Sel päeval ma tegin avastuse, et olen paar kilo alla võtnud, kuna hakkasin rohkem magusat sööma :D - loogilisem oleks ilmselt vastupidi (kaotasin paar kilo ja nende taastamiseks saatis keha mulle magusaisu), aga ma pole selles enda puhul kindel.
Siis mõlgutasin sel päeval veel pikemalt mõtteid selle üle, kuidas paljud kriiperid on psüühikahäiretega, kuid samal ajal teevad vaimse tervise toetajad kõvasti tööd selgitamaks inimestele, et vaimse tervise probleemidega (=imelikke) inimesi pole vaja karta, kuna nad sagedamini langevad ise kuritöö ohvriks, kui ohustavad kedagi teist.
Olen Väiku eeskujul kuulanud tõsielu-hirmujutte YouTube'i kanalilt Lets Read - hea taust lõunauinakule :). Neid kanaleid on veel, aga mulle meeldib selle mehe hääl ja kõnemaneer. Stalkerilugude juures märkan selgelt, et need võõrad inimesed, kes kedagi ahistama hakkavad, mõjusid kohe piisavalt veidrana, et tulevane ohver uskus, et neil on psüühiline või vaimne eripära. Selle tõttu polnud nad oma tõrjumises eriti ründavad vaid üritasid jubedikku lihtsalt ignoreerida uskudes, et ta tüdineb ära või, et mis ta ikka teeb. Sama vastavad abi paluvale ohvrile esialgu ka politsei- ja turvatöötajad ning ülemused, kui tegu on kolleegiga. Mitte keegi ei taha inimesele, kellel on maailmas orienteerumisega ilmsed raskused, veel lisakoormat panna. Pealegi räägitakse nii palju vaimsete häiretega inimeste diskrimineerimisest, et keegi ei julgegi midagi teha. Ka nad ise tõstavad kisa ja usuvad, et neid koheldakse tõrjuvalt selle tõttu, et inimesed said teada, et neil on mingi psüühikahäire. Selle tõttu paljud eluga enam-vähem toime tulevad haprad ja vaprad teevad kõik, et inimesed teada ei saaks, et neil on mingi diagnoos. Mitu-setuteist aastat tagasi töötasin vaimupuude ja psüühikahäiretega inimestega ja võin kinnitada, et ka nemad ise "diskrimineerivad". Ehk - nende endi hulgas ka ei armastata süngeid, agressiivseid, nõudlikke inimesi. Nad ei tõrju seda kaaslast mitte selle pärast, et tal on psüühikahäire - neil endal võib olla sama diagnoos! -, vaid selle pärast, et neil on ebamugav temaga koos olla. Seda õigust normaalse psüühikaga inimesel justkui pole. Normaalne inimene peab püüdma suhelda kõhedust tekitavate veidrikega hoolimata sellest, et vastastikust mõistmist pole, rääkimata tõmbumisest ja huvist. Olin kunagi mingis autismifoorumis, kus sain aru, et mõned neist päriselt tunnevad, et inimesed nagu võlgneksid neile suhte, kui nad seda tahavad. Foorumis oli neid, kes käisid tööl ja olid intelligentsed, kuid sealjuures võisid käsi südamel nimetada kiusamiseks seda, kui nendega ei taha suhelda või lausa suhtesse astuda inimene, kelle nad endale välja olid valinud!!! Nii mõnigi leidis, et see on diskrimineerimine ja teine inimene peaks püüdma neile vastu tulla, sest suhtlemine, eriti suhete loomine on neile nii palju raskem kui tavalisele inimesele.
Samas ka mina ilmselt ei oskaks ilusasti ära seletada, et ma ei taha selle inimesega suhelda mitte tema diagnoosi teadmise tõttu vaid selle pärast, et ta tekitab minus ebamugavust...
Igatahes nii kahju on nii veidrikest, ametimeestest, kes nendega tegelevad ja neist, keda nad ahistavad. Kui ma kuulen järjekordset juttu sellest, et selle-ja-selle diagnoosiga inimesed on pigem ohvrid kui kiusajad, siis on mul nii kahju ka sellest inimesest, kes seda juttu räägib ilma, et talle justkui pähegi tuleks, et me ei hoia inimestest eemale nende diagnooside pärast, vaid hoopis sellepärast, et nad on jubedad. Ja neist jubedikest hoiavad eemale ka sama diagnoosiga inimesed. See pole diskrimineerimine, meil siiski võiks olla õigus suhelda nende inimestega, kes meile meeldivad. See meenutab lausa inceleid, kes ka usuvad, et neil peaks olema õigus saada suhe või seks, kuna nad tahavad, ja et naised võlgnevad neile suhte või seksi. Sest nad tahavad seda. Kammoon!
No comments:
Post a Comment