Uus telefon ... coming soon! :)

Mul oli täna tihe päev - käisin 'saigi' juures üle poole aasta, sest vahepeal oli koroona. Registratuuris anti mulle mask. Pidin seda kasutama teist korda elus. Mul oli tunne nagu mu silmamunad saaksid auruvanni. Õnneks oli psühhiaater klienditooli tõstnud ukse kõrvale ja meie vahe oli 3 meetrit, nii et ta ise oli maskita ja minul lubas ka ära võtta :)

Pärast seda läksin Teliasse, et osta endale uus telefon, kuna minu vana esiteks pole juba üle aasta meie kodust wifit taha võtnud ...

(kuna ma olen erakordselt nutikoba, siis ma täiega usuks, et ma lihtsalt ei oska seda uuesti taha panna, aga selle vahepealse rohkem-kui-aasta jooksul on meil käinud külalisi, kes oskavad meie wifi enda telefoni panna, aga ka nende abil minu oma võtab selle taha ainult pooleks sekundiks - selle aja peale, kui ma postkasti või Insta avan, on net jälle lännu! - nii et jaa, pole minu viga ometi kord :D! )

... ja kui Õde-Vend mulle WhatsAppis pilte saadavad, siis mu telefon avab neid nagu need oleksid 15minutilised videod. Ja kõõõõõõõõõõõõik on vääääääääääga aaaaaaaeglane. Kui ma suhtlen kärsituma inimesega, siis mul on küllalt aega talle mahlakalt ära rääkida, miks ma ei saa mingit numbrit või muud asja vaadata normaalse kiirusega, sest sel ajal, kui ma räägin, mu telefon lihtsalt püüab aru saada, kas ta üldse on nõus lubama mul kõnet teha või midagi järele vaadata. Ka kõnedele vastamine on nii, et ma vajutan ... vajutan ... vajutan ... Ok, bye! 😭

Kuna ma telefonidest muhvigi ei tea ja päris kindlasti ei soovi kulutada kolme tundi oma elust, et võrrelda parameetreid, millest ma niikuinii ööd ega mütsi ei jaga, siis valisin lihtsalt sama firma, mis mul enne oli - Huawei - ja siis midagi, mis väideti parem olevat kui mu eelmine :D

Tegelikult oli see nii, et ma lõin täna hommikul Guuglisse sisse Telia epood ja juba esimese lingi all näitas ta nagu eelvaatena 4 mudelit ja ma võtsin esimesena silma torganu lahti ja selle juurde jäingi.

See oli Huawei P30. 

Näitasin müüjale oma vana 139-eurost Huaweid ja ütlesin, et nats nagu kobedam/kiirem võiks olla, aga muidu olen rahul ja kuna ta küsis, kas mul äkki on midagi juba silmas, siis ma küsisin, kuidas talle Huawei P30 tundub? Ta ütles (minu meelest siiralt), et see on täitsa hea telefon, Huawei P30 PRO on veel parem ja ma hakkasin naerma, sest ... mu eelmine telefon oli 139 eurot, ma ütlesin, et olin sellegagi kaua rahul ja tema pakub mulle mingit 600-eurost :D???!!! Ütlesin, et nõõõõuuuuu-nõu-nõu-nõu-nõu-nõu! - nii peen ma pole :D Mulle pole mingit PRO'd vaja - ma olen vaevu isegi asjaarmastaja.

