7.-10. oktoober

Väga juhuslikult kokku soperdatud päevad ...

Pühapäev, 6. oktoober

Üldse ei viitsinud midagi kirjutada.
Mõnikord ma kirjutamise asemel elan.

Laupäev, 5. oktoober

Selle foto tegemise eel avastasin, et ma saan oma telefonile pildistamise ajaks välgu panna ja kiri on kohe märksa selgem :D Eelmisi lehekülgi ikkagi ei viitsinud üle pildistada.

Kavatsesin neid pilte tegelikult varem üles lükata, aga tegin need 7. oktoobril ja 9. sain teate, et mu telefoniinternet sai otsa. Nimelt ei võta mu telefon juba üle poole aasta kodust wifit taha ja kui ma oma G4 mitu korda päevas sisse ja kohe jälle välja ei lülita, siis ma ei saagi kuu teisel poolel WhatsAppi ja mujale. Ja juhtmega ma pilte tõmmata ei oska - jutukastike ütleb mulle, et pole ühtegi faili, mida arvutisse tõmmata :p

Selle päeva lemmiktsitaat on Teal Swanilt. Ta ütleb, et ennast armastav inimene ei vägista ennast, vaid valib pehme tee. Ei võitle ega rassi läbi elu.
A meile ju räägitakse, et kõige rohkem arendab sind see, mida sa kõige vähem teha tahad :D

Kunagi teismelisena lugesin, et keegi mees (minu meelest oli see Benjamin Franklin, aga vbl teen Bennukesele siin liiga ja oli keegi teine) mõtles igal hommikul, mida ta kõige vähem teha tahaks ja siis tegi just seda. Et "veri käima saada". :D

Minu jaoks oli see paarkümmend aastat väga 'müstiline' mõtteviis. Et ... mida mina praegu kõige vähem teha tahaks? Näiteeeks ... panna õueriided selga, minna õue ja süüa koerakakat. Da hekk!?! Kuidas see peaks mind arendama? :D Punkt. Edasi ma mõelda ei osanud.

Siis hakkasin mõtlema, et äkki ei mõelda seda nii suvaliselt vaid valikute puhul, mis ennast ise meie ellu topivad? Näiteks ... eee ... kõnnin mööda tänavat, vastu tuleb padupurjus prükkar, kes kutsub mind endaga magama. Õäääh. Ilmselt pole ka seda mõeldud.

Aga mida siis? :D

Mis puutub asjadesse, mida on justkui vaja teha, siis minu meelest pole midagi vaja teha.
Me tohime jätta söömata ja ära surra, kui tahame.
Inimesed kaugelt liialdavad sellega, mida nende meelest on 'vaja' teha.
Nii paljud, kui väsivad ja need asjad tegemata jätavad, avastavad, et midagi hullu ei juhtu - mõnikord vastupidi!

Reede, 4. oktoober

Sel päeval ma tegin avastuse, et olen paar kilo alla võtnud, kuna hakkasin rohkem magusat sööma :D - loogilisem oleks ilmselt vastupidi (kaotasin paar kilo ja nende taastamiseks saatis keha mulle magusaisu), aga ma pole selles enda puhul kindel.

Siis mõlgutasin sel päeval veel pikemalt mõtteid selle üle, kuidas paljud kriiperid on psüühikahäiretega, kuid samal ajal teevad vaimse tervise toetajad kõvasti tööd selgitamaks inimestele, et vaimse tervise probleemidega (=imelikke) inimesi pole vaja karta, kuna nad sagedamini langevad ise kuritöö ohvriks, kui ohustavad kedagi teist.

