Pinterest & Weheartit
Tuesday, March 31, 2020
Go home or go home ;)
Allikas: Instagram @ collective_evolution
Mõtet laialt ette võtta ja maailma muutma hakata on alles siis, kui meie enda sees on kõik korras, meie peres on kõik korras, töö ja sugulastega on kõik korras jne.
Laste hülgamine oma "tähtsa töö" nimel ja jahe, nõudlik kohtlemine toob maailma palju halba ja kurba, ükskõik, kui palju teiste inimeste lapsi me aitame.
Rõõm
Allikas: Instagram @ sri_chinmoy_inspiration_quotes
Sellist asja pole, et me saame õnnelikuks "siis, kui".
Me kas oskame käesoleval hetkel õnnelik olla, või jääme lõpuni "siis, kui'dest" sõltuma ja selles pole midagi toredat.
Teesklus ka ei päästa ...
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
See on nukker tõdemus.
Meile võib tunduda, et parata pole midagi, niisiis kõige parem on halva mängu juures head nägu teha. Minu elus on selliseid perioode olnud küll ja küll, ning väljapääsuta olukorras võib tunduda see terveim valik, mida teha saab. Pidevast virisemisest ja mossitamisest pole ju kasu, kui me midagi ei muuda. Oma rahulolematuse teadvustamine on valus protsess, mida me ei soovi alustada, kui ei näe väljapääsu :(
Monday, March 30, 2020
Ilukirjanduslik vahepala
Ma üritan väga tagasihoidlikult ennast taas lugema harjutada :D
Raamat nädalas.
Mul oli eelmisel aastal ka selline mõte, kuid ... õõõhhh... see oli täielik feil :D
Sel aastal olen kenasti järje peal, ühe raamatuga tegelikult isegi ees.
Enamik loetud raamatutest on küll tegelikult ülelugemisel :D
Sellel on kaks põhjust: esiteks ma kardaks muidu jälle põruda nagu eelmisel aastal, ja teiseks - olen palju häid raamatuid juba mitu aastat tagasi oma tuppa noppinud, et neid "kohe järgmisena" lugeda, kuid "pole veel jõudnud" ja Mees ootab neid pikisilmi. Tal on huvitav komme uute raamatute vahele kogu aeg oma vanadest lemmikraamatutest lemmik-kohti üle lugeda. Veelgi enam - on raamatuid, mis talle eriti ei meeldigi, kuid seal on mingi hea koht, mida ta on tõenäoliselt 80 korda üle lugenud ja ta võib niisiis mingi suva raamatu tegelasi nimepidi teada. Päris lahe! :)
No vaat, Aleksander Grin meeldib meile mõlemale ja märtsis lugesin 'need kaks kollast raamatut', mida iga meievanune raamatuid armastav eestlane kindlasti teab, kenasti läbi.
Seekord lugedes tõusis tohutult eredalt edasi üks monoloog jutustusest "Tee eikuhugi".
Jutustaja on kirjutatud kõige paadunumaks ärakasutajaks, keda võiks pidada libedaks selliks, kui ta poleks kogu aeg nii purjus ja räpane, et ei libise ka eriti. Ta on 16-aastase peategelase päris-isa, kes ilmub aastate tagant välja (poiss ei mäleta teda absoluutselt, aga vana jota teab liiga palju koduseid fakte, et petis olla), kui poiss rikka härrasmehe soosingusse satub.
Minu meelest on jota jutt NII õige ja läheb päris paljus kokku eluga, mida Grin ka ise elas - ka Grin oli sageli kodutu, töötu, pigem juhutööline kui stabiilsel palgal, elas mõni kord teiste kulul, küsis isalt raha ja üritas mõnel korral isegi tagasi koju priileivale pääseda. Eks ta oli oma eluviiside tõttu põdur ka ja see paistis välja ega äratanud potentsiaalses tööandjas usaldust.