Sain oma telefuntsiku ilusti kätte - "petrooleumisinise", st pakuti hele- või tumesinist, ma võtsin tumesinise, aga kui ma ostsin endale just sellist värvi sulepea (8 eurot, mitte 600 eurot! :p), siis seal nimetati sedasama värvi 'petrooleumisiniseks ja minu arust on see kuidagi kohasem - ma panen alla pildi - vaadake ise! Igatahes mulle lapsest saati väga meeldib see värv ja mul pole eriti kunagi olnud võimalust sellist värvi asju osta, nii et .... YAY! 🙋😊

Ja siis pidin veel minema postkontorisse, et saada kätte Väikule tellitud ilus kleit ja endale neljaosaline ilus pidžaama :D), ja ma ei kaotanud kogu selle päeva jooksul mitte midagi ära, ei lõhkunud midagi ära, ei jooksnud mitte kellelegi otsa ja mu pea ka valutama ei hakanud, nii et ma pidin rõõmust lakke hüppama kui niimoodi tagasi koju jõudsin, ja kuigi Mehel oli lõunauinakuaeg, ma kepslesin kogu äsja kogutud moonaga seal ringi ja ei teinud tema haigutustest välja :D Tõmbasin kõigepealt endale pidžaamad selga ja siis selle otsa Väiku kleidi ja laperdasin ja kekslesin tükk aega mööda korterit ringi ... meie argipäevad 😅

Meist kahest on Mees kindlasti pikema kannatusega 💓 

(Aga äkki pole ka ... äkki ma lihtsalt ei tunne, et ma kannatan, kui keegi teine 'laperdab' --- liiga uus mõte, ma ei tea!)

Lihtsalt ... kui ma laperdamise lõpetasin ja sim-kaarti vahetama hakkasin, siis ... mina küll aru ei saa, et see sobiks uue (sama firma!) telefoni kaardipessa. Ega ma ei tea ka. Homme puhkan, ülehomme pesen pead ja üle-ülehomme lähen uuesti esindusse. Nats napakas tunne on, aga ... õnneks on mul ärevushäire ja agorafoobia ja asperger, aga sotsiaalfoobiat pole, ehk: ma ei tule selle peale, et muretseda, kas ma ikka jätan väga hea mulje inimestele, kellega ma kohtun, või et mis nad minust arvavad. Esiteks ma ei mõtle selle peale... selles võtmes et ... miks nad üldse peaksid minust midagi arvama? Küllap mul on omaenda aade ja oodega piisavalt tegemist, et ma ei jaksa teiste reaktsioonide üle muretseda. Ja teiseks ma arvan, et küllap vist ma käitun nagu naerupall/lapsik inimene, aga ... tore on, mu meelest. Ma näen inimesi, kes muutuvad soojaks ja abivalmiks. Ma ei näe eriti inimesi, kes vaatavad mind nagu mingit kuu pealt sadanud hapupiimaklimpi. Ma ei näe, et ma hirmutaksin inimesi või teeksin nad ettevaatlikuks, pigem ma toon otsekohesuse ja vahetu suhtluse välja inimestes. Pigem nad on armsamad, kui nad on mõelnud olla ... näiteks ... ma ei mäleta, kas ma jätsin selle drafti või panin üles, aga viimane kord käisin ma oma pakki saamas Mehe ID-kaardiga :D - ja sain ka :D! Inimesed tahavad mulle vastu tulla. Ja see tähendab, et kui hirmud ja ettevaatlikkus maha võtta, siis praktiliselt kõik inimesed tahaksid kõigile vastu tulla ja kõiki aidata. Nii et ... ilma-ilu paiskab pikali lihtsalt! Ei mahu rinda ära! Tahan seda kõigile ja muidugi ma ei arvagi, et see on ainult minul! Ma tean, et teised jagavad ka seda maailma. Kui meie perel oli selline raske koht, et mina lihtsalt andsin alla, siis mu ellu tulid inimesed, kes isegi siis, kui ma ütlesin, et küll sa oled armas, aga ära muretse meie pärast ... ja nemad vastasid, et sa ka ära muretse, lihtsalt ava ennast ja võta headus vastu. Ja see on kogemus, mida ma sooviks kõigile; ja äkki neil, kes selle kogemuse meie perele andsid, juba oli see kogemus - juba oli palju suurem teadmine headusest ja ilust, kui oli minul tollal?!?