Olen Väiku eeskujul kuulanud tõsielu-hirmujutte YouTube'i kanalilt Lets Read - hea taust lõunauinakule :). Neid kanaleid on veel, aga mulle meeldib selle mehe hääl ja kõnemaneer. Stalkerilugude juures märkan selgelt, et need võõrad inimesed, kes kedagi ahistama hakkavad, mõjusid kohe piisavalt veidrana, et tulevane ohver uskus, et neil on psüühiline või vaimne eripära. Selle tõttu polnud nad oma tõrjumises eriti ründavad vaid üritasid jubedikku lihtsalt ignoreerida uskudes, et ta tüdineb ära või, et mis ta ikka teeb. Sama vastavad abi paluvale ohvrile esialgu ka politsei- ja turvatöötajad ning ülemused, kui tegu on kolleegiga. Mitte keegi ei taha inimesele, kellel on maailmas orienteerumisega ilmsed raskused, veel lisakoormat panna. Pealegi räägitakse nii palju vaimsete häiretega inimeste diskrimineerimisest, et keegi ei julgegi midagi teha. Ka nad ise tõstavad kisa ja usuvad, et neid koheldakse tõrjuvalt selle tõttu, et inimesed said teada, et neil on mingi psüühikahäire. Selle tõttu paljud eluga enam-vähem toime tulevad haprad ja vaprad teevad kõik, et inimesed teada ei saaks, et neil on mingi diagnoos. Mitu-setuteist aastat tagasi töötasin vaimupuude ja psüühikahäiretega inimestega ja võin kinnitada, et ka nemad ise "diskrimineerivad". Ehk - nende endi hulgas ka ei armastata süngeid, agressiivseid, nõudlikke inimesi. Nad ei tõrju seda kaaslast mitte selle pärast, et tal on psüühikahäire - neil endal võib olla sama diagnoos! -, vaid selle pärast, et neil on ebamugav temaga koos olla. Seda õigust normaalse psüühikaga inimesel justkui pole. Normaalne inimene peab püüdma suhelda kõhedust tekitavate veidrikega hoolimata sellest, et vastastikust mõistmist pole, rääkimata tõmbumisest ja huvist. Olin kunagi mingis autismifoorumis, kus sain aru, et mõned neist päriselt tunnevad, et inimesed nagu võlgneksid neile suhte, kui nad seda tahavad. Foorumis oli neid, kes käisid tööl ja olid intelligentsed, kuid sealjuures võisid käsi südamel nimetada kiusamiseks seda, kui nendega ei taha suhelda või lausa suhtesse astuda inimene, kelle nad endale välja olid valinud!!! Nii mõnigi leidis, et see on diskrimineerimine ja teine inimene peaks püüdma neile vastu tulla, sest suhtlemine, eriti suhete loomine on neile nii palju raskem kui tavalisele inimesele.

Samas ka mina ilmselt ei oskaks ilusasti ära seletada, et ma ei taha selle inimesega suhelda mitte tema diagnoosi teadmise tõttu vaid selle pärast, et ta tekitab minus ebamugavust...

Igatahes nii kahju on nii veidrikest, ametimeestest, kes nendega tegelevad ja neist, keda nad ahistavad. Kui ma kuulen järjekordset juttu sellest, et selle-ja-selle diagnoosiga inimesed on pigem ohvrid kui kiusajad, siis on mul nii kahju ka sellest inimesest, kes seda juttu räägib ilma, et talle justkui pähegi tuleks, et me ei hoia inimestest eemale nende diagnooside pärast, vaid hoopis sellepärast, et nad on jubedad. Ja neist jubedikest hoiavad eemale ka sama diagnoosiga inimesed. See pole diskrimineerimine, meil siiski võiks olla õigus suhelda nende inimestega, kes meile meeldivad. See meenutab lausa inceleid, kes ka usuvad, et neil peaks olema õigus saada suhe või seks, kuna nad tahavad, ja et naised võlgnevad neile suhte või seksi. Sest nad tahavad seda. Kammoon!

Neljapäev, 3. oktoober

Gabor Mate (seesama, kes ütles, et kui sa ise ei taipa õigel ajal ei öelda, teeb sinu keha seda sinu eest) rääkis videos When The Body Says No, et inimeses võistlevad soov läheduse järele ja soov autentsuse järele. Me vajame intiimseid suhted, kellegagi erilisel moel seotud olemist, kuid reeglina on selleks vaja ennast nende teiste inimeste vajadustega kohandada. See on väsitav ja kurvastav töö. Romantilised lahkuminekud tekivadki vast eelkõige sellest, et hind (milleks on enesehülgamine), mida me läheduse eest maksma peaksime, käib meil üle jõu. Me ei saa ennast nii palju muuta selle jaoks, et nende inimestega klappida. Läheme otsima sellist, kelle jaoks me kas vähem muutuma peame, või kes on meile nii väärtuslik (kasvõi ajutiselt), et see hind ei tundu enam nii üle jõu käiv, maksame rõõmuga :D

Ja võib-olla see mõte rahustab veidi lahkuminejaid ..., et emb-kumb oleks pidanud liiga palju muutuma ja ... neil/meil on ju õigus soovida võimalikult autentseks jääda.