Väga huvitav asi Grini elus on see, et hoolimata sellest, et ta oli selline kahtlane tegelane, oli ta ikkagi kaks korda abielus. Ma mõtlen meie praegustele incelitele, kes on vihased, et naised ei soovi nende lödi olemust endaga samasse majja ja voodisse ja mõtlen, et inimesel tõesti ei pruugi olla mitte midagi muud pakkuda, kui kirg/elutuli (ja ma pakun, et ka autentsus) - ja see on ikkagi nii palju rohkem, kui tagasihoidliku sissetulekuga viripott naise ellu tooks. Oleksin tahtnud nendest abieludest rohkem teada ..., sest Grin oli teismeeast peale üsna järeleandmatu, tuline, kompromissitu, samas unistaja ... ja muidugi oli ta tervis tohutust joomisest, sagedasest külmetamisest ja näljast rikutud, kuid elas teine üsna kaua, tiba üle 50. Mis elu neil naistel tema kõrval oli, kui ta oli selline ettearvamatu enesehävituslik uljaspea?
Aga igatahes selle joodikufilosoofia tsitaadi juurde, mis mulle hirmsasti meeldis :D
Räägivad siis peategelane, 16-aastane Tireus (Tiri), kes on just kenama elu maitse suhu saanud, ja selle huvitava ja potentsiaalselt kasu toova info peale üle aastate välja ilmunud Papa Räpakoll. Ma tegelikult loeksin selle pigem monoloogiks, kuna mõtet esitab siin ainult Paps.
* häbitunne - põhimõtteliselt ego; soov teiste inimeste silmis teatud viisil paista, enda puuduste varjamine või isegi eitamine jne.
** ühe ahela otsad - natuke segaseks jääv pilt, mõte on aga selles, et kui otsustad kebida kõige alla ja kontrollist täielikult loobuda, avastad end ootamatult tipust :D Sest kõige suurema hävinguga leppides avastad, et oled haavamatu, miski ei saa sind enam kahjustada - täpselt samamoodi nagu absoluutse võimu ja rikkusega inimest, kellele on kuidagi garanteeritud, et tema positsioon pole ohus. Sellist garantiid elu sageli ei paku, mistõttu teadlikult kõige sügavamasse põhja suundudes ja kõigest (eriti soovist teiste inimeste silmis midagi olla) lahti lastes on - tõesti-tõesti, ka minu meelest - kergem ja kiirem maailma tippu jõuda :)
Veel üks huvitav asi. Olen nüüd lugenud mitut kirjanikku, kes sündisid 19. sajandi lõpus, ja ma vaatan, et kogu see kamp tarvitas alkoholi millal iganes aga tahtis, ka keset tööpäeva. Kogused muidugi erinesid, aga iga rõõmu, hoobi või segase/üllatava uudise peale kougiti mingi pudel välja. Töölised ja sõdurid lasid sageli üldse puhtalt alkoholiaurude peal.
Ja naisterahvastel olid alati uinutid ja rahustid. See oli täiesti tavaline.
Vbl meil on depressiooni ja ärevust nii palju selle pärast, et rahunemise võimalus on nii kaugel! Keset tööpäeva ei tohi pool klaasi portveini alla uhada või Xanaxit võtta ja töö juures magama jääda. Aga vanasti tohtis. Vanasti tohtis olla inimene.
Vähemalt viimased loetud raamatud on minusse just sellise tunde jätnud...
Raamat nädalas.
Mul oli eelmisel aastal ka selline mõte, kuid ... õõõhhh... see oli täielik feil :D
Sel aastal olen kenasti järje peal, ühe raamatuga tegelikult isegi ees.
Enamik loetud raamatutest on küll tegelikult ülelugemisel :D
Sellel on kaks põhjust: esiteks ma kardaks muidu jälle põruda nagu eelmisel aastal, ja teiseks - olen palju häid raamatuid juba mitu aastat tagasi oma tuppa noppinud, et neid "kohe järgmisena" lugeda, kuid "pole veel jõudnud" ja Mees ootab neid pikisilmi. Tal on huvitav komme uute raamatute vahele kogu aeg oma vanadest lemmikraamatutest lemmik-kohti üle lugeda. Veelgi enam - on raamatuid, mis talle eriti ei meeldigi, kuid seal on mingi hea koht, mida ta on tõenäoliselt 80 korda üle lugenud ja ta võib niisiis mingi suva raamatu tegelasi nimepidi teada. Päris lahe! :)
No vaat, Aleksander Grin meeldib meile mõlemale ja märtsis lugesin 'need kaks kollast raamatut', mida iga meievanune raamatuid armastav eestlane kindlasti teab, kenasti läbi.
