"So many of us have been raised to believe that love, and unconditional love, means giving without boundaries. When we look at the framework of patriarchy and Disney movies, we have all really been taught that love is codependency and self-abandonment.
•
Our discussion on empathy and codependency brought up a lot of questions - it really is something we all struggle with, including myself! (*recovering codependents unite!) I wanted to break it down for you as to the big differences between empathy and codependency. Here are some signs we may be codependent:
- We give and caretake other’s needs
- We feel guilt around saying ‘no’
- We don’t want to hurt or upset others
- We feel obligated to keep giving and helping
- We can end up resenting how much we give
- We can’t say no, especially with people that trigger us
- We ignore our own needs to meet the needs of others
- Deep down we may need to be needed."
MARK GROVES @ createthelove
Nüüd enam pole mõtet kasutada väljendeid "empaat", "nartsissist" või "sotsio-/psühhopaat", sest need sõnad on niimoodi massidesse läinud, et ei tähenda enam midagi.
Suurem osa maha jäetud preilidest põhjendab seda nii, et mees oli nartsissist ja tema oli mehele kerge saak, kuna on empaat.
Kõik mehed, kes meie tahtmist ei tee, on sotsiopaadid :D
Ja kuna suhted on loomu poolest tehingud - me teeme ja oleme kellegi jaoks, mida ta vajab, et saaksime seda, mida meie vajame; kui me (siiski või enam) ei saa kaaslaselt, mida me temalt tahame, siis muutume üsnagi vihaseks - siis teise inimese soovide silmist lugemine ja nende täitmine ei tee veel kedagi empaadiks.
Põhimõtteliselt on sulle-mulle suhted ühtaegu loomulikud ja samas toidavad kaassõltuvust ning enesesalgamist. Mis ei ole ehk parim, aga kui mõlemad 'asjast' ühtmoodi aru saavad, siis on okei!
On hästi tugeva psüühikaga küpseid inimesi, kes oskavad meeles hoida, miks nad räägivad ebameeldiva inimesega (nt on see tema ülemus), kuid tean enda pealt, et ma jään lihtsalt haigeks, kui pean mõne "nartsissisti" või "sotsiopaadiga" :D suhtlema.
Sellisel juhul on hästi oluline osata kehtestada piirid.
Mul on seda kõige raskem teha keset mõne latatara telefonikõnet - ma kipun üle laskma selle koha, kus võiks öelda: "Ma pean nüüd minema!" Ikka kipub minema, et ma märkan oma tujumuutust alles siis, kui peaaegu kuuldavalt oigan :D ja siis ma hakkan telefoni ainult "mmmm" tegema, mis muutub toonilt järjest tülpinumaks.
Sellepärast ma väldin telefonikõnesid. Ma ei naudi ebaviisakas olemist :p
Lihtsalt järgmises kirjas või kokku saades seletan üle ja üle, et telefonikõned on minu jaoks kõhedad. Mind ei pahanda, et pean seda üle ja üle tegema. Ma ei eelda, et minu eelistusi peetakse meeles ja et neist hoolitakse. See olen mina üksi, kes peab enda vajaduste täitmise eest hoolitsema ja - lucky me! - ma vajan alati olemasolevast vähem, mitte rohkem - nii et pea ma üldse tehinguid otsima.
No comments:
Post a Comment