Lazy and hazy

Neljapäevased paberid, täna ei viitsi midagi kirjutada .......

Trollipilt ka :)

Bye! :)

Avameelselt abielust

Meil saab Mehega nüüd augustis 21 aastat abielus oldud.

Ma vaatan, et vanapaaridelt ikka küsitakse, mis on pika abielu saladus jne.

Olen neid vastuseid kuulanud ja mõelnud, et mina ikkagi küll ei tea ... Õnneasi, kas satuvad kokku inimesed, kes tõesti teineteist ära tunnevad ja hindavad ning kes väärtustavad teineteist ka muutumiste kestel nii palju, et neil on ilma südant närima jääva valuta võimalik teha ruumi kaaslase muutumisele.

Mina ... olin küll veidi autistlik (tagant järele hinnates) ...... minu meelest me Mehega mõlemad oleksime võinud olla täielikud 'lõunerid', aga ime-kombel polnud. Meil kummalgi polnud noorena kõrge enesehinnang, kuid meil oli palju sõpru. Meile mõlemale meeldis kõike naljaga võtta ja kogu aeg lõõpida ja lõkerdada. Me olime kompulsiivsed lugejad -- sellised, kes avastavad oma käed valutamas, kuna nad lahti riietudes lugesid ja loomulikult ei saanud pluusi üle pea tõmmata, nii et käed jäid õhku, kuni valu teadvusesse tungis; mõlemad lugesime tänaval kõndides, bussipeatustes, süües, esikus, oodates täpset väljumisaega. Midagi oli siiski väga erinev, sest mina olin praktiliselt unetu, silmatorkavalt närb - alati kõigist teistest kõhnem ja kahvatum - ja Mees oli super-spordipoiss, isegi Erkki Noolt ületas mingis noortelaagris ÜksKord :D, väga vara pikk, turske ja habemes ning magas (magab siiani!) nagu mauk! Ta pidi endale mingeid eriseadeldisi ehitama (äratuskell plekkkausis, plekkkauss ... mingitel julladel-lulladel?), et üles saada hommikul. Kui ta kümne minuti jooksul magama ei jää (mida juhtub vähem kui kord aastas), siis ta tõuseb üles - mina tõusen üles, kui ma kell neli hommikul veel üleval olen ja seda juhtub isegi unerohtudega :D.

Oma kerge autismi tõttu olin ma teiste jaoks tüdrukuna ilmselt väga otsekohene ja siiras, aga ma ise mäletan pigem seda, kuidas ma väga uduselt adusin, et on mingi ühtne normide maailm ja mina ei kuulu sinna millegipärast. Ja kõik teavad seda. Mõned peavad seda heaks, mõned halvaks, kõik imelikuks ja eriliseks. Mõned arvasid, et ma olen haldjas, mõned arvasid, et opakas.

Mees mõneti elab ka oma maailmas...

Ma mõtlen, et meie 21-aastase abielu saladus on siirus ja inimlikkus. Ausus ja mõistvus. Küpsus? Ehh, küpsus tuli küll Mehe poolt meie suhtesse, mina olin alguses üpris neurootiline (aga maailma lõpuni armunud ja biokeemilisest-hormonaalsest sobivusest ärgem üldse hakakem rääkima - ma oleks vabalt võinud tema suus magada :D !) 

Vahel ma ka mõtlen, et meil on ju olnud aegu küll, kus ... Mees ei meeldi mulle ja endale ka (ma ise olen ju alati nagu vihmajärgne päike 😂🌈😂 - kes saaks minu kohta midagi halba öelda? ma küll mitte 😂!!!) ja tema lihtsalt tegi ruumi juurde minu kapriiside jaoks, sest see tundus parim lahendus ... aga  viimased aastad on olnud pilvitu kalliralli ja sullamulla!

Ja ikkagi ma ei soovitaks kellelgi lihtsalt 'ära kannatada' - et lõpuks on 50 aastat ühiseid (vastikuid) mälestusi ja keegi teine ei mõista nii hästi (su alatusi ja häbisid ja ...) brrrrrrrrr! Väljakannatamine on kõige viimane asi, mida ma kellelegi soovitaks. Me kõik väärime seda, et omame ennast. Minu jaoks pole isegi tervis ja elu nii tähtis kui see, et ma ei pea ütlema, mida ma tegelikult ei mõtle, tegema, mida ma tegelikult teha ei taha, ja olema kohas, kus ma tegelikult olla ei taha. Ma pigem oleks sotsiaaltoetusel, kodutu või surnud.

Ja

kui 

asi

sealmaal,

siis

sama

soovitaksin

ma 

oma 

aspergeriga

lapsele.

Ei, me ei müü ennast. Teised saavad sellega(=mõistlik olemisega) hakkama, meie ei saa. Unusta statistika, kuula ennast.

Ja samal ajal tuleb meeles pidada, mida ütles juba ... noooo kindlasti vähemalt Buddha kui mitte Jehoova: "Mitte keegi ei võlgne sulle mitteeeessugi!"

Mina ei saaks kunagi suhtenõu anda, sest ma ei usu kompromissidesse.

Kõik inimesed väärivad seda, mis on neile parim.

Kui inimene jääb minu jonnakale 'kõrvale', siis ainult selle pärast, et see on talle parim. Ma ei taha mingeid tingimusi kuulda. Ainult hoolimine loeb. Ühelt poolt, kas ma hoolin sinust nii palju, et aitan sind vajadusel ja annan sulle kõik, mis on üle :) ja teiselt poolt - kas ma hoolin sinust nii palju, et aitan ennast ise ja ei oota sinult liigset (=mis su tuju pahaks teeks, kuna on liiga raske). Näiteks mu Emmake ei suuda oma kõrvu uskuda, et kui ta mingi moosipurgiga meile trepikojaukse alla ilmub, siis võib-olla me ei laseks teda sisse, kui minul on pea kolm päeva pesemata ja kui Mees poleks nõus ise purki vastu võtma minema (ta pööritab silmi ja nimetab Emmakest tüütuks lipitsejaks, aga läheb; moosi sööb ka ainult Mees, meie Väikuga kardame Emmakese energiat). Sa ei pea saama, mis sa tahad teistelt inimestelt. See käib ka selle kohta, kui SINA TAHAD neile mingit soovimatut 'moosipurki' toppida. Inimesed üldiselt saavad aru, kui kõik sinu annid on vihmaussid konksu otsas - sa loodad vastu saada palju-palju suurema pala, kui ära annad. Aga, kuna sageli keegi ei anna sulle vihmaussi vastu kala, siis sa enda meelest oled enam vähem terve järve söötja ja ärgu keegi iial tulgu rääkima, nagu oleksid latikat soovinud oma vihmaussi vastu :D Sest kas sa said kala? Ei! Järelikult on fakt, et oled 40 aastat käinud järve peal õngekonksu otsast vihmausse ulatamas kaladele! Täiesti isetult! 