(Aga kui ma Väikule räägin oma suhtlusepisoodidest, siis ta ütleb, et tema minuga koos välja ei tule :D )

Igatahes siin on minu uue, esialgu kasutuskõlbmatu telefoni 'tagupool' - ja ... kas te ei ütleks, et see on pigem "petrol blue" kui tumesinine? See küütleb!

Illuuuuuuuuus, eks! :) <3

Ja kleit, mis ma Väikule ostsin:

Iluuuus, eks?! :)

(Pildil pole VT, see on SheIn firmalehelt reklaampilt, kuid kleit tõesti ongi selline! 22 eurot.)

(Väiku on natuke vähem varjavaks muutunud, kuid ta vist enda pilti ikka jagada ei lubaks, aga ma tean, et ta lubas mul (FB's anyway) jagada oma viimast, pooleliolevat joonistust.)

Ja siis veel uue telefoniga seotud asi. Ma pole nii kaua Snapchati kasutanud, sest mu telefoni maht on nii väike, et ma pean tehtud pildid kohe arvutisse kandma ja telefonist kustutama, sest muidu ma ei näe teiste videoid ja pilte enam. Nii et ma neid portreesid ei viitsi lihtsalt teha, ainult oma päevikufotod blogi jaoks, mis ma ka telefonist kohe kustutama pean. 

Aga nüüd, kui olen oma telefoni maha kandmas, proovisin pea kõik Snapchati viimased filtrid läbi (need vahetuvad seal!) ja enamik teist teavad, kui meelitavad ja/või naljakad-armsad nad on, nii et pole mõtet siia neid laduda, aga üks filter tekitab minus küsimusi... Nimelt näib see minu mustale pluusile lihtsalt nagu kassikarvu lisavat 😂😂😂 Kes tahaks sellist filtrit, ma ei saa aru :D? 

Minu meelest Snapchati filtritel pole nimesid.

Aga ausalt, sellist karvapudi mu täiesti mustal pluusil polnud - varrukad on veidi roosa-topilised, aga pluusi esiosa POLE valgete karvakestega kaetud.

Ja ma tahaks väga teada, mida nad mõtlesid sellise filtri loomise ja jagamisega :D

Et keegi saab tõestada, et ta on cat-lady? :D

Ja noh, plz, ärge pöörake tähelepanu mu "resting bitch face"'le.

See on mul alati.

Ma näen fotodel alati piinatud välja - dunno why.

Ok. ma läksin tagasi telefoni ja üks nunnu oli ka - kuna see filter oli uus ja üllatav, siis ma üllatusest natuke naeratan siin:

See karu polnud staatiline - kui sa polnud veel "pildista" nupule vajutanud, hõõrus ta ennast selja taga sinu vastu, kallistas, 'lõi külge' nagu kolmeaastane tähelepanupuuduse käes vaevlev laps kui sa üritad raamatut lugeda või midagi arvutis teha! :D

See oli nii nunnu! :)

Ja mu pluus EI OLE karvane!

Okei! :)

Bye, luvz! 😊💓🙏

Paberid

Tegin kaks päeva riidekapis inventuuri ja komplekteerimist, sest kui ma pole endale kirja pannud, mis komplektid kokku sobivad, siis õueminemise päeval ei oska ma midagi selga panna ja karta on, et ilmad on jahedamaks muutumas, nii et suvekomplektid enam kaua ei kanna ... Ma panen komplektid kirja koos ilma kirjeldusega 😅🙊😹

Revideerisin ka ülemisi riiuleid ja leidsin karbikese Väiku joonistuste ja luuletustega, mis ... põrandal olevasse suurde karpi polnud mahtunud vist :D - ma ei tea, miks natuke pisikest pudi ennast seal peitis. Alati on armas tema vana loomingut vaadata ja lugeda, mulle meeldib isegi võõraste laste joonistusi vaadata ja beebipilte ja üldse albumeid - ma oleksin nii hea külaline, kui ma külas käiksin 🤣

Hurraa, hurraa, hüüdis isa.

