Kas see on mingi vandenõu või naiivsus, miks õppimist ja arenemist alati sellises järgnevuses näidatakse, või olen mina teiselt planeedilt? :D
Miks peaks mugavustsooni servale jääv tekitama esimese asjana hirmu? Miks mitte uudishimu? Kui laps kasvab, siis tal on ka alguses uudishimu ja alles siis, kui käpake on ära põletatud - ehk halbade kogemuste järgselt - tekib hirm.
Mul käib see nii: mugavustsoon, uudishimutsoon, õppimistsoon, omandamisetsoon, lisaõpe, ülekoormatusetsoon ja alles siis hirmutsoon.
Hirmutsoon ei tule mitte kunagi lihtsalt selle pärast, et mingi asi on varem nägemata. Muidu ei käiks keegi reisimas ega isegi teatris :D Mitte keegi ei prooviks uut retsepti..., mõnikord läheb vussi ja ikka proovitakse, kuni välja tuleb!
Kui just asi/elu liiga kirjuks ei kisu.
Kui mina juba olen hirmutsooni jõudnud, siis ei tule mingit õppimist enam, ei aita ka ühe-kahe tsooni võrra tagasi minemine - ma pean uuesti mugavustsooni leidma, ära tundma ja selle olemasolusse ja taasleitavusse uskuma, muidu ei tule edasiminekust mitte midagi välja.
See, kas hirmutsoonist on edasi positiivset teed, on väga kahtlane...
Osa inimesi vägistab ennast sellest küll läbi, kuid sageli on need needsamad inimesed, kes on ühiskonna silme ees tublid ja kodus (või keldris) koletised.
Kes ennast vägistab, hakkab ka teisi vägistama ning ei saa arugi, et midagi oleks valesti.
2 comments:
Jah, ma ka just hiljuti mõtlesin selle teema peale. Mu meelest on mugavustsoonist väljatulek ikka see, kui sa tahad midagi, aga nö "ei viitsi". Enamasti on siis pärast hea tunne ja oled kogemuse võrra rikkam. Olukord, kus sa aga üldse ei taha ja kardad, aga sunnid ennast, sest "räägitakse, et muidu ma ei õpi ega arene", viib minu kogemuse pealt üsna kindla katastroofini.
Aga eks ju elataksegi kannatades, sest nii justkui peab. Hiljuti oli mingi kehalise kasvatuse teemaline artikkel, mille autor väitis, et elu ongi konstantne vastu hambaid saamine...Aga ei ole ju, ei pea olema ja päris hirmus, et keegi arvab, justkui peaks lapsi ette valmistama mingiks Kolgata teeks. Mu meelest on just enamik põlvkondi lootnud, et nende laste elu on kergem, miks nüüd siis noori nii kangesti "lumehelbekesteks" tembeldatakse. Tore ju, kui nende elu on kergem?
Just! Ma olen nii nõus! :)
Nii selge ja helisev kommentaar! :D Me likey! :D
Minu meelest oli see aegu tagasi jumal-teab-mis-blogis, aga kui üks Eesti tüdruk ütles, et ei saanud esimesse tundi tulla, sest tal oli halb, ütles õpetaja, et kõigil on hommikul halb.
See jubedalt puudutas mind, sest mina läksin tööle nii, et värvisin parema silma ülemised ripsmed ära, siis läks silme eest mustaks ja ma heitsin vannitoa põrandale, siis värvisin parema silma alumised ripsmed ära, läks silme ees mustaks ja ma läksin põrandale pikali, siis vasaku silma ja kulmudega sama ja siis panin end välirõivasse-saabastesse ja olin esiku põrandal pikali, kuni tuli uksest välja minna. Ja kogu aeg arvasin, et mis parata. Ei teadnud, et nii ei pea elama. Alles siis, kui mu mees insuldi sai ja ma tema haigla-sotsiaaltöötajaga rääkisin, sain teada, et võiksin ka ise töövõimetuspensioni taotleda (see naine ütles, et ta ise ka kaalub seda!). Minu psühhiaater ajas mind kogu aeg tööle! Sest ma väljendan ennast okeilt ja näen okei välja. Kuigi ma rääkisin kõiki neid minestamisi, unehäireid, hulle migreene, ärevuspalavikke ja pihutäit muid asju talle.
Seda tahaksin kogu aeg kõigile rääkida, et kui tervis juba kannatab, siis tegelikult Eesti riigis on võimalus mitte tööl käia ja ikkagi mitte silmapilk surra.
Kuna olen nüüd nii kaua kodus olnud, on mu tervis nii palju parem ja nüüd ma mõtlen, et kui ma enam töövõimetuspensioni ei saa, siis lahutan oma mehest ja võtan need 130 eurot sotsiaalabi, elades ikka koos. Sest ma ei teeks enam kunagi endale seda iga-tööpäevast kolmetunnist minestamismaratoni. Ja oma invaliidist mehe kaelas ka nagu ei tahaks elada. Ja samas on see nii absurdne, kui praktilised elu-olud sunniksid ametlikult lahutama :D
Ja lastele tuleb ka õpetada, et nad pole haid, nad on inimesed ja see loeb, kuidas nad ennast tunnevad. Muidu üldiselt seda õpetajad teavad ja räägivad küll, kuid see kõik kustub, kui nende enda ainetund algab.
Jah, Meerikamaal pakub suurkorporatsioon teismelistele tasuta praktikakohta ja kui keegi ei taha, siis öeldakse, et lumehelbekesed.
Inimene on nii odav praegu.
See peab muutuma.
Post a Comment