Sorri! 👀❤✌

Ma kuulasin täna hommikul Teal Swani videot Entitlement! :D

Paistab, et mõjus kõvasti! :D

Veel üks Teal Swani mõte: Sa saad teisele inimesele anda ainult seda, mis sinu "armastuse tassist" üle ääre voolab. Ja ma näen Emmakese pealt seda nii selgelt. Ta on nii suures emotsionaalses puuduses, et need tüütud, tühised asjad, mida tema annab ja mida keegi ei taha, on tema meelest armastus. Ma olen mõelnud, kas tal tõesti pole midagi anda, mida keegi sooviks ka? Ma ei oska öelda, kahjuks. Igatahes ma tean seda, et ta oli vennalastele 2 aastat ainus naissoost hoidja, ja vennalapsed hoiavad temast väga eemale. Ta ei oska hoolida ja armastada ja samal ajal ta ise näeb ennast täiesti isetu eneseohverdajana. Ja mis talle endale andmisesse puutub, siis see on alati - annad väikese sõrme, võtab terve käe, kere, pere, linna, riigi, maa'kere', Linnutee(re), universiteeeeeereeeee!  ..... 🙀

(Loomulikult ma ei saa Emmakeselt seda küsida, kuid mul oleks jube põnev teada, kuidas ta seletab seda, et ka vennalapsed kardavad teda, kuigi ta 'pühendus neile' kogu jõu, armastuse ja tarkusega, mis talle 60 eluaastaga kogunenud oli. Seda ma tean, et alati on teised süüdi, aga vennalapsed on üli-mega-super-giga ilusad ja vahvad ja armsad ja jutukad ja kõik-kõik-kõik! Et mis viga neil oli, et nad Emmakese armastust hinnata ei osanud?)

////Heee, hiljem lisatud:

Loomulikult ma tean, ilma, et oleks seda kunagi kelleltki küsinud või kuulnud: Vend "mürgitas" lapsed tema vastu ära. Tüüpvastus. Sada prossa see vastus oleks!////

Jaaaaa siia otsa meenub Soome psühhiaater Tommy Hellsten, kellel on selline teooria, et inimene õpib ennast armastama alles selle kaudu, kui keegi armastab teda siiralt ja väga. Ilma selleta inimene kahtleb selles, kui armastus-väärne ta on. Ma arvan küll, et see võib olla määraja. Eks inimesi, kes ennast päriselt armastavad on vähe näha ..., nad tunneb ära selle järgi, et nad armastavad teisi ka :)

Ma ise siin endamisi oletan, et pika ja õnneliku kooselu saladust uuritakse eelkõige neilt, kes on silmnähtavalt soojad ja ühtsed, mitte lihtsalt suvalistelt inimestelt, kellel on olnud 45 aastat võimalust teineteist põlata, karta või vihata :D Lihtsalt ... see, kuidas küsitakse, jätab mulje, nagu aeg oleks kõige olulisem suhte kvaliteedi näitaja. Tegelikult on pikkusest palju olulisem suhte "sügavus" ja isegi see, et inimesed loobuksid teineteisest, kui koosolemine pole enam loomulik ja kui ennast tuleb kokku võtta, et teisele hea partner olla.

Nii et jah ... ei mingit nõu, potti ega panni minult, ausalt! Olen mõelnud selle peale nähes, et 14 aastat abielus olnud inimestelt suhtesaladusi küsitakse! Minul nõu pole ... või: tahtke julgelt ja ausalt, mida te tahate ja tehke, mida te tahate ja ärge oodake mitte kelleltki mõistmist või toetust - kas see kõlbab?!😀

Miks mina pean kakakontroll olema?

Oleme selles korteris elanud 13,5 aastat ja esimest suve on tuvid meie rõdu kudrutamispaigana kasutama hakanud. Meil on kogu rõdu ulatuses vaip (ega me ise nii peened pole, eelmised elanikud panid :) ) ja see tähendab, et ma pean vaibalt tuvikakki kraapimas käima 🙄
Kasutan selleks vanu ID-kaarte :p

Proovisin sinna õhupalle siduda..., aga see eksperiment näitas hoopis, et tuulega ei tule tuvisid ka ja sellest, et õhupallid seal ringi põntsutavad, pole mingit kasu - tuvid ilmselt tegelevad kusagil mujal ellujäämisega, mitte armuõnne nautimisega; kui aga on soe ja vaikne päev, siis lösutavad õhupallid koos tuvidega kenasti koos maas. 
Ja alguses olin ma nii õnnelik, kui üks tuvi hakkas kevadel, oksaraag nokas, uhkelt kruuksudes mitu korda päevas mööda meie rõduäärt edasi-tagasi käima. Ta tundus nii uhke ja armas! :)
Praegu ma mõtlen hoopis, et rääkis mingi tuvitibi ära väites, et meie rõdu kuulub talle! Nad käivad meie rõdutooli all amelemas nüüd kogu aeg ja mina pean seda pealt kuulama :D


Jaaaa, lähme seksiteemaga edasi! :D

Üks laul, mida ma juba mituteist aastat omaette jorutada armastan, on Quando Quando Quando - nii, nagu seda laulavad Michael Bublé ja Nelly Furtado. Olen alati mõelnud, et see on armastuslaul ja räägib igatsusest - no küllap eestikeelsete sõnade tõttu, mis olid umbes nii:

Ütle, millal tuled sa?
Ütle quando quando quando?
Tuled siis, kui lumi maas
või kui kevad tärkab taas?

