See on umbes nagu Erich Fromm ütles, et armastus võiks äratada teises inimeses vastuarmastuse, aga kui seda ei juhtu, siis on meie armastus jõuetu ja see on õnnetu lugu :D
Et ... pole mõtet teisi süüdistada, kui maailmas on asjad halvasti.
Tuleb ise kenasti sirge ja puhas olla ja maailm sinu ümber ongi kena ja puhas, kusjuures see kõik laieneb tasapisi. Me ei peaks kiruma lihasööjaid vaid pakkuma suurepäraseid taimetoite - see on loomulik viis maailma muutumiseks. Teised inimesed ei võlgne meile seda, et nad elaksid meie ideaalide kohaselt. Igaühel on oma tee käia. Mitte ükski tee pole lihtne, kuid tõde on viis/vahend selle lihtsamaks tegemiseks.
2 comments:
Ei.
Kui teine inimene mind ei armasta, siis on see mitte minu armastuse viga, vaid tal on muud asjad ajada. Ma võin ka kulmude peal käia, et aga talle parem olla, teda rohkem väärida jms - aga tema tegeleb mingite täiesti omade asjadega, tal on minu ja minu armastusega nii vähe peale hakata, et see ei loe tema jaoks üldse, kui täiuslik mu pakutav on.
Tema on tema.
Mina olen mina.
Ja püüda olla parem, et tema märkaks, on iseendale aukude kaevamine, järjest ja järjest, üha sügavamaks lähevad - ja tema tegeleb HOOOOOPIS muuga. Mida mina teen ja pakun, üldse ei loe.
Täiesti õige.
Ega Erich Fromm polegi mingi hingeuurija, kelle mõtted endale aluseks võtta. Kunagi keskkoolis lugesin tema raamatut "Armastuse kunst". Tekitas mõtteid küll, aga eelkõige küsitavusi. Paar aastat hiljem lugesin uuesti - siis polnud enam väga paljude asjadega nõus, näiteks et armastus vajab pidevat tööd ja hoolt. Suhe, jah, võib vajada. Armastus on alati vaba, me ei saa seda 'kultiveerida'.
See oli naljatamisi öeldud, see Frommi lause, see naerulagina märk seal taga on täiesti siiras :p
Post a Comment