Seekord lugedes tõusis tohutult eredalt edasi üks monoloog jutustusest "Tee eikuhugi".
Jutustaja on kirjutatud kõige paadunumaks ärakasutajaks, keda võiks pidada libedaks selliks, kui ta poleks kogu aeg nii purjus ja räpane, et ei libise ka eriti. Ta on 16-aastase peategelase päris-isa, kes ilmub aastate tagant välja (poiss ei mäleta teda absoluutselt, aga vana jota teab liiga palju koduseid fakte, et petis olla), kui poiss rikka härrasmehe soosingusse satub.
Minu meelest on jota jutt NII õige ja läheb päris paljus kokku eluga, mida Grin ka ise elas - ka Grin oli sageli kodutu, töötu, pigem juhutööline kui stabiilsel palgal, elas mõni kord teiste kulul, küsis isalt raha ja üritas mõnel korral isegi tagasi koju priileivale pääseda. Eks ta oli oma eluviiside tõttu põdur ka ja see paistis välja ega äratanud potentsiaalses tööandjas usaldust.
Väga huvitav asi Grini elus on see, et hoolimata sellest, et ta oli selline kahtlane tegelane, oli ta ikkagi kaks korda abielus. Ma mõtlen meie praegustele incelitele, kes on vihased, et naised ei soovi nende lödi olemust endaga samasse majja ja voodisse ja mõtlen, et inimesel tõesti ei pruugi olla mitte midagi muud pakkuda, kui kirg/elutuli (ja ma pakun, et ka autentsus) - ja see on ikkagi nii palju rohkem, kui tagasihoidliku sissetulekuga viripott naise ellu tooks. Oleksin tahtnud nendest abieludest rohkem teada ..., sest Grin oli teismeeast peale üsna järeleandmatu, tuline, kompromissitu, samas unistaja ... ja muidugi oli ta tervis tohutust joomisest, sagedasest külmetamisest ja näljast rikutud, kuid elas teine üsna kaua, tiba üle 50. Mis elu neil naistel tema kõrval oli, kui ta oli selline ettearvamatu enesehävituslik uljaspea?
Aga igatahes selle joodikufilosoofia tsitaadi juurde, mis mulle hirmsasti meeldis :D
Räägivad siis peategelane, 16-aastane Tireus (Tiri), kes on just kenama elu maitse suhu saanud, ja selle huvitava ja potentsiaalselt kasu toova info peale üle aastate välja ilmunud Papa Räpakoll. Ma tegelikult loeksin selle pigem monoloogiks, kuna mõtet esitab siin ainult Paps.
"On kaks võimalust olla õnnelik: tõusta või langeda. Tee üles on raske ja väsitav. Sa pead pool elu ohverdama võitlusele konkurentidega, valetama, meelitama, teesklema, kombineerima ja kõike taluma, ja alles siis, kui su pea pingutuste tasuks halliks hakkab minema ja tohtrid sinult kindlat elatisraha nõuavad, sest sa oled läbi ja lõhki tõbine, alles siis tunned sa, millise hinnaga oled saavutanud kõrge positsiooni ja muidugi ka raha. Jah, mille nimel sa siis õieti ennast sandiks oled teinud? Oma maja, naiste ja elumõnude pärast. Lisaks võid end lohutada sellega, et mõned ülespoole trügivad tolad kordavad õhinal su nime, kuni nad pole jõudnud rühkida sinu kõrvale või veel kõrgemale. Siis sülitavad nad sulle lagipähe. Taipad sa, millest ma räägin?"
"Taipan. Te olete hädavares."
