Transformerid

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Veider, kui raskeks me muutumist peame. Meile õpetatakse, et peame 'heasse kohta' jõudmise nimel pingutama.
Kas ausus on pingutav?
See võib olla 'valus', aga ma ei ütleks, et see on pingutav.
Ja ometi on muutumiseks vaja lihtsalt ausust.
Mida ma enda pealt ja kõrvalt olen näinud: raske on loobuda enesetähtsustamisest, tunnistada, et ma olen väike, mõttetu lulla siin ühiskonna-masinavärgis, ning et mul pole õigust ega alust mitte kusagilt mitte midagi oodata. Olen eikeegi. Kui hea saatus lubab selle mõtte alla neelata ja omaks võtta, saabub vabadus :) - enam ei tahagi olla Keegi, keda märgatakse ja tunnustatakse.

Seletamatult kaasneb selle lõmpsuga vabaduse ja väljas-oleku-tunne, mis minu jaoks küll oli imekena ja kergendav :) Selline kõik asjad ja inimesed ja sündmused on tip-top!, sest need on kõik vajalikud, et kogu tegelikkus läbi töötada.

Väidetavalt tõrguvad mõned inimesed ka oma võimekust ja jõudu omaks võtmast.
Sellest räägitakse enesesabotaaži juures. Et rikkusid oma šansid ära, kuna kardad näha iseennast oma võimsuses ja ohutum tundub jääda väikesemaks päkatsiks.
Ma ise seda kogenud ega kõrvalt näinud pole.
See oleks umbes nagu ... koolilaps saab tasapisi teada, et ta on väga andekas - nii andekas, et ta on erivajadustega laps. Talle soovitakse teha IQ-testi, aga tema või ta vanemad keelduvad, sest nad kardavad teada saada, kui tark laps testi järgi siis on.
Ma ei usu sellisesse hirmu, see on psühholoogide väljamõeldis :D
Kui mina näen kedagi kahtlemas, siis mitte selle pärast, et nad kardavad edu, vaid nad väga õigesti kardavad nähtamatuid enesereetmisi (nt naeratamine väsimusest hoolimata või töötajatele valetamist, et palga viibimine ei tähenda sugugi, et firmal ei läheks hästi), enesesalgamist, halva mängu juures hea näo tegemist, mis kõrge kohaga tõenäoliselt kaasnevad. Ja muidugi kardetakse ka häbi, kui selgub, et nad ei saagi hakkama, aga seda juhtub harva. Igal juhul pole ma näinud seda, et inimene ei taha midagi teada sellest, kui võimekas ta on. Ma arvan, et see on lihtsalt üks äraspidi-psühholoogiline trikk, mõttemänguke, 'valge manipuleerimise' (noh, nagu on must ja valge maagia - me võiks öelda, et must manipuleerimine on isekas ja valge on see, mille abil soovid teist aidata, valged valed käivad ka siia alla) vahend.

Kui õnnestub omaks võtta seisukoht, et kõigel, mis olemas on (sh meie psühholoogilistel seisunditel), on maailmas oma koht, siis kaob kiusatus kõike ja kõiki võrrelda ning me muutume ka oma tujude osas lubavamaks. Kui oleme millelegi raskele enda sees ruumi teinud ja tähelepanu andnud, siis see asi hakkab 'kergenema' ja kaduma. Transformatsioon, nagu ka andestamine, on selline asi, mida me ei saa tahte ja mõistuse abil teha, kuigi tahaks kangesti :D