Ahistamisest ja piiridest

On veel üks video, mida nägin mitu nädalat tagasi ja mis on kummitama jäänud.
Linnar Priimägi oli mingis Anu Välba poolt juhitud saates ja rääkis seksuaalsest ahistamisest.
Priimägi väitis, et on olemas flirt ja on olemas vägistamine, aga ahistamist pole.

Mina olen ka ahistamisest palju mõelnud.
Kuidas teha vahet flirdil ja ahistamisel?
Kui ma kuulen ahistamiskurtmisi, siis sageli minu meelest teine pool lihtsalt flirtis.
Kui paljud noored naised käivad pidudel ja ise flirdivad võimupositsioonil olevate meestega, sest loodavad endale sellest tulu!?
Kui paljud mehed peoõhkkonnas, rääkides flirtiva tüdrukuga, suudavad meeles pidada, et tüdruk suure tõenäosusega üritab teha tehingut ja see ei tähenda, et mees talle meeldiks - flirtivale/kekutavale tüdrukule võib see mees lausa vastik olla! Ta flirdib, sest see võib talle majanduslikult või esile tõusmisel kasulik olla. Ja mitte keegi ei tee sellest skandaali, sest see on mõistetav - ja algatatud naise poolt.

Ja no mis meessoost geidesse puutub, siis päris paljud neist on suurepärased naljatajad ja flirtijad, nad flirdivad isegi juhututtava voodihaige vanaemaga. Ehk, flirt ei tähenda kaugeltki, et me üritame kedagi voodisse saada. Pole mõtet ennast nii palju tähtsustada, et iga flirdi peale endast välja minna ja ennast ahistatuks pidada. Elu on vist nii kiire, et inimesed on selles osas mõistuse kaotanud. Kohe, kui kellegi käitumine meile ei meeldi, järeldame me, et ta on milleski süüdi, selle asemel, et endalt esmalt küsida, kui suur oli meie enda roll sellise situatsiooni kujunemisel.
Nii et olen suurel määral Priimäega nõus!



Olen mõelnud ka seda, et inimkeha on justkui loodud selleks, et oleksid mõned kohad, mida patsutada :D Olen ise ka teada saanud, et isegi väikesele lapsele ei pruugi meeldida, kui ma teda ühe käega kallistan ja teisega puusale/pepule patsutan ... - see lihtsalt on nii kehaomane käitumine, ainult et ... tuleks vist meeles pidada, et mis on lubatud ja soe/armas kahekesi olles, ei pruugi olla lubatud külaliste või kaamera ees :)

Olen näinud, kuidas meesterahvas intervjuu ajal patsutab enda kõrval istuvat naist (ma arvan, et nad olid kaas-saatejuhid, keda teises saates intervjueeriti) korduvalt puusale ja peab seda hoidvaks-hoolivaks-kaitsvaks liigutuseks ja naine on: MIDA sa oma arust teed? :D
Asi oli hetkel selles, et mehe embus ja patsutamine oli spontaanne ja soe. Oleks nii kena, kui meil kõigil oleks oskust vahet teha kiimase ja sooja-lõbusa patsutuse vahel ...

Muidugi olen näinud videokompilatsioonides ka seda, kuidas mehel pole naisega mingit kontakti ja ta ikka läheb ja torkab sõrmega suurde pehmesse kannikasse. Nagu laps.

Ja siit tulebki minu jaoks vahe.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest naine on flirtinud ja sul ON alust arvata, et sa friiking meeldid talle.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest sul on nii tore olla, et sa unustad analüüsida. Ka mina olen andnud mulle selja pööranud naisterahvale, kellega just rõõmsat-lõbusat juttu rääkisin, kerge laksu tema vetruvale tagumikule. Kahetsesin seda loomulikult silmapilk ja see oli täiesti kohatu, kuid ma ju ise tean, et selles polnud midagi 'predaatorlikku'. Ma päris kindlasti ei kavatsenud seda naist mitte kuidagimoodi ära kasutada. See oli LAPSIK. Kuid inimene, kes midagi sellist teeb, on idioot, aga mitte ahistaja.
Ja... on võimalik tulla lähedale, kui sulle juba on signaale saadetud, et hoia eemale!
Ainult see viimane on minu meelest ahistamine. See, kui sa aimad või lausa tead, et patsutamissoov POLE vastastikune. Teil pole tore, rõõmus ja soe koos olnud just. Ja sa otsustad lihtsalt ülbe olla ja võtta, mis sa tahad, sest sa ei hooli sellest, kuidas teine inimene ennast tunneb ja tead, et oled tugevam.

Ka mind on puudutatud nii, nagu ma ei taha, kuid need inimesed olid idioodid, mitte ahistajad.
Ja las ma mõtlen, kas seda pärast keskkooliiga on juhtunud? Üldiselt ainult kogemata :D - ükskord ma ise hakkasin poetrepist alla minema ja sirutasin käe üle õla veidi tahapoole, et ukse kinnilangemist aeglustada ... - paraku oli minu järel tulnud uksele noormees, kellele ma otse kubemesse tonksasin 😢 .
Ta ütles: "Oo, aitäh!" 😭

Ja ükskord  ma toetusin küünarnukkidega seismiskõrgusel lauale ja sõbra sõber, kes mu selja tagant märkamatult mööda kõndis, andis mulle kõlava laksu tagumikule; ma huilgasin ehmatusest nii kõvasti, et keset suveõhtu-välibaarisuminat jäid kõik korraks vait ja vaatasid ringi. (Ma ise ka!) Ma olen lapsest peale ehmatusest kisendanud ja hüpanud nii, et kõik ümberringi vaikseks jääb. Posttraumaatiline stressihäire :D See oli küll pärast keskkooli ...

Ka mind on teismelisena teismeliste poolt vastu seina lükatud ja rindadest kabistatud, seelikut tõstetud, jalgu laiali venitatud jne, kuid minu meelest oli tegemist idiootidega (mitte ahistajatega) ja ma ei jätnud seda enda teada.
Ja kuna ma kaasa ei kihistanud, on need juhtumid ajaloos.

Lõpuks oleme me vihased tegelikult ainult enda peale, et me millelgi sellisel juhtuda lubasime.
Me ei saa loota teiste peale, et nad kohtlevad meid nii, nagu meie oma peas sobivaks peame.
Meie piirid on meie kehtestada.
Tuleb aru saada, et teised inimesed elavad ja jäävadki elama Oma Maailmas.