Mõtlen vahel murega selle peale, et "pean" vist millalgi järgmisel aastal mõne oma sugulasega ikkagi kokku saama ...
Kuna nad on minu maitse jaoks natuke liiga kriitilised ja kergesti haavuvad, siis olen segaduses.
Kas ma tõesti pean neid potitama ja pluti-plutitama?
Kas sellest ei piisa, et ma neid kunagi solvata ei soovi, sest minu poolest tohivad nad kõike mõelda ja teha.
Ikkagi on neile justkui vaja ka seda, et ma endalt kogu aeg küsiksin, mida ma peaksin tegema ja kuidas olema, et neil minuga hea ja lihtne oleks.
Ja muidugi nad ise mõtlevad ka ja pingutavad väga.
Ja siis solvuvad, kui teine vastu ei pinguta.
Ehk jälle minu mitu aastat vana avastuse juurde: me rügame ennast nõrgaks ja siis hakkamegi vajama teistepoolseid pingutusi.
Ma ei tahaks eriti, et mulle tuleksid külla ettevaatlikud ja püüdlikud inimesed, kui minu loomulik olek on neile kuidagi liiga vaba ja segane ning seega heidutav. Meie pere inimesed püüavad ennast alati kõikvõimalikeks episoodideks vaimselt ette valmistada, sätivad ennast hea ja tähelepanelik olemise lainele - siis väsivad omaenda ebavajalikust pingutusest ära ja hakkavad millegi peale virisema või solvuma :D saamata aru, et virin ei tule mitte selle pärast, milline mina olen, vaid selle pärast, et neil pole endas kindlust ja tasakaalu.
No comments:
Post a Comment