Vaatasin väga head YT videot Gabor Matelt - The Need For Authenticity. Ta räägib, et kui me ise ei taipa oma jõuvarusid õigesti hinnata ja ei oska "ei" öelda, siis teeb meie keha seda meie eest. Lihtsalt ütleb üles. Ei tee seda jama kaasa.
Kui meil on mingi füüsiline häda, siis püüame kõigepealt toitumise, trenni või ravimitega seda korda saada, aga tegelikult peaksime vaatama, mis meie elus valesti on. Küllap me teeme mingis valdkonnas endale liiga või oleme end millestki olulisest ilma jätnud. Kui me ravime lihtsalt oma haigust, siis see sageli tõepoolest õnnestub, kuid sellele järgneb kohe mingi uus häda, sest me ei võtnud ennast kuulda.
Kui ma vaatan, kui närvilised ja abitud inimesed on, siis mulle tundub, et enamik on võtnud endale lihtsalt liiga suure koorma. Me ei tule selle peale, et harmoonia ja loomulik kulg on midagi sellist, mida ei tohiks hetkekski unustada. Vaatan jaapanlasi dokfilmides - nad jäävad alati nii mahedahäälseks ja rahulikuks, kummardavad veidi allapoole, pühivad pisarad ära ja räägivad rahulikult ja vaikselt edasi. Väiku meil eriti filme-sarju ei vaata ja meil pole kunagi koos midagi nautida, aga nüüd oleme vaadanud 1,5 hooaega sellist õudust nagu Hell's Kitchen, kus Gordon Ramsay kõigi oma õpilaste peale ropendades röögib. Kuidas on võimalik, et keegi on nõus midagi sellist kaasa tegema? See on lihtsalt üks bully'mine, algusest lõpuni.
Ei ole normaalne, et me paneme ennast või teisi olukorda, kus stress muudkui kerkib. Pole vaja kõigist viimast välja pigistada. Las andekad tõusevad ise tasapisi esile, pole vaja kõigist tippkokki teha.
Kui keha annab valusignaalid, tuleb teda tänada ja oma psüühikat uurida. Tavaliselt leiame, et oleme endale valetanud, et mingi asi on okei, kui tegelikult pole..., kui see tegelikult haavab meid. See ei tähenda muide, et kui meil on haav, siis meile on liiga tehtud. Võibolla pole liiga tehtud, võibolla on meil absurdsed, täitmatud ootused-lootused olnud. Ja nendega tulebki tegeleda. Endale meenutades, et enda vastu tuleb mõistev ja kaastundlik olla, läheb elu lihtsamaks ja suhted paremaks, kuna teiste inimeste närvitsemist pealt vaadates näeme mitte ründajat vaid segaduses inimest. Juba ainuüksi seda siiralt mõistev pilk võib raevutsejas tekitada soovi aru saada, kas tema käitumine on tegelikult okei ja miks ta nii käitub. Seega - enda vastu kena olles oleme ka teiste vastu kenamad ja ehk aitame neil ka enda vastu kenam olemiseni jõuda või vähemalt seda soovima hakata :)
No comments:
Post a Comment