Eile vaatasin YT's versiooni, millel on sõnad ka ja märkasin, et see pole mingi romantiline igatsuslaul, meesterahvas nuiab naisterahvast et see ta ometi kord enda voodisse laseks, aga naisterahvas pole veel päriselt veendunud, et see 'tahansindjaotsekohe!' ongi armastus 😭

Tell me when will you be mine? 
Tell me quando quando quando?
We can share a love divine.
Please don't make me wait again.

When will you say yes to me ...

I can't wait a moment more ...

jne :D

Oh aeg, ampsuke lapsepõlve jälle rikutud 🙄

Ja eilsed paberid :)

Bye! 😘💖🙏

Paberid :)

Keegi meil siin on lahustuvat kohvi armastama hakanud 🙄

Tänased paberid, seni :)

😘

Täna olen laiskrott

Eile kukkusime Väikuga lobisema ja tegime seda seitse tundi järjest, nii et täna on mul suhtlemispohmell ja ma olen enam-vähem liikumis- ja kõnevõimetu.
Tänaseks ma küll mingit päevaplaani kirja ei pannud.

Vaatan tõsielusarja The Millionaire Matchmaker, kus üks enesekindel naisterahvas püüab enda poole pöördunud rikkuritel sobivat partnerit leida. Klubipidaja/kupeldaja :D Patti on paras tegelinski ja kui ta haistab BS'i, siis ta küll üritab kliente uskuda ja sobitada, aga lõpuks karjub oma klientide peale ja viskab nad oma klubist välja :D Mitte kõik muidugi - ainult need, kes esitavad ennast paremana. Tema on huvitatud päris suhetest, mitte mõne-öö-suhete korraldamisest.

Mulle tema mentaliteet tegelikult ei meeldi, sest ta on väga jäik ja teeb oma klientidega muutumismängu (jep! - ja ise nõuab, et nad oleksid ausad ja tahaksid abieluni viivat suhet!), et nad - tema meelest - sobivamad/kobedamad oleksid. Näiteks meestele ütleb ta, et nemad peavad maksma ja ettevõtlikud olema, naistele ütleb, et nad ennast kõikvõimalikel viisidel üles tuuniksid ja oleksid daamilikud - ka siis, kui see üldse pole nende olemus ja ka mees seda üldse ei vaja/otsi. Sinna jõuab palju ka selliseid inimesi, kes on 'laid-back' ja ma usun, et ka nemad võiksid olla head partnerid ... ma usun, et nad võivad olla paremad partnerid kui need, kes usuvad, et suhte jaoks mees peab käima jõusaalis ja olema rahakas ning naine peab olema üsna peen, arvestatava ja osavalt esile toodud pepu ja tissidega. See, mis Sa tegelikult oled, tuleb ju ikka välja. Ja inimesed spontaanselt juba üritavad suhte alguses võimalikult normaalsed paista :) Mis kasu on sellest, kui kellelegi esimeseks kohtinguks uutstiili rõivastus valitakse, mida ta iial kandma ei jää? Ta on õpetanud naisi kõrgeid kontsi kandma :D - mis kasu sellest on? Ta jätab ju vale mulje niimoodi! Tundub, et ta tahab kõik naised teha endasuguseks ja kõik mehed enda maitse järgi mehelikuks. Kuid ta on emotsionaalne ja otsekohene, nii et fun vaadata :)


Aga, ühes osas keegi ütles, et tema ootus oma parterile on, et ta oleks 'happy'! Rõõmsameelne! Ja ma mõtlesin, et see on tõesti ka minu jaoks täielikult esmavajadus. Et mu kaaslane poleks hapu, solvatud või viril. Et ta oleks emotsionaalselt nii tugev, et ta saaks üle 'asjadest'.

Ja kohe mõtlesin, et kui minu meelest Mees on väga rõõmsameelne, siis tema endas näeb rohkem seda kibedat poolt ja tema meelest on tal suhtumine, et 'pole mõtet lollidega vaielda' - parem kõik naljaks keerata. Enda meelest on ta pigem 'lõbustatud' kui 'lõbus'.

Siiski, minu silm küll näinud pole sama rõõmsameelset inimest kui tema. Tema naljad pole hapud, ka siis, kui need on kellegi kohta. Ta ei tähtsusta üle seda, et maailm pole tema maitse järgi.


Eilsed päevikud, ja tänaseid ei tulegi, sest ma peesitan voodis ja vaatan inimeste 'mätšitamist'.

Muster sai valmis! Ma vist ei viitsi seda värvida ...

Tsitaat Teal Swanilt selle kohta, kui mõttetu ja isegi kahjulik on mitte välja näidata seda, kes me tegelikult oleme ja mida me tegelikult mõtleme ja tunneme.

Mina mõtlen sellest alati kui ringteest ja otseteest.

Otsetee on see, mida mööda me käime täiesti ausana.

Lõpuks me tahame jõuda kohta, mis on meie olemusele sobiv.

Kui me seda tunnistame, saame minna otse.

Kui me ei julge välja öelda, kuhu me tegelikult jõuda soovime (sest inimesed meie kõrval ju ei pruugi tahta sellisesse kohta minna ja me arvame, et 'lähedus' on meile olulisem kui endale truuks jäämine), siis tegelikkuses me ikkagi jääme kogu oma elukupatust varjatult ja salamisi enda soovitud suunas nihutama, lootes, et meie sammud on nii väikesed ja tähelepandamatud, et meie partner isegi ei märka, kuidas teda liigutatakse suunas, mis pole tema valik.

Ühesõnaga ... miks mitte minna otse ja kasvõi üksi, kui me niikuinii soovime jõuda kohta, 

kuhu meie loomus meid kisub!?!