"Hädavares, Tiri? Ennäe, kuhu sa keerasid ... Sa eksid. Minu järeldused on teistsugused. Jah, ma olen hädavares - kui lihtlabasest vaatevinklist võtta -, aga asi pole selles. Missugune on kõige lihtsam tee naudingute ja elumõnude juurde? Trügida üles või langeda alla? Võta teadmiseks, et põhjas ootab sind seesama, mis ülevalgi: samasugused naised, samasugune vein, samasugused kaardid, samasugused reisid. Ja selle saavutamiseks pole vaja nagu hullumeelne nahast välja pugeda. Tuleb ainult arusaamisele jõuda, et niinimetatud häbitunne*, südametunnistus ja kaasinimeste põlgus on lihtsalt rohmakad hernehirmutised, mida "üleval" seatakse aedadesse, et peletada eemale selliseid nagu mina, kes mängureeglitest aru on saanud. /.../ Langemine on magus, mu sõber, seda magusust peab enne maitsma, et seda mõista. Kõige sügavam põhi ja kõige kõrgem tipp on ühe ahela otsad.** Olen hulkur ja eemaletõugatu - ma ise tõukasin kõik eemale -, aga ma reisin, vallutan naisi, mängin kaarte ja ruletti, suitsetan, joon veini, söön ja magan, katus pea kohal. Olgu pealegi minu naised kasimata ja purjus, vein odav, mäng tühistele panustele, toimugu sõidud ja ringireisimine tuule käes, laevatekil või vagunikatusel, - see kõik on seesama, mis miljonäridel, see on, kurat võtku, samasugune elu /.../."
* häbitunne - põhimõtteliselt ego; soov teiste inimeste silmis teatud viisil paista, enda puuduste varjamine või isegi eitamine jne.
** ühe ahela otsad - natuke segaseks jääv pilt, mõte on aga selles, et kui otsustad kebida kõige alla ja kontrollist täielikult loobuda, avastad end ootamatult tipust :D Sest kõige suurema hävinguga leppides avastad, et oled haavamatu, miski ei saa sind enam kahjustada - täpselt samamoodi nagu absoluutse võimu ja rikkusega inimest, kellele on kuidagi garanteeritud, et tema positsioon pole ohus. Sellist garantiid elu sageli ei paku, mistõttu teadlikult kõige sügavamasse põhja suundudes ja kõigest (eriti soovist teiste inimeste silmis midagi olla) lahti lastes on - tõesti-tõesti, ka minu meelest - kergem ja kiirem maailma tippu jõuda :)
Veel üks huvitav asi. Olen nüüd lugenud mitut kirjanikku, kes sündisid 19. sajandi lõpus, ja ma vaatan, et kogu see kamp tarvitas alkoholi millal iganes aga tahtis, ka keset tööpäeva. Kogused muidugi erinesid, aga iga rõõmu, hoobi või segase/üllatava uudise peale kougiti mingi pudel välja. Töölised ja sõdurid lasid sageli üldse puhtalt alkoholiaurude peal.
Ja naisterahvastel olid alati uinutid ja rahustid. See oli täiesti tavaline.
Vbl meil on depressiooni ja ärevust nii palju selle pärast, et rahunemise võimalus on nii kaugel! Keset tööpäeva ei tohi pool klaasi portveini alla uhada või Xanaxit võtta ja töö juures magama jääda. Aga vanasti tohtis. Vanasti tohtis olla inimene.
Vähemalt viimased loetud raamatud on minusse just sellise tunde jätnud...
Thursday, March 26, 2020
Really quite simple
“Meditation is really quite simple.
All we have to do is embrace each experience with awareness
and open our hearts fully to the present moment.
When we are completely at ease with our own being,
the ripples of awareness naturally spread out in all directions,
touching the lives of everyone we meet.”
Allikas: Instagram @mingyurrinpoche
Rügada tõesti pole vaja!
Piisake ilu
Via: ig_myshots
⭐photo by 📷 @mj_urios
Ma tean, et kui ma selle pildi endale salvestasin, siis ma eeldasin, et nii kasvaski :D, ei hakanud mõtlema. Praegu saan aru, et need on torgatud sinna.
No küll need kunstnikud-fotograafid ikka leiutavad seda ilu nii andekalt, et ...
Head kustutamist! :*
“Nirvana means extinction, the extinction of all notions and concepts, including the concepts of birth, death, being, nonbeing, coming, and going. Nirvana is the ultimate dimension of life, a state of coolness, peace, and joy. It is not a state to be attained after death. You can touch nirvana right now by breathing, walking, and drinking your tea in mindfulness.”
~Thich Nhat Hanh
Allikas: Instagram @ conscious_collective
Rõõm kaob viimasena, nii et loobuge julgesti! :)
Hiina imed
Eeemmm ... makett?