Tõstis suurt kisa.

Kaalust alla võtta sai,

enne oli vöökoht lai.

🤣

Musi-musi, ütles neid.

Kõrval seisis tema peig.

Oli alles suur leid

arvas neid.

Kuld ja kard ei taha kuidagi pildile jääda :)

Ja veel kaks Üksildase südame raamatus lähestikku asuvat katket sellest, kuidas mustanahaline doktor püüab oma peres 'valgemat maailmavaadet', ratsionaalsust ja peenemaid kombeid tutvustada, kuid tema leebe naine kuulab vaid näiliselt ja lapsed piidlevad teda oma rõõmsameelsema, vabama ja toimeka emme lähedusest, võõristades nii tema juttu kui ka olekut. Nii kurb ja armas ja ilusasti kirjutatud 😢

Portia on doktori täisealine tütar, Daisy oli tema naine, kes oli tema juurest koos nende nelja lapsega tagasi isakoju pöördunud ja nüüdseks juba surnud.

/.../

Nüüd lastest:

Njäu!

Nii nunnu! :)

😊💕🙏

Nizama

 Ma ei näe juba mituteist aastat õudusunenägusid, kuigi tegevus ka võiks õudne olla, lihtsalt minu suhtumine on alati väga asjalik - samuti kõigil minu ümber. Kuid ma näen sageli väga veidraid välikäimlaid: need on kas poolavalikud, katkised, võimatult kitsad või väga mustad. Näiteks hiljuti nägin ma sellist, kus tuli reformpõhjaga voodile pikali minna, seelik üles tõmmata ja lihtsalt läbi voodi põrandale pissida. Ma võib-olla polekski seda teinud, kui üks hilisem siseneja poleks seda täie endastmõistetavusega teinud. Ja need unenäod pole seotud sellega, et mul oleks tegelikult vaja tualetti minna.

Aga täna öösel nägin ma esimest korda, et meie kodune wc-pott on must. Unenägu oli nii selge, et kui ma hommikul lõpuks tualetti läksin, valmistusin seda küürima. Loomulikult oli kõik korras ja ma hakkasin ise ka imestama, et ma uskuma jäin, arvestades, et see on nii korduv motiiv minu unenägudes :D

Kui ma valmistusin pakki postkontorist ära tooma, siis nägin unes, et bokserid, mis ma Mehele XL suuruses tellisin, nägid tegelikult välja nagu 5XL :D See oli ka väga selge, lihtsalt hommikul ma sain aru, et ma pole pakki veel ära toonud, nii et see pidi olema unenägu :D

Mu õudusunenäod on kuidagi lapsikud :), aga patt oleks kurta! :D

Panen täna pilte teistmoodi päevikust. Värvid on fotodel kohutavalt halvad, need on palju rikkalikumad tegelikkuses, kuid ma ei oska seda muuta.

Kui ma püüan midagi 'kunstilist' teha, siis Väiku haletseb mind ..., ütleb: "Aww, ja ikka sa püüad ...!" 😭😆

Õde kinkis mulle 100 värviga geelpliiatsid vist 1,5 aastat tagasi - mõned neist sädelevad, nii et võimatu on fotot teha ...Stay happy! 💖💪🙏

Naise õnn

 Ma olen viimastel päevadel vaadanud üht päris head sarja nimega "You" - Sina. Head näitlejad ja väga kiire tempo, nii et seda sarja ma ei saa toa korrastamise, söögitegemise või triikimise taustaks panna nagu ma muidu teen. See on üsna häiriv, sest ma pole harjunud sellega, et ma lihtsalt vahin ekraani. Ekraan on alati selleks, et ma kartulite koorimist ja sokkide nõelumist vihkama ei hakkaks :D Või et mul jooga ajal mõtted mujale ei läheks, nii et ma ühel mitte-nii-kenal-hetkel avastan, et olen viimased pool tundi lapse-asendis konutanud.