Milleks manipuleerida kellegagi, kellel on õigus oma teed käia ja ise otsustada, kas ta saab meiega kasvõi osa teekonnast jagada või ei saa?!?

Nunnud teibid (rulli peal kleepsuribad)!

Kõik minu kingirahad lähevad odava hiina kirjatarbevärgi alla :D

Selline väike karbitäis teipe maksaks Eesti poes VÄHEMALT 20 eurot - ja nad teeksid tegelikult selle lahti ja müüksid iga teibi eraldi 5 euroga. Hiinas maksab kogu karbitäis 4 eurot, üks teip on veel pildilt puudu.

Ma tellin eur.shein.com'ist.

Muidugi kasutan ma päevikutes ka igasuguseid pakendeid, ajalehest, reklaamlehtedest ja vanadest ajakirjadest välja rebitud ja lõigatud pilte ja värvilaike (musta paberit saan ma musta taustaga reklaamidest - neid on nii palju!), vanu raamatuid ja üldse kõike, mis on paberist ... ja mõnikord ka kilepakenditest, selle jaoks on mul teine liim.

Väiku aurav klaver ka siia lõpetuseks :) <3

Bye, loves! :)

Üks tõlge jms

Minu meelest on järgnev lugu nii lihtsalt ja armsalt kirja pandud, et lausa tõlgiks ära.

Autor on IG@ operation_moksha  ja loo ingliskeelse originaali leiab siit!

"Püüdsin nii kaua inimestele meeldida, et ma ei osanud omaenda vajadusi nähagi. 

Mõte kellelegi meelehärmi valmistamisest või et keegi näeb mind iseka või halvana tundus mulle nii kohutav, et ma ei tunnistanud omaenda ihasid. 

Kui ma oleks neid tunnistanud, oleksin ehk tundnud, et peaksin nende täitmiseks midagi tegema. 

Kui ma oleksin hakanud neid täitma, võinuks keegi mind hukka mõista. 

Ja see et keegi mind hukka mõistaks tundus nii jube, et sama hästi võinuks ma juba surnud olla. 

Nagu te võite ette kujutada, on sel moel elada üsna piinav ja mina elasin niimoodi kauem, kui mulle tunnistada meeldib. 

See läks mulle maksma suhteid, võimalusi, mu vaimse tervise ja aastaid minu elust. 

Kõik selle pärast, et ma ei tahtnud inimestes meelepaha tekitada ja seda, et mind kritiseerima hakataks. 

Mis on mõnes mõttes üsna veider, kuna inimestele meeldida püüdmine esitleb end küll inimarmastuse sildi all, kuid on tegelikkuses hirmul põhinev enesealahoidmine/nahahoidmine. 

Me ütleme endale, et ei taha olla terav või isekas, kuid tegelikult ei soovi me tegeleda süütundega või võtta endale vastutust ausana elamisest mis iganes hinnaga. 

Ma ei olnud "liiga hea" -- ma olin "aus olemiseks liiga arg". 

Siin on suur vahe. 

Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis jõudis mulle kohale, et ainus võimalus tõesti hea inimene olla on leppida faktiga, et ma haavan inimesi teinekord. (Ma lisan: autor peab silmas seda, et nüüdsest alates püüab ta olla aus/enesele truu; see ei tähenda, et vahel halb olemine teeb hea olemise võimalikuks :D .) 

Sealt edasi on valiku küsimus, kummaga ma inimestele haiget teen. 

Me võime inimestele haiget teha sellega, et varjame nende eest oma tõelisi motiive, tundeid, mõtteid või olemust. 

Või peame riskima sellega, et teisi haavab meie autentsus, meie piirid ja oma väärtustele truuks jäämine. 

Valu on vältimatu, kuid mõni valu viib meid tõe, enese väärtustele truu olemise ja enesega rahulolu kaotamisele, samal ajal kui teine valu on hoopis värav nende (tõe, väärtustekohase elu ja enesega rahulolu) juurde." 

Autor siis operation_moksha

No täitsa lõpp, ma ka just rääkisin sellest! :D

*

Hommikuse jooga ajal kuulasin Teal Swani juttu vihast.
Viha ülesanne on meid päästa hapust olukorrast, kus me tunneme jõuetust asju muuta. Kui meie elus on midagi sellist, mida me pole nõus aktsepteerima, siis meile tundub, nagu see asi jääks meile elu lõpuni valu tegema. Muidugi ei soovi me aktsepteerida valu elu lõpuni ja siis tekibki viha.

Paraku tundub mõnikord probleemi juureni minemine liiga ohtlik meie turvalisusele. Näiteks kui naist vihastab, et mitmetele märkustele vaatamata jätab mees oma mustad sokid põrandale (mis imelik komme see on? :D peredes, millega mina olen kokku puutunud, pole ma riideid põrandal näinud, meil ka mitte), siis on ohutu meest näägutada sokkide pärast selle asemel, et välja tulla tegeliku probleemiga: mees ei hooli naise enesetundest, ei pea tema soovidest lugu, naine tunneb end jõuetuna, nagu ta 'ei loeks'.

Kui hakata tegelema tõelise probleemiga - naine tunneb, et temast ei hoolita -, siis võib ka mees näha, kuidas nii väike asi nagu sokid põrandal võib olla suur asi naise jaoks.
Või - naine võib aru saada, et mees tõepoolest ei hooli.
Ka see ei pruugi alati tähendada lahkuminekut, aga kriisi siiski.
Ja selle pärast paljud jäävadki jagelema sokkide pinnal.

Kui aga viha on teinud ära oma töö, pöörata meie tähelepanu asjale meie elus, millega me ei oska midagi peale hakata ja mida me oma ellu ei taha, siis kohe, kui oleme probleemi ära tundnud saame aru ka sellest, et viha abil seda olukorda kindlasti ei lahenda - viha on põhimõtteliselt lihtsalt signaaltuluke.


Ja eilased päevikud :), viimane pilt on tegelikult tänase algus ...

Päevaplaan, trenniträkker.