---

Igatunnisest päevatabelist ma peagi loobusin. Siin kollane värv tähendab Väikuga veedetud aega ja helesinine magamist. Hall on ka, see on, et ma lihtsalt pikutan, magama ei jää.

Kolmapäev, 2. oktoober

Sel päeval sattusin YT's vaatama Moojiji - No Need To Be Loved.

Üks naine küsis, miks me suhte purunedes kogeme nii suurt kaotusvalu.

Mulle torkas kõrva mõte, et inimestele ei meeldi olla nendega, kelle tahtmised on väga intensiivsed. Kui inimesel 'intensioone' pole, on tema juures hea olla, sest sa tead, et sa oled vaba. Kui oled suhtes kellegagi, kes kogu aeg kardab, et liigud edasi ja muudkui valvab sind, tunned sa end lõksus ja hakkad tõepoolest tahtma edasi liikuda.

Mind on kavatsustest rääkides jällegi alati üllatanud see manifesteerimise teema - et kujuta endale ette, millist elu tahad, mana see võimalikult üksikasjalikult ja sageli silme ette ja see tekib. (Võib muidugi teha vahet, kas inimese lootused on loogilised või mitte; kui ma näiteks kujutlen, et olen kätte saanud magistrikraadi, siis võib see juhtuda veidi suurema tõenäosusega kui kujutlus lossist keset paksu metsa, kus ma üksi elan :D) Kavatsused-intensioonid on minu silmis nagu see paha poiss Oleks. See (poiss :) ) sünnib rahulolematusest praeguse olekuga. Ja rahulolematus ei vii rahul olemiseni. Rahul olemine sünnitab rahul olemist. Leplikkus ei tähenda seda, et lased endaga halvasti käituda, vaid pigem seda, et piirdud sellega, mida ise suudad endale kätte tassida ja ei vaata teisi kortsus kulmul, sest nad võlgnevad sulle rohkem tähelepanu või puhtama kraanikausi. Vähemalt ma enda puhul tunnen küll, et see kauge aeg, kus ma mõtlesin, et peaksin saama rohkem midagi, oli kuidagi hapu ja absurdne, sest kust ma võtsin, et ma peaksin rohkem saama? :D See, et me midagi tahame päris kindlasti ei tähenda seda, et me peamegi selle asja või inimese enda ellu saama.

Optoober (nii nimetas seda kuud VT kunagi kangekaelselt, aastaid, parandamistest hoolimata) :D

Ehhellõu :)

Mõtlesin, et hakkan blogima ainult siis, kui väga kisub ja pole kiskunud veel ... tegelikult üht YT videot vaadates natuke kiskus, aga ... oot, ma tegelt tulen lõpus selle mõtte juurde tagasi.

Olen mõnuga nikerdanud oma paberpäevikute kallal, milleks oli mul viimased paar kuud tilluke valgete lehtedega märkmik. Kleepisin, joonistasin ja värvisin ka ja ... siis järsku tüütas nii ära, et korralikult/kiiresti kirjutada ei saa, et otsustasin oktoobris võtta jälle ühe-kuu-kaustiku. Märkmik jäigi lõpuni täitmata, aga küll ma selle piltide ja tsitaatidega lõpuni katan - eks ta ongi rohkem sellist mõõtu, et üks tsitaat sobib ühele lehele.

See tüdrukuga on pinal, mitte päevikupilt. Pidin raskust kasutama, et lehed kinni ei vajuks.

Ja nüüd minu oktoobri-sisseseade:

Esileht:

Järgmiseks on "terve kuu ühel leheküljel".

Nutikas on selliseid kaustikuid iga kuu pidada, siis põhimõtteliselt 2.-3. leheküljelt näeb kogu kuu põhisündmused ära. Ma ei kirjuta igasse ruutu - kirjutan üles ainult need asjad, mida ei juhtu iga nädal.

Kolmas vaade:

kuu taroennustus ja kõrval siis lehekülg, mille täidan kuu viimasel päeval, et kas läks nii või hoopis tei-si-tii.

Neljas vaade on igav ja parem pool kordab mõneti eelnevat:

sellel on energia, stressi ja õnnetunde graafikud, st need alles tekivad sinna,

ja kuna parem külg jäi vabaks, siis sinna panin kuu kokkuvõtte lehekülje.