YOU-sarja peategelaseks on obsessiivne noormees, kelle jaoks armastus tähendab seda, et ta kõrvaldab kõik "takistused" armastuse teelt, ning selle koristustöö käigus juhtub ka mõni mõrv. Peris jube!

Aga see pole tegelikult, mille pärast ma sellest räägin.

Nimelt jõudsin kohta, kus ühele meesterahvale (täiesti kõrvaline tegelane teise hooaja keskel) pakutakse unelmate tööd "kaugel paradiisisaarel" ja tema naispartner ütleb, see on suurepärane, ära minu pärast küll minemata jäta!

Ja ma olen selliseid kohti näinud kümneid kordi - alati USA filmides, ma arvan, et mitte Euroopa omades. Ja India-Aafrika-Aasia omasid ma eriti ei satu vaatama. Ükskord vaatasin üht Lõuna-Korea sarja, sest olin internetifilmijagamises nii uus, et arvasin, et IMBD vms skoor on paljuütlev, ja selle sarja oma oli 9,8. Selgus, et asiaadid muudkui hindavad oma filme kõrgesti ja see skoor Aasia filmide/sarjade puhul ei tähenda absoluutselt mitte midagi :D Sari oli tõesti kohutavalt halb, aga nende riided olid küll nii ilusad ja keha järgi lõigatud, et isegi mina sain aru, kuigi ma ei saa aru sellest, miks ma peaksin iga päev oma juukseid kammima, kui ma võin nad lihtsalt krunni panna. Krunniga saab magada ka paremini kui pikkade lahtiste juustega.

Aga, muide, ausalt - ka mina olen olnud sellises suhtes, kus mul on oma tee ja partneril on oma tee - erinevates linnades - ja keegi justkui peaks järeleandmisi tegema. Ja me mõtleme, et kas peaks ja kes peaks? 

Aga see pole armastus. Armastus on see, kui misiganes tee kummal iganes - see, kelle tee on hetkel 'lahjem', tuleb 'kangema teega' kaasa. KOOS on ilmselge. Ainult suunda tuleb valida. Mitte seda, kes kuhu linna läheb ja jääb.

Tunnistan üle ja üle - minus pole palju 'feminismust'. Ainult nii palju, et mehe õnn sõltub naise õnnest :) Mehel on raske õnnelik olla, kui tema naine pole õnnelik. Lapsel on raske õnnelik olla, kui tema emme pole õnnelik. Nii et ... feminist ma pole, aga kõik tuleb naise õnnetunde peale ehitada, eksju! :D Ilma ei saa keegi midagi 😆😇😆

Ma tean, et ka minuga oleks võinud juhtuda see, mis Ameerika filmides sageli juhtub, et pulmade eel tekib pabin, et ... kas ma tõesti tahan seda? Kas Tema(ke) on tõesti see õige? Ja filmides neid lohutatakse, et see tunne on loomulik. Minu meelest on see kohutav! Ja kohutavalt ebaloomulik. Mina tahtsin oma Meest 99% ja see ülejäänud 1% võis olla misiganes, see ei mänginud mingit rolli. Minu silmad nägid ainult mu Meest. A no vähemalt ei mõlgutanud ma mõrvamõtteid, kui keegi teda minust eemale kutsus - hea seegi, eks! :) Nututuju tuli küll mõnikord, isegi kui ma ise ütlesin talle, et kindlasti mine!

Hoolimata oma tänapäeva mõttes pikast abielust ma soovitaks kõigile mitte ette muretseda. Alati saab vastu võtta uue otsuse. Ärge halvake ennast mõttega, et üks otsus määrab ära kogu tuleviku. Me oleme elusad, liikuvad, muutuvad. Võib-olla see kaaslane, keda sa vajasid 25 aastasena pole see kaaslane, keda sa vajad 40 aastasena.

Mitte keegi ei kaota, kui ta laseb autentsusel ja rõõmutundel ennast juhtida.

