Sel päeval sattusin YT's vaatama Moojiji - No Need To Be Loved.
Üks naine küsis, miks me suhte purunedes kogeme nii suurt kaotusvalu.
Mulle torkas kõrva mõte, et inimestele ei meeldi olla nendega, kelle tahtmised on väga intensiivsed. Kui inimesel 'intensioone' pole, on tema juures hea olla, sest sa tead, et sa oled vaba. Kui oled suhtes kellegagi, kes kogu aeg kardab, et liigud edasi ja muudkui valvab sind, tunned sa end lõksus ja hakkad tõepoolest tahtma edasi liikuda.
Mind on kavatsustest rääkides jällegi alati üllatanud see manifesteerimise teema - et kujuta endale ette, millist elu tahad, mana see võimalikult üksikasjalikult ja sageli silme ette ja see tekib. (Võib muidugi teha vahet, kas inimese lootused on loogilised või mitte; kui ma näiteks kujutlen, et olen kätte saanud magistrikraadi, siis võib see juhtuda veidi suurema tõenäosusega kui kujutlus lossist keset paksu metsa, kus ma üksi elan :D) Kavatsused-intensioonid on minu silmis nagu see paha poiss Oleks. See (poiss :) ) sünnib rahulolematusest praeguse olekuga. Ja rahulolematus ei vii rahul olemiseni. Rahul olemine sünnitab rahul olemist. Leplikkus ei tähenda seda, et lased endaga halvasti käituda, vaid pigem seda, et piirdud sellega, mida ise suudad endale kätte tassida ja ei vaata teisi kortsus kulmul, sest nad võlgnevad sulle rohkem tähelepanu või puhtama kraanikausi. Vähemalt ma enda puhul tunnen küll, et see kauge aeg, kus ma mõtlesin, et peaksin saama rohkem midagi, oli kuidagi hapu ja absurdne, sest kust ma võtsin, et ma peaksin rohkem saama? :D See, et me midagi tahame päris kindlasti ei tähenda seda, et me peamegi selle asja või inimese enda ellu saama.
No comments:
Post a Comment