Viies on terviseträkker.

Siin on mul kirjas enam vähem kõik, mis mind korduvalt kimbutanud on ja mida tühjemaks see lehekülg jääb, seda toredam :)

Aga täna olen saanud juba ühe punkti unehäirete eest, sest ärkasin kell 3 ja unelootuse kaotasin kell 4, siis hakkasin lugema. (Punkt pole veel kirjas, ma teen selle asja õhtuti.)

Endal on ka veider, et siin on kirjas ka Emmake :D

Lihtsalt ... kui ma temaga suhtlen, siis on oodata igasuguste hädade ilmnemist (ja huvitaval kombel on seda tema kohta öelnud isegi inimesed, kes pole meie sugulased ..., et kui Emmake külla tuleb, siis löövad kõikvõimalikud vanad tervisehädad välja ... no ei tea, kas ta on 'biovampiir' või lihtsalt nii -whatever-, et inimestel läheb juhe kokku. Mul igatahes ka, nii et see lahter on mustri seletamise huvides. Mõni lahter ei saa punkte kuude kaupa, aga siis ongi tore vaadata, mis kõik muret ei teinud sel kuul :D

Järgmisena on suht juhuslikult määratud tööd-toimetused ja veel juhuslikumalt kokku aetud "hobid-harjumused", mille all on ka näiteks erinevate vitamiinide võtmise lõik :) Blogimine on ka seal. Tänase kohta võib õhtul sinna tärnikese teha :)

Siis tuleb suhtlusträkker, mis on uuem asi.

Kuigi üritan võimalikult vähe suhelda ja olen niimoodi rahulik ja õnnelik, tuleb mul iga kuu ette KÜMNEID suhtlemisi, mitte just näost-näkku (aga iga poemüüja läheb siia ka kirja!) vaid kirja, WhatsAppi, Messengeri ja telefoni kaudu. On lihtsalt uskumatu, kui palju minu vaikseks traalitud elus ikkagi suhtlemist ette tuleb ... Vaat, selle üle tahan natuke aru pidada ja sellepärast träkin. Ja selle jaoks on tegelikult isegi 4 lehekülge.

Lahtrid on siis: kuupäev, via (mis kanalit kasutades), kellega ja mis teemal.

Siis lihtsalt oktoobris vaadatud filmid ja sarjad ja fännatud muusika:

No ja siis tulevad juba päevad, kusjuures jätan iga päeva jaoks kaks lehekülge - mis lisandub, selle kleebin äärejoone taga olevale ribale!

Lõppu jääb tühje lehti, kuid sinna jagub kindlasti pikemaid mõtisklusi ja tsitaate-väljakirjutusi.

Siis on mul veel ka "lugemispäevik" 

See "Indiaani tarkuste raamat" oli ülimalt armas loodussõbrale ja maa-armastajale.

Ilus ja valus.

Seda lugesin eelmisena.

Praegu loen Eiv Elooni "Kaksikliiki", kuna ajasin selle mingi teise ulmekaga segamini 😭😭😭

Ei saa öelda, et halb oleks, aga natuke tüütu on see hapruse ja arguse jutt ja ma kavatsesin ÜLE lugeda hoopis midagi paremat, ka ulmekat, ja ka oli laste saamine teistmoodi (vist inkubaatoris tehti ja mingis vanuses määrati vanemate hooldada - tean, et selliseid raamatuid on praeguseks juba väga palju), ka vanem raamat, aga meh. Lugesin veel Mehe ja minu esimeses kodus, nii et 20 aastat tagasi. "Hea uus ilm" see igatahes polnud, see polnud kaugeltki nii kuulus raamat. Ah, no mida iganes - nüüd loen vähemalt midagi uut! :D

Ja veel ma nägin siin septembri kaustas fotot oma kahest seljakotist, mille hiljuti ostsin PierreBuy'st

- jagan sedagi :D

Head kotid! :D

Ja nüüd alguse juurde tagasi.

Tegin sellest YT-videost väikse konspekti ja pildistasin, kui postituse alguses sellest juttu tuli.

Tõmban nüüd arvutisse ja vaatan, kas loeb midagi välja ...

Tänane paarisleht siis praegu:

Üles, kuupäeva taha kirjutan õhtul, et mis siis juhtus ka.