Öhöm! Kindlasti makett! :)
Seda teab isegi emme!
:D
Ma Väikule ikka veel ütlen vahel nii, kui ma midagi ilmset teadustanud olen :D
Väidetavalt on see enesehalvustamine.
Minu meelest see pole, kui see on minu meelest naljakas, absurdne, heas mõttes tobe.
Aga noh, mida emme ka teab! ... 😁
Nii hea, nii hea ...
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Kui inimene "ennast ohverdab", ehk teeb kellegi heaks midagi, kuigi ei tahaks/jõuaks ausalt öeldes, siis ikkagi teeb ta seda, mis on talle endale kasulikum. Näiteks kui ta tunneks ennast halvasti, kui ta ei teeks seda 'head tegu', siis on talle endale parem see ära teha.
On väga kurb, et kui me kelleltki küsime, kas ta saaks midagi meie jaoks ära teha, siis pole meil iga kord soovi näha, mida ta tegelikult meie palvest arvab ---- kuna me oleme väsinud ja meile tundub, et kui teine just otsesõnu ei keeldu, siis on meile parem, kui teine inimene meile teene teeb kasvõi vastumeelselt.
See on igas mõttes vale ja kurb.
Meile on väga halb, kui inimene täidab meie palve vastumeelselt.
Sellele inimesele endale on halb, kui ta täidab meie palve vastumeelselt.
Kui me teeme midagi vastumeelselt, siis mitte selle pärast, et me oleme HEAD.
Me teeme seda, kuna oleme arad. Ja tasuks ebaküpse, ausust kõrvale jätva lahenduse eest saame vimma. Mitte selle, et meid hinnatakse.
Seda, kui ülimalt hea me oleme, räägivad inimesed, kes soovivad meid edaspidigi ära kasutada.
Eneseohverdajad ja ärakasutajad vajavad teineteist, et ennast hästi tunda.
Kui keegi palub minult teenet, mis mulle tõesti probleemne on, siis olen hetkeks tardunud, mõelnud, mis oleks õigem/põhjendatum ja ma tean, et ma ei tea, nii et siis teen ma alati ühtsama: räägin kõva häälega, kuidas mõtted mu peas liiguvad, mis mu hinges toimub, miks ma ei tea, mida öelda.
Nii et ütlen näiteks nii: "Mina olen ka väsinud, aga ma tunnen, et sa saad mu peale pahaseks, kui ma seda sinu heaks ei tee, ja kuna mul pole jõudu teiste inimeste pahameele vastas seista praegu ja meil pole võimalik välja arvutada, kumb meist rohkem väsinud on, siis ma tunnen, et olen sunnitud selle ära tegema, aga --- ma olen kurb ja pettunud endas! Ma pole kindel, et see on õiglane, et sa selle asja minu kaela lükkad. Ma tunnen ennast natuke nagu solvununa/nördinuna."
Muide, inimesed sageli teavad, et meil sellised mõtted peas on - nad lihtsalt ei oska oodata, et me silmakirjalikult head nägu ei tee, vaid ausalt välja patrame, et see on meile raske ja me ei taha teha 😁😁😁
KÕIK inimesed, kellele ma olen selle "hmm-hmm, äkki teeksid ise oma asjad, kuidas oleks sellega?" :D tiraadi tõsiselt ja nukralt maha pidanud, on hakanud minu aega lugupidavamalt suhtuma.
Tõsi, on väga võimalik, et nad suhtlevad minuga vähem!..., kuid ma ei märka, kuna kogu aeg õpetan inimesi minuga vähem suhtlema :D
Väikeses grupis, näiteks meie kolmeliikmelises peres on võimalik olla täiesti aus selle pärast, et kõik meie pere liikmed on selle ära tunnetanud, et kui nad teist inimest ära kasutada, arvamust muutma meelitada või võlgase- või kohusetundele viidates (mina sinu jaoks tegin nii palju - kas sina ei võiks minu jaoks seda väikest asja teha?) survestada püüavad, siis kaotavad nad ise kõige rohkem. Mitte keegi meie peres ei püüa iial teise inimese meelt muuta, kuid me suure huviga kuulame põhjendusi, kui teise otsus millegi kohta tundub meile ootamatu. Ja muidugi me sageli küsime üksteiselt nõu, sest me loodame, et teisel on äkki rohkem infot, kogemusi ja/või tervet mõistust :)
Turvatunne, armastus, austus ja tänutunne, mis niiviisi opereerivas pesas iga päeva täidab, on kirjeldamatu!
