Olen palju kuulnud, kuidas inimesed oma emotsioonide pärast vabandavad.
On väga hea, kui me tunneme emotsioonid ära ja sõnastame need.
Lihtsalt see, et me 'näeme ennast' on juba nii suureks abiks ja enesekindluse allikaks.
Häbi tõttu saavad inimesed kurjaks.
Nad usuvad siiralt, et ei oleks tohtinud kellegi isekust või järske sõnu südamesse võtta ja vastavad vaenulikult, vastusüüdistavalt, selle asemel et kuuldavalt tunnistada, et see haavas nende 'valukeha', seda kompakti, kuhu on kogunenud vanad, läbi töötamata ja 'paitamata' jäänud emotsioonid.
Kui me tunneme ära ja tunnistame oma haava, siis ei muutu kergemaks mitte ainult meie hetkeolukord, vaid tasapisi laguneb-lahustub ka valukeha. Sellega koos kaob ülereageerimine :)
Valukeha 'õhenemine' on imeline tunne - sellepärast kutsun kõiki üles oma valusaid emotsioone vastu võtma ja ka väljendama :) Samal ajal oleks hea silmas pidada seda, et tugev valukeha intensiivistab meie hetkekogemust, nii et me reageerime üle ja teine inimene näeb ainult seda - tema ei tea meie valukehast mitte midagi. Seda lihtsalt arvestada kas olukorra sees või seda hiljem analüüsides.
Igasugune vallandamine on hea, aga on hästi kena, kui saame seda teha arvestades, et inimesed, kes meiega halvasti käituvad, teevad seda selle pärast, et neil on halb ja nemad samal ajal usuvad siiralt, et peavad just sellisel moel enda eest hoolitsema.
Musi! :)
No comments:
Post a Comment