Ja see YT-lugu - ma ise loen küll välja :D

GABOR MATE - The need for authenticity.

Meie KEHA ütleb meile, et ausus (enda vastu) ja enda eest hoolitsemine on ülimalt olulised. Ilma selleta ei saa elada tervena. Tuleb minna ära, tuleb jätta tegemata, kui midagi on vastumeelt. Või tuleb leppida, et jääd haigeks ja sured enneaegu, sest just nii juhtub inimestega, kes endale oma vimmadest-vastumeelsustest aru ei anna ja teesklevad tubli ja hooli(tse)vat kaaslast. Aus tuleb olla. Mis siis, et inimene mõtleb, et siis tuleb tema koledus teistele välja. Ei ole koledust. Inimlikkus on ja see on kõigis. Mingi osa peab lihtsalt esimesena hakkama julgema seda välja näidata, et teised ka endasse loomulikumalt suhtuda julgeksid. Kogu koledus tulebki just allasurumisest.

Aga egaš midagišt! :) Olge siis vahvad ja nautige sügistorme! 😙😙😙

Teisipäev, 1. oktoober 2019

Hakkan üles panema oma oktoobrikuu paberpäevikulehekülgi.

Vaatasin väga head YT videot Gabor Matelt - The Need For Authenticity. Ta räägib, et kui me ise ei taipa oma jõuvarusid õigesti hinnata ja ei oska "ei" öelda, siis teeb meie keha seda meie eest. Lihtsalt ütleb üles. Ei tee seda jama kaasa.

Kui meil on mingi füüsiline häda, siis püüame kõigepealt toitumise, trenni või ravimitega seda korda saada, aga tegelikult peaksime vaatama, mis meie elus valesti on. Küllap me teeme mingis valdkonnas endale liiga või oleme end millestki olulisest ilma jätnud. Kui me ravime lihtsalt oma haigust, siis see sageli tõepoolest õnnestub, kuid sellele järgneb kohe mingi uus häda, sest me ei võtnud ennast kuulda.

Kui ma vaatan, kui närvilised ja abitud inimesed on, siis mulle tundub, et enamik on võtnud endale lihtsalt liiga suure koorma. Me ei tule selle peale, et harmoonia ja loomulik kulg on midagi sellist, mida ei tohiks hetkekski unustada. Vaatan jaapanlasi dokfilmides - nad jäävad alati nii mahedahäälseks ja rahulikuks, kummardavad veidi allapoole, pühivad pisarad ära ja räägivad rahulikult ja vaikselt edasi. Väiku meil eriti filme-sarju ei vaata ja meil pole kunagi koos midagi nautida, aga nüüd oleme vaadanud 1,5 hooaega sellist õudust nagu Hell's Kitchen, kus Gordon Ramsay kõigi oma õpilaste peale ropendades röögib. Kuidas on võimalik, et keegi on nõus midagi sellist kaasa tegema? See on lihtsalt üks bully'mine, algusest lõpuni.

Ei ole normaalne, et me paneme ennast või teisi olukorda, kus stress muudkui kerkib. Pole vaja kõigist viimast välja pigistada. Las andekad tõusevad ise tasapisi esile, pole vaja kõigist tippkokki teha.

Kui keha annab valusignaalid, tuleb teda tänada ja oma psüühikat uurida. Tavaliselt leiame, et oleme endale valetanud, et mingi asi on okei, kui tegelikult pole..., kui see tegelikult haavab meid. See ei tähenda muide, et kui meil on haav, siis meile on liiga tehtud. Võibolla pole liiga tehtud, võibolla on meil absurdsed, täitmatud ootused-lootused olnud. Ja nendega tulebki tegeleda. Endale meenutades, et enda vastu tuleb mõistev ja kaastundlik olla, läheb elu lihtsamaks ja suhted paremaks, kuna teiste inimeste närvitsemist pealt vaadates näeme mitte ründajat vaid segaduses inimest. Juba ainuüksi seda siiralt mõistev pilk võib raevutsejas tekitada soovi aru saada, kas tema käitumine on tegelikult okei ja miks ta nii käitub. Seega - enda vastu kena olles oleme ka teiste vastu kenamad ja ehk aitame neil ka enda vastu kenam olemiseni jõuda või vähemalt seda soovima hakata :)