Nii et kui tekib mõte, et ... mine ja teosta ennast mujal, siis ... see on väga kena, kuid ilmselt see polnud see päris paratamatu/vastupandamatu magnetism. Kui tekib selline mõte, et "ma ei tea", siis see tähendab "Ei, ja head aega, armastan sind igavesti! Baaaaaiiii!"

Nagu on Instagramis öeldud: Kui see pole "HELL, YES!" siis see tähendab "no, hun!" :D

Nii lihtne see päriselt ongi.

Palju armastust teile, armsad! 💖

Eeeeeeeriti enda vastu, eks, sellest võidavad absoluutselt kõik meie ümber! 😉😄💖

Oh, mis kena reede :)

/Eee, ma kirjutasin vahele asju juurde. Ma pole eriline viimistleja, sorri 😅/

Miski ei tekita paremat tunnet, kui ärgata varakult teadmisega, et terve päev on sinu oma, sinu jaoks. Muidugi käib siia juurde ka oma pere eest hoolitsemine, aga nagu ütleb Teal Swan: "Kui sa midagi armastad, siis sa võtad selle omaks nii, et see saab osaks sinust enesest." Sellisel juhul on pere eest hoolitsemine ühtlasi enda eest hoolitsemine ja kunagi ei teki tunnet, et annad mingisuguste teiste inimeste peale oma jõu ära 😇💖💪😄

Loen ikka "Süda on üksildane kütt" ja olen sama lummatud, kui esimest korda lugedes. Nii palju üksildasi inimesi, kes oleksid harilikud, kui neis poleks igatsust ja üksildust, väikest valu.

Isegi kommentaarid puuduvad lugemispäevikus, sest ... mida mina kogu selle ilu peale kõrvale oskan panna. Las jääb nii.Võib-olla me kõik peame esmalt tohutult igatsema, et hiljem üldse täiuslikku rahulolu kogeda suuta.Umbes nagu Nisargadatta ütleb pingutamise kohta ..., et me peame tohutult pingutama, et saada aru, et pingutused ei vii meid mitte kusagile. Ainult järgmiste pingutusteni! Kogemustega sama - me kõik soovime kogemusi, kuid need juhivad meid ainult rohkem kogemusi tahtma. Ma muutun jälle igavaks ja ennast kordavaks, aga -- me ei saavuta iial täiust, kui me läheme väljapoole nagu mandala või heegeldatud linik - võtame ette järgmise, eelmisest suurema ringi. Ainus võimalus tunda, et me oleme kohal, on suunduda sissepoole, keskmesse. Jaaaaa ... ma ennetan käsitöölisi siin 😃: on võimalik pärast laienemist jälle koonduda ja heegeldada ... pitsist pall. Kogu see erinevate pitsiridade kogemus taas kokku võtta ühes punktis/ühte punkti. Visuaalselt/jälgitavalt näeb lõpp-punkt välja nagu alguspunkt ja tekib küsimus, milleks kogu see pits seal vahel. Tunnetuslikult on erinevus ... maailmanihutav. Teadvustamata kohalolek versus teadvustatud kohalolek. See on elu-pitsivahu mõte.Meil pole puudu. Meil on üle. Kui me sellest aru saame, on kõik ime.

Bye, luvz! 😽💗🙏

Ühe äreviku päevaraamat

Sain möödunud reedel telefonisõnumiga pakiteate. Pakk ei tulnud lähimasse pakiautomaati vaid umbes 2 kilomeetri kaugusele postkontorisse. See tegi mu väga ärevaks, nii et Mees, kellele ka seal oli 12 paari boksereid, pakkus ennast laupäeval ise ära tooma. Sinna bussiga päris ligi ei saa, nii et mul oli Mehest kahju küll, aga lõpuks ikka olin tänulik ja nõus, et ta läheb. Paraku ei teadnud ma, et erinevalt apteegist pole kasu sellest, kui sul on saaja ID-kaart ja vastuvõtja ID-kaart - saajal tuleb teha vastuvõtja nimele kirjalik avaldus. Kui paki peal on telefoninumber, siis helistamine ka ei loe! Niisiis kõmpis ja sõitis Mees tühjalt tagasi. 