Vasakul Ram Dassi tsitaat sellest, kuidas tingimusteta armastuses inimene õide puhkeb :)

Paremal pikk tsitaat endale nõudmiste esitamiseta elamisest Joseph P. Kauffmanilt, 

selle kommentaar ja Sadhguru tsitaat 'elurattast'vabanemisest, karma lõpule viimisest.

Vasakul: Kes loobub kõigest, avastab, et tal on kõik.

Paremal lõpetamata muster, niisamamula ja Matt Kahni tsitaat sellest, et 'vibratsioon ei määra ära, mis meiega juhtub, vaid hoopis selle, kuidas me selle olukorraga hakkama saame.

Väga oluline taipamine, ma näen palju vaimseid pürgijaid ennast süüdistamas selle pärast, mis nendega toimub, endas vigu otsimas. Mis kasu sellest on? See juhtus. Kes teab, miks 'halvad' asjad juhtuvad. Pole mõtet ennast halvustada selle pärast, parem mõelda, milline teguviis oleks sellises olukorras kõige armastavam, eelkõige enda suhtes.

Hakkasin lugema Carson McCullersi "Süda on üksildane kütt"

Ilmselt liigun edasi keskmiselt 5 lk päevas :D

Väga meeldib see raamat, olen eesti keeles kunagi lugenud.

Ja tänane paljas päevik

Bye! :)

Eilsed päevikud

Kuulasin täna hommikul jooga ajal Teal Swani videot tingimustevabast armastusest.

Ta ütles, et me ei taha tegelikult tingimustevaba armastust - me tahame kaaslast, kelle tingimused meile sobivad ja kellele omakorda sobivad meie tingimused. Sest me ei taha, et me armuksime niimoodi, et mees on vägivaldne, kulutab pere raha kasniinole ja alkoholile ning lõpuks kolib uue naise juurde, jättes meid suurte võlgadega maha. See oleks tingimustevaba armastus. Kuid võib olla nii, et meie partner ei viitsi head töökohta otsida, ei tee trenni ja temast pole viisakatel koosolemistel mingit tolku, sest ta kipub igavusest oma nina täis võtma -- JA see ei sega meie õnne! :D
Selline asi on ka võimalik! :D

Sain seda juttu (kaks korda) kuulates aru, et ilmselt me Mehega oleme praeguseks nii sobivate tingimustega, et me isegi ei pane tähele, et meil mingid tingimused on. See tundub nagu tingimusteta armastus..., aga Teali kuulates ma saan aru, et väga tõenäoliselt pole :D


Eilsed päevikud:

Hommikune laululummutis, Mark Grovesi tsitaadid, Teal Swani instagramivideo sõnum, (pere?)terapeut Kyle D. Jonesi jutt valmidusest ise oma vajadusi täita - kasvõi ajutiselt ja veel tsitaate siit ja sealt + kollaažid :)

Ühes mu sulepeas oli enne must balloon ja nüüd helesinine ... seega kirjutamise käigus tindi värv tasapisi muutub (ülal paremal).

Njamm! :)

Ahistamisest ja piiridest

On veel üks video, mida nägin mitu nädalat tagasi ja mis on kummitama jäänud.
Linnar Priimägi oli mingis Anu Välba poolt juhitud saates ja rääkis seksuaalsest ahistamisest.
Priimägi väitis, et on olemas flirt ja on olemas vägistamine, aga ahistamist pole.

Mina olen ka ahistamisest palju mõelnud.
Kuidas teha vahet flirdil ja ahistamisel?
Kui ma kuulen ahistamiskurtmisi, siis sageli minu meelest teine pool lihtsalt flirtis.
Kui paljud noored naised käivad pidudel ja ise flirdivad võimupositsioonil olevate meestega, sest loodavad endale sellest tulu!?
Kui paljud mehed peoõhkkonnas, rääkides flirtiva tüdrukuga, suudavad meeles pidada, et tüdruk suure tõenäosusega üritab teha tehingut ja see ei tähenda, et mees talle meeldiks - flirtivale/kekutavale tüdrukule võib see mees lausa vastik olla! Ta flirdib, sest see võib talle majanduslikult või esile tõusmisel kasulik olla. Ja mitte keegi ei tee sellest skandaali, sest see on mõistetav - ja algatatud naise poolt.

Ja no mis meessoost geidesse puutub, siis päris paljud neist on suurepärased naljatajad ja flirtijad, nad flirdivad isegi juhututtava voodihaige vanaemaga. Ehk, flirt ei tähenda kaugeltki, et me üritame kedagi voodisse saada. Pole mõtet ennast nii palju tähtsustada, et iga flirdi peale endast välja minna ja ennast ahistatuks pidada. Elu on vist nii kiire, et inimesed on selles osas mõistuse kaotanud. Kohe, kui kellegi käitumine meile ei meeldi, järeldame me, et ta on milleski süüdi, selle asemel, et endalt esmalt küsida, kui suur oli meie enda roll sellise situatsiooni kujunemisel.
Nii et olen suurel määral Priimäega nõus!



Olen mõelnud ka seda, et inimkeha on justkui loodud selleks, et oleksid mõned kohad, mida patsutada :D Olen ise ka teada saanud, et isegi väikesele lapsele ei pruugi meeldida, kui ma teda ühe käega kallistan ja teisega puusale/pepule patsutan ... - see lihtsalt on nii kehaomane käitumine, ainult et ... tuleks vist meeles pidada, et mis on lubatud ja soe/armas kahekesi olles, ei pruugi olla lubatud külaliste või kaamera ees :)

Olen näinud, kuidas meesterahvas intervjuu ajal patsutab enda kõrval istuvat naist (ma arvan, et nad olid kaas-saatejuhid, keda teises saates intervjueeriti) korduvalt puusale ja peab seda hoidvaks-hoolivaks-kaitsvaks liigutuseks ja naine on: MIDA sa oma arust teed? :D
Asi oli hetkel selles, et mehe embus ja patsutamine oli spontaanne ja soe. Oleks nii kena, kui meil kõigil oleks oskust vahet teha kiimase ja sooja-lõbusa patsutuse vahel ...

