Nii hea, nii hea ...

Allikas: Instagram @ tealswanofficial

Kui inimene "ennast ohverdab", ehk teeb kellegi heaks midagi, kuigi ei tahaks/jõuaks ausalt öeldes, siis ikkagi teeb ta seda, mis on talle endale kasulikum. Näiteks kui ta tunneks ennast halvasti, kui ta ei teeks seda 'head tegu', siis on talle endale parem see ära teha.

On väga kurb, et kui me kelleltki küsime, kas ta saaks midagi meie jaoks ära teha, siis pole meil iga kord soovi näha, mida ta tegelikult meie palvest arvab ---- kuna me oleme väsinud ja meile tundub, et kui teine just otsesõnu ei keeldu, siis on meile parem, kui teine inimene meile teene teeb kasvõi vastumeelselt.
See on igas mõttes vale ja kurb.
Meile on väga halb, kui inimene täidab meie palve vastumeelselt.
Sellele inimesele endale on halb, kui ta täidab meie palve vastumeelselt.

Kui me teeme midagi vastumeelselt, siis mitte selle pärast, et me oleme HEAD.
Me teeme seda, kuna oleme arad. Ja tasuks ebaküpse, ausust kõrvale jätva lahenduse eest saame vimma. Mitte selle, et meid hinnatakse.
Seda, kui ülimalt hea me oleme, räägivad inimesed, kes soovivad meid edaspidigi ära kasutada.
Eneseohverdajad ja ärakasutajad vajavad teineteist, et ennast hästi tunda.


Kui keegi palub minult teenet, mis mulle tõesti probleemne on, siis olen hetkeks tardunud, mõelnud, mis oleks õigem/põhjendatum ja ma tean, et ma ei tea, nii et siis teen ma alati ühtsama: räägin kõva häälega, kuidas mõtted mu peas liiguvad, mis mu hinges toimub, miks ma ei tea, mida öelda.
Nii et ütlen näiteks nii: "Mina olen ka väsinud, aga ma tunnen, et sa saad mu peale pahaseks, kui ma seda sinu heaks ei tee, ja kuna mul pole jõudu teiste inimeste pahameele vastas seista praegu ja meil pole võimalik välja arvutada, kumb meist rohkem väsinud on, siis ma tunnen, et olen sunnitud selle ära tegema, aga --- ma olen kurb ja pettunud endas! Ma pole kindel, et see on õiglane, et sa selle asja minu kaela lükkad. Ma tunnen ennast natuke nagu solvununa/nördinuna."

Muide, inimesed sageli teavad, et meil sellised mõtted peas on - nad lihtsalt ei oska oodata, et me silmakirjalikult head nägu ei tee, vaid ausalt välja patrame, et see on meile raske ja me ei taha teha 😁😁😁

KÕIK inimesed, kellele ma olen selle "hmm-hmm, äkki teeksid ise oma asjad, kuidas oleks sellega?" :D tiraadi tõsiselt ja nukralt maha pidanud, on hakanud minu aega lugupidavamalt suhtuma.
Tõsi, on väga võimalik, et nad suhtlevad minuga vähem!..., kuid ma ei märka, kuna kogu aeg õpetan inimesi minuga vähem suhtlema :D


Väikeses grupis, näiteks meie kolmeliikmelises peres on võimalik olla täiesti aus selle pärast, et kõik meie pere liikmed on selle ära tunnetanud, et kui nad teist inimest ära kasutada, arvamust muutma meelitada või võlgase- või kohusetundele viidates (mina sinu jaoks tegin nii palju - kas sina ei võiks minu jaoks seda väikest asja teha?)  survestada püüavad, siis kaotavad nad ise kõige rohkem. Mitte keegi meie peres ei püüa iial teise inimese meelt muuta, kuid me suure huviga kuulame põhjendusi, kui teise otsus millegi kohta tundub meile ootamatu. Ja muidugi me sageli küsime üksteiselt nõu, sest me loodame, et teisel on äkki rohkem infot, kogemusi ja/või tervet mõistust :)

Turvatunne, armastus, austus ja tänutunne, mis niiviisi opereerivas pesas iga päeva täidab, on kirjeldamatu!
Kuna kõik hoolivad sellest, et keegi poleks "üle kurnatud", siis keegi pole liiga väsinud.
Väsimus teeb pahuraks - selle pärast ei tohi vintsutada teisi inimesi :)
On hea, kui me kõik püüame nii teha, et keegi meie kõrval poleks 'üle kasutatud' ja ära kasutatud.
On hea tunne, kui sa tead, et teised pereliikmed aitavad sul jälgida, et sa endale liiga ei teeks.

Soovitan kõigil proovida! 🙂💖