Pühapäeval oli postkontor kinni ja mina tegelesin pikutamise ja patarei laadimisega. 

Kui ma pean kusagile välja minema, siis mu keha viskab mulle mitu häda, et ma ikka jumala pärast ei pistaks oma nina kodust välja. Iial ei tea, mis need olla võivad, aga peavalu, palavik ja unetus on kõige tavalisemad. Neile lisaks võib mind kogu aeg minestama ajada, mu kõrvad võivad täiesti lukku minna, pilt võib muutuda kuidagi viilutatuks ja need viilud on omavahel natuke nihutatud, nii et ma ei saa aru, kuhu ma astun, ja muidugi hull värisemine - nii hull, et ma ei saa mõnikord aeglustuda ja ennast pöörama suunata ning lähen otse - mööda. Ülekäigurajad võivad seetõttu väääääääga ohtlikud olla.

Seekord tekkis mulle kolm suurt punni näkku: üks lõuale, üks põsele ja üks laubale. Nnnnnicccce! :S

Unetust ma vältisin tublima doosi unerohuga, peavalu oli kerge (aga kestis palju tunde, nii et võtsin millalgi siiski 2000 mg ibuprofeeni), palavikku ja minestamist polnud, aga 15 min enne kodust väljumist hakkasid mu jalad ja käed järsku värisema ja hambad plagisema, nii et võtsin kiiresti terve Xanaxi. See hirm tabab mind ootamatult ja tegelikult ei ole ühtegi asja, mida ma teadlikult kardaksin - lihtsalt mu keha käitub, nagu ootaks teda tapaleminek. Ma ei suhtu enam sellesse pahuralt või kurjalt. Sellistel hetkedel ma suhtun oma kehasse nagu millessegi, mis vajab minu hoolitsust. Ma näen oma keha endast täiesti eraldiolevana, sest mu peas pole kunagi hirmumõtteid - keha aga on hirmusid täis. Ma ei ütleks, et ma alati saan kehale armastusega reageerida, pigem ma reageerin asjalikult nagu kiirabiarst :D Ja kõik arstid-asjamehed tahavad, et ma räägiksin, mida ma kardan, aga ma olen täiesti kindel, et mind traumeerivad lihtsalt helid ja liikumine, kiirus - visuaali puhul vilkumine ja piltide vahetumine! Kui õues poleks autosid/rattaid, valgusfoore ja reklaamplakateid vaid lihtsalt inimesed ja majad, siis poleks mul absoluutselt mitte midagi viga. Ja kuna see on lihtsalt neuroloogiline eripära, ei aita ka ükski teraapia. On arvatud, et desensitiseerimine aitab, ehk sind viiakse pidevalt kokku ärritavate stiimulitega, kuni sa neid ignoreerima õpid, kuid tegelikkuses tähendab see lihtsalt oma enesetunde keelamist. Ja ma olen megakurb, et inimesed-spetsialistid seda teistele inimestele teevad, ja veel heade kavatsustega! Tulemuseks peaks olema, et sa käitud nagu normaalne inimene ja see valetatakse 'präänikuks'. Tegelikkuses pole oma enesetunde mahasalgamises ja kõrvalelükkamises mingit präänikut, ainult piin/piits. Nagu kui sind õpetatakse mööda mõtlema sellest, et sa oled surnuks külmumas või et sul on valus. Mingi pidev spioonielu: sa ei tohi mingil juhul reeta, mida sa tegelikult mõtled ja tunned - ka piinamise peale. See on ebaloomulik ja kahjulik! Õudne, et on psühholooge, kes siiani arvavad, et mõistus peab keha ignoreerima/ületama, 'loodust valitsema', ja see on win! Ja siis nenditakse kurvalt, et aspergerite seas on erakordselt palju enesetapjaid ... Hmmm, jaaa, huvitav küll, mikstupärast? Rrrrrr! :(

Mina oma väiksele aspile ütlen, et ta võib teha kõike, mida ta tahab, aga ärgu iial uskugu, et ta peab tegema midagi, mida tema ei taha, aga keegi teine tahab. Tema elu kuulub talle ja ta ei pea meeldima mitte kellelegi peale iseenda. 

