Hohoo! No hulluks pole ilmtingimata minna vaja, aga mulle meeldib mõte, et "see kõik pole lõpuks üldse tähtis".
Kui ma olin teismeline, siis kõikusin pidevalt rahutuse ja unistuste valla vahel.
Unistamine oli nagu mingi haigus ja tegelikult - sellel asjal on isegi nimi 'maladaptive daydreaming'.
See röövis minult iga päev palju tunde ja kui ma parasjagu ei lugenud ega unistanud, rapsisin erinevate kohustuste vahel - nii palju oli teha ja mitte miski ei tundunud olulisem või pakilisem kui teine. Jaaaaaaa ... sellest stressist jälle unelmatesse pakku.
Olen nüüdseks mitmelt poolt kuulnud, et inimesed, kes eralduvad mitmeks kuuks metsaonni, tulevad tagasi ja on rabatud, kui tühiste asjade peale kallid kaaskodanikud närvi lähevad. Kuni siis ühel kurval päeval ... taipavad, et on ennast samuti kunstlikult tekitatud emotsionaalsusest kaasa haarata lasknud. Ja kui neil vähegi võimalik on, tahavad tagasi üksi metsa, et uuesti normaalseks ja zen'iks saada :)
No comments:
Post a Comment