Muidugi olen näinud videokompilatsioonides ka seda, kuidas mehel pole naisega mingit kontakti ja ta ikka läheb ja torkab sõrmega suurde pehmesse kannikasse. Nagu laps.

Ja siit tulebki minu jaoks vahe.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest naine on flirtinud ja sul ON alust arvata, et sa friiking meeldid talle.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest sul on nii tore olla, et sa unustad analüüsida. Ka mina olen andnud mulle selja pööranud naisterahvale, kellega just rõõmsat-lõbusat juttu rääkisin, kerge laksu tema vetruvale tagumikule. Kahetsesin seda loomulikult silmapilk ja see oli täiesti kohatu, kuid ma ju ise tean, et selles polnud midagi 'predaatorlikku'. Ma päris kindlasti ei kavatsenud seda naist mitte kuidagimoodi ära kasutada. See oli LAPSIK. Kuid inimene, kes midagi sellist teeb, on idioot, aga mitte ahistaja.
Ja... on võimalik tulla lähedale, kui sulle juba on signaale saadetud, et hoia eemale!
Ainult see viimane on minu meelest ahistamine. See, kui sa aimad või lausa tead, et patsutamissoov POLE vastastikune. Teil pole tore, rõõmus ja soe koos olnud just. Ja sa otsustad lihtsalt ülbe olla ja võtta, mis sa tahad, sest sa ei hooli sellest, kuidas teine inimene ennast tunneb ja tead, et oled tugevam.

Ka mind on puudutatud nii, nagu ma ei taha, kuid need inimesed olid idioodid, mitte ahistajad.
Ja las ma mõtlen, kas seda pärast keskkooliiga on juhtunud? Üldiselt ainult kogemata :D - ükskord ma ise hakkasin poetrepist alla minema ja sirutasin käe üle õla veidi tahapoole, et ukse kinnilangemist aeglustada ... - paraku oli minu järel tulnud uksele noormees, kellele ma otse kubemesse tonksasin 😢 .
Ta ütles: "Oo, aitäh!" 😭

Ja ükskord  ma toetusin küünarnukkidega seismiskõrgusel lauale ja sõbra sõber, kes mu selja tagant märkamatult mööda kõndis, andis mulle kõlava laksu tagumikule; ma huilgasin ehmatusest nii kõvasti, et keset suveõhtu-välibaarisuminat jäid kõik korraks vait ja vaatasid ringi. (Ma ise ka!) Ma olen lapsest peale ehmatusest kisendanud ja hüpanud nii, et kõik ümberringi vaikseks jääb. Posttraumaatiline stressihäire :D See oli küll pärast keskkooli ...

Ka mind on teismelisena teismeliste poolt vastu seina lükatud ja rindadest kabistatud, seelikut tõstetud, jalgu laiali venitatud jne, kuid minu meelest oli tegemist idiootidega (mitte ahistajatega) ja ma ei jätnud seda enda teada.
Ja kuna ma kaasa ei kihistanud, on need juhtumid ajaloos.

Lõpuks oleme me vihased tegelikult ainult enda peale, et me millelgi sellisel juhtuda lubasime.
Me ei saa loota teiste peale, et nad kohtlevad meid nii, nagu meie oma peas sobivaks peame.
Meie piirid on meie kehtestada.
Tuleb aru saada, et teised inimesed elavad ja jäävadki elama Oma Maailmas.

Musi!

Draftidest priiks, prääks! :)
Allikat küll enam ei tea ...

Autentsus 2000 aastat tagasi

Leidsin täna hommikul endal Bloggerist kaks 'mustandit'.
Üks oli pilt, teine oli allolev tekst.

Mõtlesin, et no ma igaks juhuks ei pane kohe üles - peab ju olema mingi põhjus, miks ma selle 'draftiks' jätsin. Aga ega ma sellega tegeleda viitsinud ja lahti see jäigi.

Ja päeva jooksul avastasin toreda kokkusattumuse. Nimelt, kui ma lõunase postituse juurde Huxley ingliskeelset tsitaati sisse lööma hakkasin, siis pärast esimest lause ümbertrükkimist mõtlesin, et guugeldan seda: nii kuulsa teksti puhul võib see kenasti juba kusagil üleval olla.
Ja oligi!
Ei pidanudki ise tippima - yay! :)
Kuna leht tundus huvitav ja ma hetkel sellega tegeleda ei soovinud, kuid ei tahtnud ka unustada, jätsin ka selle netilehe lahti.

Mingi järeldus nagu tahtis päeva jooksul tulla ja nüüd sain aru -- Huxley teksti jaganud leht tutvustab ennast ennekõike Tooma evangeeliumi kaudu!
(Sellest on järgnev lugu.)

Näete!

Nii tore kokkusattumus, kellele need ei meeldiks! :)

---

(13. juulil)

Vaatasin täna YT-kanalilt Dust üht kuueminutilist lühifilmi, žanriks sci-fi ja põnevik.
Selle pärast vaatasin, et tutvustuses oli öeldud, et põhirõhk on meditatsiooni käigus ilmneval kaemusel. "Plotist" suurt aru ei saanud (lihtsustatult: vang saab vanglas istudes aru, kuidas see eluke niimoodi keeras), värvigamma oli hea tegelikult (must, punane, oranž, kollane), aga ... enne kui kino lahti läks, ilmus mustale ekraanile tsitaat Tooma evangeeliumist.

Nagu te teate, Piiblis seda raamatukest tegelikult pole (:D - ma selle pärast ütlen, et mina ka pole kristlane, aga seda siiski tean, et kanoonilisi evangeeliume on 4 ning Tooma oma pole seal teps mitte).

Erinevalt filmist võlus tsitaat küll silmapilk ja ma otsisin selle interneti pealt üles:

“If you bring forth what is within you, what you bring forth will save you. If you do not bring forth what is within you, what you do not bring forth will destroy you.”


Ehk maakeeli: "Kui sa väljendad oma tõde/elad oma tões, siis see saab sinu päästjaks. Kui sa varjad oma tõde (mõtteid, hingelaadi), saab see (varjamine, mitte tõde - ma igaks juhuks ütlen :) ) sinu hukutajaks."