Igatahes tuli esmaspäev, sättisin ennast tasakesi valmis ja ei unustanud võtta esikust karbist ID-kaarti, mis mul on tavaliselt rahakotis nagu igal normaalsel inimesel, aga Mees oli ju laupäeval käinud minu kaardiga postkontoris, nii et see oli karbis, kus tema kõiki oma kaarte hoiab - ta ei taha kasutada rahakotti :D, leiab, et rahakott on raske :D, ja kisub ta püksid alla :D

Kõmbin siis kohale, rahavast eriti pole, nii et saan ruttu 'akna ette', ütlen, et tulin pakile järele, istun toolile, võtan rahakoti välja ja ... ma võtsin kaasa Mehe ID-kaardi.

Ju me oleme ajapikku nii ühte nägu läinud :D

Istusin seal, enda üle üllatununa ja ütlesin, milles asi ja et mul on teisi omanimelisi kaarte kotis, neist raamatukogukaart ka (23 aastat vana) pildiga, et kui helistada pakil oleval telefoninumbril, siis minu kotis telefon heliseb jne, aga ... eks ma olin valmis, et miski selline ei lähe läbi. 

Küllap minust oli täiesti aru saada, et ma ei hakka survet avaldama ja pole pettur, sest klienditeenindaja aitas mul leida saatelehe täitmiseks 'mustri', millega ta sai mulle paki siiski anda.

Ühesõnaga: minu kaardiga mees mulle saadetud pakki ei saanud, aga mina sain mehe kaardiga endale saadetud paki :D Džsiisus! :D

Arvasin, et äkki juba teisipäeval olen vinks-vonks, aga pole ... Nüüd mõtlen, et ... lihtsalt ootan ära, pole tähtis, millal ma jälle krips-kraps olen! Peaasi on endaga armastavalt käituda - ainult nii saab käituda armastavalt kõigi teistega ja elu on näidanud, see on on mulle kõikidest asjadest kaugelt kõige tähtsam.

Vähemalt olid mulle ka pakis mõned kleepsud ja pakk art deco stiilis kaarte :)

Lõpuks viitsisin ka pildid ära teha ja tunnen, et homme saan lõpuks jälle päevaplaani järgi elama hakata - mis on alati tore! :) 

Mu uued pudinad:

😋💖👼

Nuditud tõde

Mul on poolik postitus (draft/mustand), mida ma täna ei viitsi täiendada, aga lorutamis-aega olen sisustanud ühe kohtingusarjaga, ja ma vaatan ja imestan, kui keelatud on USAs 'diskrimineerimine'/ausus. Kui sinu ees on kaks kena ja toredat naist, kellest ühe pikkus on 143 cm ja teise pikkus on 166 cm, siis sul on keelatud öelda, et 143 on ebamugavalt tilluke, ja kui muud asjad on võrdsed, siis sa valiksid 166 cm naise - tema normaalse/vastuvõetava pikkuse pärast.

Minu meelest me peaksime kõiki julgustama väljendama nende tõelist arvamust ja jääma avatuks kriitika suhtes. Kui meie arvamused on määratud/nuditud juba teistele korduvalt tehtud kriitikast, siis ... me elame lipitsedes ja meie elu pole meie oma. Ma arvan, et me kõik peaksime olema nõus sellega, et kui meie tõde ei sobi meie positsiooniga, siis me kaotame oma positsiooni - mitte tõe!

Džiisus! 🙄

Täielik luuseri-mentaliteet muidugi 😂