Kuna kõik hoolivad sellest, et keegi poleks "üle kurnatud", siis keegi pole liiga väsinud.
Väsimus teeb pahuraks - selle pärast ei tohi vintsutada teisi inimesi :)
On hea, kui me kõik püüame nii teha, et keegi meie kõrval poleks 'üle kasutatud' ja ära kasutatud.
On hea tunne, kui sa tead, et teised pereliikmed aitavad sul jälgida, et sa endale liiga ei teeks.
Soovitan kõigil proovida! 🙂💖
Wednesday, March 25, 2020
Doesn't really matter
Hohoo! No hulluks pole ilmtingimata minna vaja, aga mulle meeldib mõte, et "see kõik pole lõpuks üldse tähtis".
Kui ma olin teismeline, siis kõikusin pidevalt rahutuse ja unistuste valla vahel.
Unistamine oli nagu mingi haigus ja tegelikult - sellel asjal on isegi nimi 'maladaptive daydreaming'.
See röövis minult iga päev palju tunde ja kui ma parasjagu ei lugenud ega unistanud, rapsisin erinevate kohustuste vahel - nii palju oli teha ja mitte miski ei tundunud olulisem või pakilisem kui teine. Jaaaaaaa ... sellest stressist jälle unelmatesse pakku.
Olen nüüdseks mitmelt poolt kuulnud, et inimesed, kes eralduvad mitmeks kuuks metsaonni, tulevad tagasi ja on rabatud, kui tühiste asjade peale kallid kaaskodanikud närvi lähevad. Kuni siis ühel kurval päeval ... taipavad, et on ennast samuti kunstlikult tekitatud emotsionaalsusest kaasa haarata lasknud. Ja kui neil vähegi võimalik on, tahavad tagasi üksi metsa, et uuesti normaalseks ja zen'iks saada :)
Võileivad
Allikas: Instagram @ lauraponts
Eeee ... NJAMM! Seda kirjutades on kell 10.10 ja ma pole veel hommikust söönud ...
Meeldimisest
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Vaat, eilse vihkamise-teema juurde oleks see mõnus täiendus olnud ...
Kui keegi saab meist 'halvemini' aru, st tema nägemuse järgi oleme me halvemad, kui enda meelest, siis tekib küll soov ennast kaitsta.
Mulle tundub, et sageli on see mõttetu ja tulutu. Kui inimesele käib meie juures miski vastu, otsib ta alati viise seda enda jaoks ära seletada. Kui me inimesele meeldime, toimub sama, aga halbade asjadega: ta seletab need enda jaoks ilusaks või vähemalt vastuvõetavaks. Nii et ... üldiselt me ei saa inimese meelt muuta, sest tal on juba "mind made up" ja kõik detailid on pandud enda teooriat tõestama.
Küll aga saame tegeleda enda leinaga ja õpetada ennast leppima sellega, et me ei meeldi kõigile. Põhjused võivad olla väga paljude kihtide all ja meil pole erilist mõtet vaevata oma pead sellega, mis teisele ei meeldi. Isegi kui me selle ühe asja puhul tõestame, et ta eksis meis, otsib ta kohe uued põhjused, et meist halvasti arvata :D
Sama kindlasti ka blogidega, kus kommentaariumis inimesed blogijat pidevalt kritiseerivad.
Pole mõtet ennast kaitsta - nad on juba ära otsustanud, et sa oled loll, ahne, edev, viripott või mida iganes :D Samas, kui minu blogis iga postituse all 5 inimest mõnitamas käiks, siis ma paneks küll kommenteerimise võimaluse lihtsalt kinni.
Vaba hing
“As long as the ego runs your life, most of your thoughts, emotions, and actions arise from desire and fear. In relationships you then either want or fear something from the other person.
What you want from them may be pleasure or material gain, recognition, praise or attention, or a strengthening of your sense of self through comparison and through establishing that you are, have, or know more than they. What you fear is that the opposite may be the case, and they may diminish your sense of self in some way.
