Allikas: Instagram @
Ma mõtlen, et võib-olla peab inimene olema jõudnud kas kõrgesse ikka või arusaamisele oma surematusest, et tal kaoks ära elu üle valitsemise kihk ... Või kolmanda variandina: arusaamine sellest, et rassida ei maksa, sest elu võib iga hetk sõrmede vahelt libiseda ja me peaksime nautima oma päevi, elu on väärtuslik.
Ma oleksin nõus, et 'detachment' on vaimne probleem, kui ma poleks kogenud, kui tohutult palju rõõmsam on elu, kui sa austad oma keha ja emotsioone, ning ei sunni ega purusta ennast ühiskondliku aktsepteeritavuse nimel. Meid juhivad inimesed, kes on kitsukese nägemusega ... me ei pea neile meeldima.
Kui minu psühhiaater ütleb, et peaksin rohkem suhtlema ja teatud arstide juures siiski aeg-ajalt tervisekontrollis käima ja nii kodus sees kui sealt väljas aktiivsem ja sotsiaalsem olema, siis mul on selline tunne, nagu tema elaks keldris koos kogu muu ühiskonnaga ja mina elaks maja maapealses osas, ning tema veenaks mind koos teistega pimedasse ja rõskesse keldrisse tulema.
Nagu oleks olemas mingi kirjutamata seadus, et enne ei tohi endaga rahule jääda, kuni pole endast viimast välja pigistanud ja sellega oma elu põrguks teinud.
Ei, aitäh, kohe üldse pole isu! :D
Kas ma olen lapsik ja ebaküps, 'infantiilne'?
Mul on absoluutselt ükskõik, mis sildi keldrirahvas mulle paneb.
Nemad on keldris. Mina olen päikese käes, ja ainult see loeb :)
On õnn, et alati on neid, keda keldrielu ei rahulda ja kes püüavad päikesest keldrirahvale rääkida :)
No comments:
Post a Comment