Mida mina - eriti tänu oma viimaste kuude kogemusele - võin öelda: aus/aval/avatud olles hindame me ennast kõrgemalt ja armastame ennast rohkem, kui tubli ja hea olla püüdes.

Ärge küsige, miks see nii käib - mina ei tea!

Kuid mul on olnud võimalus vaadata avalaid inimesi ja mahavaikivaid inimesi, ja järeldus on ilmne!
Mahavaikiv viisakus ei tee kedagi õnnelikuks. Isegi rahulikuks ei tee, kuigi võiks ju mõelda, et vähemalt ma pole kellelegi liiga teinud ja inetult öelnud ja võiksin endaga rahul olla.
Nii et kui mina saadan kurja kirja, mille toon ajab kõik üllatusest upakile, siis selle järel ma saadan ka oma uued emotsioonid. Praegu, ma vaatan, on teised endiselt üksteise peale solvunud ja mina saan kõigiga hästi läbi. Aga teised omavahel vaikivad. Ma arvan, et vaikitakse, kui pole usku sellesse, et teine inimene suudab ja tahab meid mõista. Ja see on ju väga kurb!



Avatus muidugi ka ei päästa meid valusate emotsioonide eest.
Kuid kui me oleme olnud ausad, pole meil endale hiljem midagi ette heita, samal ajal kui inimesed, kes pole olnud ausad, leiavad etteheiteid nii endale kui teistele. Täielik rahulolematus! Kõige ja kõigiga!


Aga ... aus olemist tuleb harjutada enda peal. Kui me leiame, et tegime midagi valesti, võiksime püüda leida endas mõistmist ja armastust enda vastu. Kui seda ei leia, pole lootustki teiste suhtes mõistev ja nende vastu päriselt hea olla.

I'm thru, da ba dii da ba daa ...

Sain täna hommikul läbi nii Pessoa "Autopsühhograafia" kui ka Huxley "The Doors Of Perception'i". (Siinkohal tervitan kõiki neid, kes mu monopeole sattusid - oli tore, kuni kestis! :D)
Kuigi mõlemad raamatud on õhukesed, olen ikka nädala võrra liiga aeglane, kui vaadata mu plaani, mille kohaselt kavatsesin lugeda raamatu nädalas.

Kuulasin paar nädalat tagasi YouTube'is Osho juttu sellest, kuidas ta oli kunagi kirglik raamatusõber ja tohu lugemusega (seda viimast oli mõistagi endiselt :p), kuid pole "viimased viis aastat" midagi lugenud, sest kui oma filosoofia settinud oli, tundusid muud heietused lihtsalt mõttetud ja ebavajalikud. Ei kutsunud enam.

Mõtlen selle peale sageli ..., et minu jaoks on ka lugemisest kujunenud selline võib-ju-teha-kah asi. Pealegi, kui ma võrdlen seda muu 'meelelahutusega' nagu laulmine, jooga, kompulsiivne guugeldamine ja teiste inimeste päevikute vahtimine, siis lugemine tekitab vähem emotsioone, sealhulgas isegi Head Raamatud. Õnnelikumaks teeb mind laulmine ja jooga.

Pessoa ja Huxley meeldisid mulle mõlemad, kuid mul poleks kahju olnud, kui need oleksid lugemata jäänud. Kui jooga jääb tegemata, siis on küll kahju.

Ja ma olen mõnda aega mõelnud, et ma olen nüüd pool aastat vahelduva eduga püüdnud taas lugejaks hakata, kuid ilmselt see pole siiski minu tee enam, sest pole ma endas üles leidnud seda vana magnetismi. Eks ma vaikselt ikka midagi loen edaspidigi, meelelahutuseks -- ma usun, et ka Osho tegelikult viskas pilgu mõnessegi raamatusse pärast 'lugemise lõpetamist'. Kes ikka linnas elades ainult mediteerida ja 'kontempleerida' tahaks? Maal on teine lugu, seal ümbrus toetab meditatiivsust.

Igal juhul otsustasin, et enam ei plaani niimoodi lugemist, vaid nokin raamatuid terahaaval ...

Ja - mis vahva kokkusattumus! - Huxley raamatu kõige viimane, kokkuvõttev lõik rääkis sellest, kuidas ka vaimuinimesel, kes on kõik enda meelest vajaliku ära teinud, pole enam vaja midagi kirjutada ega lugeda :D:

"Near the end of his life Aquinas experienced Infused Contemplation. Thereafter he refused to go back to work on his unfinished book. Compared with this, everything he had read and argued about and written—Aristotle and the Sentences, the Questions, the Propositions, the majestic Summas—was no better than chaff or straw, For most intellectuals such a sit-down strike would be inadvisable, even morally wrong. But the Angelic Doctor had done more systematic reasoning than any twelve ordinary Angels, and was already ripe for death. He had earned the right, in those last months of his mortality, to turn away from merely symbolic straw and chaff to the bread of actual and substantial Fact. For Angels of a lower order and with better prospects of longevity, there must be a return to the straw. But the man who comes back through the Door in the Wall will never be quite the same as the man who went out. He will be wiser but less cocksure, happier but less self-satisfied, humbler in acknowledging his ignorance yet better equipped to understand the relationship of words to things, of systematic reasoning to the unfathomable Mystery which it tries, forever vainly, to comprehend."

Nii et ma arvan, et ma olen heas seltskonnas! :D
Mis mulgi nende õlgede mäletsemisega mässata :D

Meenutan siinkohal jälle Nisargadattat ..., kuidas küsija avaldas arvamust, et tuleb ju ikka tööl käia ja normaalne olla (et keegi su üldse tööle võtaks) ning Nisargadatta vastas rahulikult midagi sellist, et kui sa arvad, et oled siia ilma sündinud tööd tegema ja normaalne olema, siis nii su elu lähebki, kui sa aga ei arva, et oled siia ilma passerdama ja pusima sündinud, siis ... sa enam ei sünni! :D
Pole vaja enam, pole mõtet!