When you make the present moment the focal point of your attention — instead of using it as a means to an end — you go beyond the ego and beyond the unconscious compulsion to use people as a means to an end, the end being self-enhancement at the cost of others. When you give your fullest attention to whoever you are interacting with, you take past and future out of the relationship, except for practical matters. When you are fully present with everyone you meet, you relinquish the conceptual identity you made for them — your interpretation of who they are and what they did in the past — and are able to interact without the egoic movements of desire and fear. Attention, which is alert stillness, is the key.
How wonderful to go beyond wanting and fearing in your relationships. Love does not want or fear anything.” ~Eckhart Tolle
Allikas: Instagram @ conscious_collective
Tuesday, March 24, 2020
Kohvi ja raamatuga voodis
Allikas: Instagram @ nikkiinwanderland
Pean ütlema, et ma tõesti väga imetlen inimesi, kes vaatavad mingit pilti ja teavad, kuhu midagi juurde on vaja panna.
Kui ma kujutlen seda fotot ilma lillevaasita, siis see pole üldse nii imeline.
Aga kes tegelikult paneb lillevaasi endale voodisse?
Ainult kunstnik! :)
Vihkamisest
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Eile just vaatasin Teal Swani videot vihkamisest.
Teal alati seletab nii armsalt ära, miks koledad asjad/teod/tunded maailmas on. Et see on hästi loogiline ja paratamatu, et teatud ebamugavad asjad on olemas - näiteks sõjad, kättemaks, reetmine jne.
Vihkamise teema all andis ta nõu nii sellele, kellele teeb haiget tema enda vihkamine kui ka sellele, kes kannatab kellegi teise vihkamise tõttu. See mulle hirmsasti meeldib tema juures ..., et tal on kaastunnet absoluutselt kõigi ja kõige suhtes.
Ja muidugi meeldib see ka, et tema videod on YT's täiesti reklaamivabad! :D
Ja siis tulevad inimesed, kes pahandavad, et ta kühveldab oma "kahjulike õpetustega" lihtsalt raha kokku.
Anyway.
Eks me kõik teame, et hakkame vihkama siis, kui mingi inimene või teooria ohustab meid meie enda arvates. Ohus võib olla meie enesekindlus, maailmavaade või side mõne teise inimesega või grupiga.
Nagu kõik tunded, on ka vihkamine hea teejuht, kui soovime oma jõu suunata mitte teistega võitlemise peale, vaid enda paremini tundma õppimise peale.
Kui meid vihatakse, võiksime mõelda, kuidas me selle teise inimese meelest teda ohustame ja suhtuda temasse kui hirmunud lapsesse. Kui oleme aru saanud, mis hirmuga on tegu, võib meil isegi olla võimalik talle näidata, et ta ei pea seda asja kartma. Näiteks kui meid vihkab eksi uus naine, sest tal on kujutlus, et noolime endiselt tema partnerit, siis on võimalik kujundada suhtlust nii, et tal see mure tasapisi kaob ... - kui see ikka on ainult kujutlus! :D Siis pole midagi teha, kui meid vihatakse/kardetakse selle pärast, mida me tõepoolest teeme ja vihkamise ebamugavusest hoolimata tegemata ei kavatse jätta :D
Kui aga ise kedagi vihkame, saame märgata, mis elualas on meil ebakindlus. Kui me saame põhjalikult aru, mille juhtumist me kardame, saame ennast kindlustada ja julgustada ilma potentsiaalset ohustajat vihkamata.
Siin aitab muidugi ka suhtumine, et kõik tohib juhtuda.
Me ei pea saama maailma oma ohjes hoida.
Küll aga saame end toetada ja armastada, mis iganes ka juhtub 😘
Vabaduse maitse
“Breath by breath, let go of fear, expectation, anger, regret, cravings, frustration, fatigue. Let go of the need for approval.Let go of old judgments and opinions. Die to all that, and fly free. Soar in the freedom of desirelessness.” — Lama Surya Das
Allikas: Instagram @ conscious_collective
Alles vabana igasugustest "peaks" ja "tuleks" hinnangutest saame olla õnnelikud.
