Kui ma olin väiksekene, alleaa-alleaa, siis ütlesid mitmed mu peikad mulle: "Ole spotaansem!"
"Ära mõtle nii palju!"
Kahjuks olid nad kõik minust (mõnikord poole) vanemad ja ma ei osanud neile mõjusalt selgitada, et ... ma olen spontaanne! Mulle täiesti spontaanselt ei meeldinud nende ettepanekud.
'Spontaanne olemine' ei tähenda seda, et sa tahad kaasa minna iga asjaga, mis kõrvalseisja ajus sünnib.
See tähendab endaga samas jooksus olemist, mitte suvaliste väliste impulsside mõju all elamist.
Nad polnud idioodid, erandita minust haritumad, aga nad kas ei soovinud seda näha, või ongi inimesel raske seda näha... tont teab.
Psühhopaadid ja nartsissistid olid nad kõik niikuinii :D :D :D
(See näib praegu olevat mingi moeasi - kui keegi on sulle haiget teinud, siis kuulutad ta psühhopaadiks ja/või nartsissistiks :) .)
Aga näiteks eile kirjutasin ma ühe raamatu autorile momentmõtte ajel, et tema raamat tegi mulle palju rõõmu ja --- --- ---, ja tema ütles, et väga tore, aga need --- --- --- asjad huvitavad teda väga ja ta tahaks neist rohkem kuulda. Nii et nüüd me kirjutame natuke :) Sest meil on ühised huvid. Nii nunnu! Nii et ma olen spontaanne küll. Aga näe ... pea veerand sajandit on möödas ja ikka on see 'süüdistus' meeles, eks seetõttu, et tuli mitmest suust ... Veidrikega ei oska keegi arvestada :D
No comments:
Post a Comment