Rikkis kompassid

Kuulasin/vaatasin mõned päevad tagasi üht Teal Swani videot, mis mind täna järsku hommikust saadik kummitab. (Panen selle video teksti alla, kui meelde jääb :D). Videos rääkis Teal sellest, miks me ei tunne ennast alati hästi isegi siis, kui päriselt ka otsime oma eluviisiga õnne ja püüame teha otsuseid lähtuvalt sellest, mis meid õnnelikuks teeb.

Ta kasutab tunnete ja kompassi analoogi: tunded on nagu sisemine kompass, mis juhivad meid (just meie jaoks) õiges suunas ja näitavad, kui oleme oma õigest teest kõrvale kaldunud. Kes soovib seda meetodit kasutada, selle jaoks on kõik väga lihtne. Kui millegi tegemisele mõtlemine täidab meid entusiasmi või meeldiva rahuga, tasub seda asja teha. Kui millegi tegemisele mõtlemine tekitab meis tülpimust või frustratsiooni, siis ei tasu seda asja teha. Oma elu pealt võin öelda, et see kompass töötab eksimatult ja tõesti viib meid autentsuse ja õnne juurde, AGA --- kompromisse ei tohi teha! See on probleemne faktor. Kompromissid ajavad kompassi segadusse. Sa ei tea enam, kas sa saad oma tundeid usaldada, sest sa tunned end kord nii, kord naa. Kui aga tekib selline võimalus pikema aja jooksul oma kompassi kuulata, siis see loomulikkus, vabadus ja rõõm, mis tekib, võtab isu kuidagi teistmoodi elada.

Üldiselt aga alustame enese- ja õnneotsinguid kõik rikkis kompassiga, sest sotsialiseerimis- / tsiviliseerimisprotsess muule ei keskendugi, kui meie tunnete ja soovide moonutamisele / redigeerimisele. Meist tugevamad inimesed meie ümber (vanemad, sugulased, kasvatajad, õpetajad, 'influensserid') õpetavad meile kogu aeg, et see, mida me tunneme ja teeme, peaks käima selle järgi, mida nemad räägivad, mitte selle järgi, mida me tunneme ja tahame. Nad kiidavad meid, kui teeme ära midagi, mida ise ei tahaks ja seeläbi seovad meie heaolutunde kohustustega, mitte inspiratsiooni ja sisemise rõõmuga. Kui meile mituteist aastat ette öeldakse, mille üle me rõõmustama peame ja mil määral mingis valdkonnas pingutama peame, kaotame iseseisva elu alguseks igasuguse sideme oma sisemise kompassiga ja koos sellega - eneseväärikuse. Nüüd, rikkis kompassiga inimesed võivad küll seda nõela jälgida, aga sellele ei järgne õnn, mille tõttu inimesed muutuvad veelgi ebakindlamaks ja nüüd juba lausa vajavad väliseid norme ja heakskiitu, et kasvõi nii palju head tunnet saada, et TEISTE ja MAAILMA silmis on nad tragid ja võimekad.

Mis on lahendus?
Ega muud pole, kui miljoni aasta jooksul see segadus lahti harutada, ausalt tunnistades, kas ma olen ise ka rõõmus või tunnen lihtsalt kergendust, et tegin, millega teised rahul on. Saan 'sulli' ja 'feimi' äkki isegi :). Mu enda jaoks oli see tohutu silmade avanemine, kui sain aru, et olen üle 20 aasta mõningaid enesetreenimisviise kasutanud ja need ei toimi :D. Mõtlesin, et kui kaua see meie väike idioodikene (c'est moi!) veel edasi rügada kavatseb, enne kui tunnistab, et ... noh, näiteks, et on 23 aastat üritanud häält lahti laulda, aga see on ikka kole ja viisi ta ka ei pea :D Ja siis saatsin kõikvõimalikud dressuurid ja eneseparandamised kuu peale ja hakkasin tegema seda, mida tahtsin. Põhimõtteliselt loobusin 'tubli olemisest' ja tervislikest eluviisidest. Mu kodu on enam vähem sama korras, mu tervis on määratult parem, ja ...... meeleolu, enesekindlus - need on nagu teisest maailmast!!!
Džiisus! :D
Sain aru, et need asjad, mis minus stressi tekitasid, olid need asjad, mida ma ise ei tahtnudki teha, vaid arvasin, et peaksin tegema, et natukenegi korralikku inimest meenutada :D

(Aga jah, see konks on endiselt alles, et ma olen ilma igasuguse kahtluseraasuta valmis pigem "surema" (ma ei usu suremisse) kui vingus ninaga elama, nii et ilmselt pole see elamisviis väga laialt sobiv.)


Muidugi võime küsida, kas meil üldse on õigust soovida olla õnnelik maailmas, kus on sada miljon häda ja kõike igal pool puudu? Ehk me sündisime maailma korda sättima? Meie tööd on vaja!?

Olen siiski 100% kindel, et õnnelikud inimesed teevad maailmale palju rohkem kasu kui töökad inimesed. Õnnelikud inimesed aitavad ilma teenimiseta, nad aitavad nii, et ei märkagi, nad elavad aitamise rõõmus, mitte aitamise vajadusele alistudes.

Nii või teisiti ei saa maailm lähimatel aastasadadel korda ja hädasid on alati ja igal pool, ning hädad algavad noortest, kes kodust rikkis kompassiga oma elu peale tulevad.

Vaatan vahel kuritegude taaslavastustega krimidokumentaale - näiteks sarja Deadly Women - vaat, need "ühiskonna alustalad" ongi kodus need toorutsejad. Parem tunnistada endale, et olen üsna käpardlik ja loru, kui kodust väljudes mask ette tõmmata ja pärast kodus karjuda, "sest laps tegi seda või ei teinud toda". Lapses pole asi, mitte kunagi. Laps on nagu ta on - kui me nõuame, et ta oleks midagi muud, siis on meie ootused ebarealistlikud ja sageli last kahjustavad. Mina olen selle poolt, et meie võime pakkuda oma nägemuse teost ja tagajärjest, aga lapsel on õigus endal kontrollida, kas meie hoiatus läheb tõeks ja kui läheb - kas see on lapse arust üldse halb, kuigi meie arust on. Võib-olla talle meeldib kurk ära külmetada ja kaheks nädalaks koolist koju jääda? :D Minule meeldis, ainult et ma ei tohtinud seda siis tunnistada ja pidin sadatmoodi tõde enda eest peitma. Muidugi, tõe enda eest peitmine teeb ka haigeks, nii et mul oli win-win sellega :D

Pehmus ja soojus on parem kui stress, ... okei, tegelikult ma tean inimest, kes kriisiolukorras erakordselt lahtise peaga mõtlema hakkab ja super head uudsed lahendused leiab, aga ikkagi ... tema puhul ma ütleksin, et keeruline olukord tekitab temas pigem entusiasmi, mitte stressi - ta on nii terve psüühiliselt :)

Eeeeeenivei, video on siin:

Vaatasin seda mõned päevad tagasi, nii et ilmselgelt ma toetusin omaenda mälestustele ja seostele rohkem kui otseselt sellele, mida Teal ütleb, aga ma arvan, et ... mu enda muljeid kõlbab ka jagada :D