Minu meelest kergem on teised vabastada oma nõudmistest neile ja alles selle järel kogetud kergenduse tõttu julgeme ka endale vabaduse anda, aga ega ma tea kindlalt öelda, see on puhtalt minu praeguse elu kogemus.
Monday, March 23, 2020
Piirid piirid piirid
Allikas: Instagram @ tealswanofficial
Jep, seda pean minagi endale vahel meelde tuletama, et mitte teised inimesed ei tekitanud minus halva tunde vaid see olin mina ise, kes ennast olukorda jättis veel ka siis, kui juba halb oli.
See olin mina, kes läks taas kokku saama inimesega, kes minus eelmisel korral halva tunde või ka lihtsalt ärevuse tekitas.
Teine inimene tohib ajada omi asju ja püüelda oma eesmärkide suunas, teine inimene TOHIB varjata, infot muuta ja manipuleerida. Tema ülesanne pole mind kaitsta, see on minu ülesanne.
Tema ei ole minu halva enesetunde põhjustaja - ma ise olen.
Kui see tõde omaks võtta, saame otsekohe aru, kuidas oma elu ilusamaks muuta :)
Õiemandala
Kathy Klein @ kathydanmala
Mõnikord ma mõtlen, et lõikelilli pole hea osta kuna pärast lõikamist alustavad nad kohe suremist..., aga siis mõtlen, et lilled on maailmas selleks, et inimestele rõõmu teha ja siis ma arvan, et ikkagi hea on :) - osta ja vaadata :)
Armastagem ennast :)
Allikas: Instagram @ josephpkauffman
Kogu negatiivsus, mis meis on, väljendub selles, mille me maailmas 'välja paneme'.
Mõned inimesed arvavad, et nad on head, kuna nad (enda meelest) teistelt ei nõua midagi ja muudkui teevad heategusid kõigile, kuid endaga ei suuda kuidagi rahul olla.
Ja nad usuvad seda ja võivad isegi uhked olla selle üle, kui suuremeelsed ja head nad on.
Mul on omal üks lähisugulane, kes uhkustab oma 'alandlikkuse' ja 'vähenõudlikkusega' absoluutselt iga kord, kui temaga kokku saada, kuid ta on väga kaugel nägemisest, et see, mida ta teeb on uhkustamine, ehk enda paremaks pidamine, nii et ma isegi ei vihja talle - ta läheks vihast hulluks ja see on fakt :D
'Eneseohverdajad' on sageli üpris mürgised inimesed ise seda teadmata ja paraku inimene, kes ennast madaldab ja halvustab, ei jäta seda tunnet ainult enda sisse. Ta võib halbu asju öelda ainult iseenda kohta ja meid seal kõrval taevani ülistada, kuid tema kõrval on ikka väga halb olla.
Iga kord, kui tunneme enda sees kibedust, oleks nii hea maailmast tagasi tõmbuda ja rahu endas taastada ... või seda looma hakata, kui pole olnudki enda mäletamist mööda :)
Friday, March 20, 2020
Beebi kõrvalt saab juua ainult jääteed ...
Ei mingit kuuma teed, kuuma kohvi või jääkohvi.
Kumb lõhnab paremini: beebid või kohv?
(Nüüd mõnel kindlasti seostub beebilõhn kaka- või krooksulõhnaga ja ta mõtleb selle küsimuse peale: ... da fükk???... :D)
Kumb lõhnab paremini: beebid või kohv?
(Nüüd mõnel kindlasti seostub beebilõhn kaka- või krooksulõhnaga ja ta mõtleb selle küsimuse peale: ... da fükk???... :D)
Darkest moments
Allikas: Instagram @ russellbrand
Valgus on alati olemas (või vähemalt tulemas).
Kõige kiireim ja lihtsaim viis õnnelikkuse juurde on ennast lepitada faktiga, et me ise ja üksinda vastutame oma enesetunde/vaimse seisundi eest. On nii kena, kui keegi meid armastab niimoodi, et meie rõõm on tema rõõm ja meie vajadused on tema vajadused. Aga me ei pea sellist suhet saama ja sellest hoolimata võiksime oma elu ise kenaks elada, liikudes nii, et meelekibedust oleks vähem, rõõmu ja tänutunnet rohkem.
Subscribe to:
Posts (Atom)