Huxley mõtiskles raamatu keskel ka, kui seletamatu, et me peame teadvust avardavaid kogemusi väärtuslikumaks ja kõrgemaks kui tavateadvuses elu, kuid see (kõrgem teadvus, ühtsusteadvus) näib olevat kasutu argipäeval. Kas kasutu võib olla eelistatav? Raamatu lõpus ta siiski ka väljendas suhtumist, et kui inimene saavutab 'transtsendentse' seisundi ilma droogideta, siis ei peagi ta enam 'meie maailma' kuuluma ja ta ei peagi muretsema, kust saab süüa tema ja teised.

Tema valitud droogiks oli meskaliin, mida ta tarvitas n.ö kontrollitud-juhitud katses. Ehk siis kõik need kaifi 10-12 tundi oli temaga koos keegi, kes lasi tal nii vaikselt istuda, kui ka ärgitas teda erinevaid asju tegema ja küsis kõige kohta tagasisidet. Esimese asjana mõjutasid Huxley't värvid ja kangavoldid - näiteks oli ta vapustatud oma hallidest flanellpükstest ja olekski neid vaatama jääda võinud, kui teda poleks väljastpoolt edasi suunatud. Ta oli aga üllatunud, et klassikalisele muusikale selline tajude avardumine ei laienenud, vastupidi: ta ütles, et muusika näib teda tagasi maa peale toovat, olevat sild transtsendentse ja maise maailma vahel. See on sama, mida mõtleb ka tavaline/maine, ilusat muusikat kuulav inimene :D, ainult et tema tunneb, et kaunis muusika ülendab hinge, mitte vastupidi. Nii et sild, tõepoolest!

Ja järelsõnast lugesin, et ansambel "The Doors" võtnud oma bändile nime just Huxley 'The Doors Of Perceptioni' järgi! Lahe! :)

Pessoa:

Huxley:

Ma tegin päevikupildid hästi väikeseks, kuna ei viitsinud udustada, aga ülemised pildid toovad meelde, et ma ei oskagi muid, kui udupilte teha.

Ja siin hüvastijätuks üks laul, mida hetkel ketran :)

Julia Jacklin - Pool Party

Nunnu hääl, armas indie-folk ja superlahe ajuvaba video, mis on veel aeglane takkapihta! :D
Aeglane meeldib mulle! :)
Mõtlesin kuulates, et ta meenutab Aldous Hardingut ja siis lugesin Wikist, et Julia töötas mitu aastat mingi jama koha peal, et teha oma plaat just selle produtsendi juures, kes Aldous Hardingu välja andis! :)

Ja mulle nii meeldib, kuidas Julia ühes kohas hääldab 'Saturday' - sä-dürü-dei 💝😻💝

Mängitud elu

Minu Koledal Kirjal, millest eelmine kord siin blogis kirjutasin, on olnud huvitav tagajärg: see on sundinud sugulasi omavahel asju selgeks rääkima :)
Rääkima asjadest, mis on 20 aastat tagasi alla neelatud, sest inimesed olid liiga uhked, et tunnistada, et nad on haavatud.
Need jutud pole otseselt olnud meeldivad, kuid absoluutselt kõigi jaoks on asjad klaarimad ja seda hinnatakse.

Kui ma Kirja kirjutamisele järgnenud hommikul istusin käed süles ja mõtlesin, kuidas ma võisin nii pahaseks saada, siis teadsin kogu aeg ka seda, et midagi pole valesti. Et ma ei tea, kuidas see vihapurse sai hea olla, aga ma tean, et see on õige(=hea). Mul on väga suur usaldus enda vastu.
Ma usun, et ma olen aus ja mitte isekas.
Ma ei püüa 'sisse sobituda', mind huvitab aval olemine mis iganes hinnaga.
See on nagu vaimne praktika.



Eckhart Tolle räägib hästi palju sellest, et tuleb avada ennast kõigele, mis meie ellu tuleb. Loobuda vastupanust - ja kõik saab rahulikuks ja korda.
Aga tegelikult me ei taha ju! Näiteks suhelda kellegagi, kes on lipitsemise ja manipulatiivsuse kehastus. Miks me peaksime ta oma ellu lubama ainult selle pärast, et ta meie silma alla kerkib? Miks me ei tohiks käpakesed üles tõsta ja öelda, et tema jutt on meile kuulamiseks liiga õudne?


Ma pidin ise oma peaga aru saama sellest (ja võib olla Tolle on seda mõnes kohas rõhutanud, kuid see pole minuni jõudnud), et oma ellu peame me vastu võtma ainult selle, mis meie juurde tuleb siis või selle tõttu, kui/et me oleme 100% ausad, mitteteesklevad, mittekombekad.
Kui me tõesti oleme avalad, siis tulevad meie ellu meie aususe tagajärjed ja see on miski, mis tõesti meile kuulub. Kui me aga vigurdame ja vingerdame läbi elu, siis täitub meie elu igasugusest pahnast, mida pole mingit mõtet vastu võtta. See on suvaline sodi.

Kuid kui me oleme ausad, siis jõuab meieni see, mis peab jõudma. Teades oma ausust ja teades seda 'loogikat', saame olla avatud ja äraootavad, teades, et see on n.ö 'päris-elu', päriselt meie tõelus, meile määratud tõelus.

On põlvi nõtkuma panev, et valedesse seome oma elu selle pärast, et me ei taha teisi inimesi haavata - ehk enda meelest Hea pärast. Mõtleme, et saame ju oma tõe alla neelata, et tüli ei tekiks. Meid kõiki juhendatakse niimoodi elama, diplomaatiliselt!
Kuid see jääb alati mängitud eluks ja ei rahulda meid mitte kunagi.


Inimesed teevad asju mõeldes tulevikule ... nad reedavad hetke-enda, kujutledes, et nii toovad nad kasu tuleviku-endale. Kuid tegelikult valmistavad nad niimoodi endale ainult vale-vormi.

Meil pole võimalik teeselda selleks, et tulevik oleks teesklusvaba.
Elu ei käi nii.