teeksin siis, kui Väiku satuks suhtesse nartsissistiga.

Esmalt ma loomulikult süüdistaksin ennast :D
Ema on alati süüdi, selles pole vaja kahelda :P
Ja siis lihtsalt kuulaksin tema jutte osavõtlikult ja kurvalt. Loodaksin, et minu kurbust vaadates tekib tal kõrvalpilt oma suhtele ja ta näeb, kui mürgine see on.

Aga ma ei usu, et Väikul tekib suhe nartsissistiga - ta on ülimalt paindumatu igasuguse halva käitumise ja manipuleerimise osas.
Vaat vanatüdrukuks võib ta küll jääda.

Ma mõtlen, et nüüd räägitakse nartsissismist nii palju, et inimesed hakkavad vast seda tüpaaži ära tundma juba. Või kasvõi seda segadust, et algul oli kõik nii imeline ja nüüd on nii palju ebakindlust ja süütunnet - äkki on mu kaaslane nartsissistlik? Dr Grande (YouTube'is) räägib, et nartsissistiga suhtes olnud inimene tuleb sellest suhtest välja samalaadse traumaga, nagu sõdurid sõjast; neid kimbutab peale ärevuse ja depressiooni ka PTSD ehk traumajärgne stressihäire/post-traumaatiline stressihäire. Inimesed muutuvad näiteks kartlikuks valju heli suhtes. Uskumatu, eks!? Aga seletab, miks mina suurema osa elust iga ootamatu heli või inimkogu peale olen võpatanud/tõmmelnud ja hirmust hälisenud :D