Minu Koledal Kirjal, millest eelmine kord siin blogis kirjutasin, on olnud huvitav tagajärg: see on sundinud sugulasi omavahel asju selgeks rääkima :)
Rääkima asjadest, mis on 20 aastat tagasi alla neelatud, sest inimesed olid liiga uhked, et tunnistada, et nad on haavatud.
Need jutud pole otseselt olnud meeldivad, kuid absoluutselt kõigi jaoks on asjad klaarimad ja seda hinnatakse.
Kui ma Kirja kirjutamisele järgnenud hommikul istusin käed süles ja mõtlesin, kuidas ma võisin nii pahaseks saada, siis teadsin kogu aeg ka seda, et midagi pole valesti. Et ma ei tea, kuidas see vihapurse sai hea olla, aga ma tean, et see on õige(=hea). Mul on väga suur usaldus enda vastu.
Ma usun, et ma olen aus ja mitte isekas.
Ma ei püüa 'sisse sobituda', mind huvitab aval olemine mis iganes hinnaga.
See on nagu vaimne praktika.
Eckhart Tolle räägib hästi palju sellest, et tuleb avada ennast kõigele, mis meie ellu tuleb. Loobuda vastupanust - ja kõik saab rahulikuks ja korda.
Aga tegelikult me ei taha ju! Näiteks suhelda kellegagi, kes on lipitsemise ja manipulatiivsuse kehastus. Miks me peaksime ta oma ellu lubama ainult selle pärast, et ta meie silma alla kerkib? Miks me ei tohiks käpakesed üles tõsta ja öelda, et tema jutt on meile kuulamiseks liiga õudne?
Ma pidin ise oma peaga aru saama sellest (ja võib olla Tolle on seda mõnes kohas rõhutanud, kuid see pole minuni jõudnud), et oma ellu peame me vastu võtma ainult selle, mis meie juurde tuleb siis või selle tõttu, kui/et me oleme 100% ausad, mitteteesklevad, mittekombekad.
Kui me tõesti oleme avalad, siis tulevad meie ellu meie aususe tagajärjed ja see on miski, mis tõesti meile kuulub. Kui me aga vigurdame ja vingerdame läbi elu, siis täitub meie elu igasugusest pahnast, mida pole mingit mõtet vastu võtta. See on suvaline sodi.
Kuid kui me oleme ausad, siis jõuab meieni see, mis peab jõudma. Teades oma ausust ja teades seda 'loogikat', saame olla avatud ja äraootavad, teades, et see on n.ö 'päris-elu', päriselt meie tõelus, meile määratud tõelus.
On põlvi nõtkuma panev, et valedesse seome oma elu selle pärast, et me ei taha teisi inimesi haavata - ehk enda meelest Hea pärast. Mõtleme, et saame ju oma tõe alla neelata, et tüli ei tekiks. Meid kõiki juhendatakse niimoodi elama, diplomaatiliselt!
Kuid see jääb alati mängitud eluks ja ei rahulda meid mitte kunagi.
Inimesed teevad asju mõeldes tulevikule ... nad reedavad hetke-enda, kujutledes, et nii toovad nad kasu tuleviku-endale. Kuid tegelikult valmistavad nad niimoodi endale ainult vale-vormi.
Meil pole võimalik teeselda selleks, et tulevik oleks teesklusvaba.
Elu ei käi nii.
3 comments:
Mulle meeldiks, kui sa jälle rohkem kirjutaksid.
Hoiaksid mul meeles asju, mis kipuvad pideval ajust kaduma ja siis ma perioodiliselt avastan neid jälle ja olen: "Ohtont, MUIDUGI oli mul valus ja paha, kui ma SELLE ära unustasin ja sel või tol oma elus mingi takistuseta võimutseda lasin!"
Kusjuures tegelt ma ei tea - mul oli meeles ju küll, et "tee, mida tahad ja kõigile meeldimine ei ole teema (muuseas ka seepärast, et see on võimatu)!"
Aga tunnetamine, kuidas kui ma ütlen poja treenerile kolm korda järjest, et see poeg ei tule laagrisse, sest ta alles astus sinna trenni ja ei tunne seal inimesi, ja iga korraga läheb kergemaks, iga vestlus pojaga toob mulle rohkem meelde, et elu ei ole ristide seinale tõmbamiseks (veel vähem selleks, et mina, oma poja ema, saaks risti seinale, et mu poeg käis treeninglaagris!), elada tuleb nii, et HEA on olla, oli ikka väga ... noh, valgustav tunne.
Mul õnnestus täiesti ära unustada, kuidas mul on hea, kui mu pojal on hea, mitte kui ta teeb Ühiskondlikult Heaks Kiidetud asju.
Ja ajast, kui sa rohkem kirjutasid, maimäleta sellist ilmsete asjade äraunustamist =)
Mu point polnud mitte käia peale, et tee asju, mida sa eriti teha ei taha, vaid lihtsalt öelda, et on tore, kui sa kirjutad.
Jaa, ma olen ka alati öelnud, et su postitused hoiavad mul fookust ja suurt pilti! Toovad hinge rahu ja helguse!
Suur aitäh!
Sa oleks püstirikas, kui sa seda oma tõelist annet sooviksid ühiskondlikus plaanis rakendada!
No nii teoreetiliselt räägin, aga ma olen ses kohe nii .... surmkindel ...., et võiksin selle peale oma pea anda:)
soodoma
Aitäh, armsakesed! :)
Mul on ka väga hea meel teid siin näha! <3
Post a Comment