Ma lihtsalt tahan öelda ja sattub see ütlemine siia kohvipildi alla.
Et Amanda Palmeri raamat "The Art of Asking" on mind palju aidanud ja nüüd kuulsin ühest intekast+laivist (https://www.youtube.com/watch?v=vq0AASlHMKE&feature=youtu.be 16:45 või nii on see hetk) kuidas ta võttis jube hästi kokku: "Kõik minu ümber on nii palju õnnelikumad, kui nad saavad väljendada ja samas ka minu kohta teada, mis tegelikult toimub, millest läbi käiakse ja üksteise eest hoolt kanda." Enne ta veel räägib, kuidas ühendusteede loomine inimeste vahel, üksteise eest hoolitsemine on nii raskeks tehtud ja samas just see, mis ühiskondadel vaja oleks, et hästi toimida. Et "olen iseseisev karm mutt/kutt" on hoiak, mis EI aita tegelikult kedagi. Ka mitte neid, kes sind armastavad. Inimesed TAHAVAD tegelikult ühenduda ja üksteise eest hoolt kanda.
Aga meile (vähemalt siin läänes) ei õpetata seda, õpetatakse "ise hakkama saama" ja väidetakse, et kui mitte saada, kui abi paluda, tuleb karistus. Ja ... ja see on mu (ja tema ka, aga ta ei keskendu sellele, tal on omaenda teemad) arust NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII VALE. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII vale.
KEEGI päris inimeste hulgast ei ole õnnelikum sellest, et teine on õnnetu ja teeb samas vaprat nägu. Ainult need, kes ise ka teesklevad ja teevad vaprat nägu, olles seespoolt katki, tahavad, et teisedki sedasi teeks, sest nad ei suuda nende teiste ausat valu taluda - nad ei julge endagi oma ju tunda!
Mhmh, sa oled sama mitu korda rääkinud. Aga mul just abipalumisega seoses lõi ette. Et abi paludes tehakse tegelt KÕIGILE teene. Välja arvatud need, kellele ausus on liiga raske, aga see mure on neis, mitte küsijas ju =)
Jaa, väga huvitav teema!, videot vaatan ka millalgi kindlasti.
On tõsi, et inimene on sotsiaalne loom ja aitamis-sidemete loomine on kõigile kasuks ja rõõmuks.
Välja arvatud mulle :D Ma ei taha sidemeid.
Minu ausus lõpeb selles kohas ära, et: "Ma ei saa hakkama." Abi peale ma reeglina ei mõtle, ma lihtsalt jätan selle asja oma elust välja, millega ma hakkama ei saa. Ainuke inimene, kellelt ma abivarianti vahel uurin, on Mees ja temalt julgen küsida just selle pärast, et ta on ka aus :D, ütleb välja, kui ta ei taha aidata, on liiga palju jama mingi asjaga. Ja tema tegi mulle juba ammu selgeks, et mina teda ka aitama ei pea, kui ei taha.
Teistega on nii, et selle "abi" eest tasumine käib mul üle jõu, kuna tasuks on tihedam suhtlus või see, et nad meeldivad mulle varasemast rohkem/tugevamini väljendatud positiivsus nende suhtes.
Esimest ma ei taha küll üldse ja teine käib omasoodu, vahel üles, siis jälle alla :p
Aga sotsiaalsete inimeste puhul - kindlasti on abi küsimine KÕIGI osaliste jaoks parim!
Millegipärast praegu läks mote armumisele … Kuidas alguses nii otsitakse võimalusi teist inimest rõõmustada, siis "täidad oma kohust" ja aitad ja lõpuks on nii, et üldse ei viitsi midagi teha, pööritad silmi ainult :D Ja teine saab aru, et "minu õnn" ei olegi enam "sinu õnn"... Õnned on eraldunud. Nii need suhted katki lähevad. Eks teisiti ka! :D
Aa, ja siis veel aitaja poole pealt. Püüad igati teise inimese elu ilusaks teha, tema lemmikasju meeles pidada jne, aga tema millalgi enam vastu ei tee. Ja siis saad aru, et kõik need head asjad, mida sa tema jaoks teed, ei ole tema jaoks enam nii väärtuslikud. Ta tahaks rahule jätmist. See on see, mida ta vajab. Mitte kanuumatka või värskeid pirukaid. NÜÜD saab teda armastada teda rahule jättes, mitte talle lambaribisid nina alla torgates. Kui see omaks võtta, läheb armastus ilusti edasi :) Sest teist tuleb armastada nii, et teine ennast armastatuna tunneks, mitte "oma peaga" asju välja mõeldes või minevikus kinni olles.
Jaah, mitte teha neid asju, mis rasked, on ka viis, Mhmh. Isegi hea viis.
Aga kui ikka teha, siis raudselt ei pea neid üksi tegema. (Nt ma ükskord tahtsin minna telgisööbimisega sünnipäevale ja siis ütsin, et telki mul ei ole ja üles panna ei jaksa, palun laenake ning pange ise! Kõik tehti ja oldi rõõmus, et ma tulen, ja mina olin rõõmus, et minna sain.)
mulle meeldis väga nii koostegevuse puudumise oskuse teema väljatoomine ja selle valu siiras väljendus kui ka väide oma piiride tunnetamise ning teisele ruumi jätmise kohta.
mul on hea sellist siirast (võltsviisakuseta!) ja ausat eneseväljendust kohata. hea on ka sellest, et teete seda avalikult. et jälg maha jääb. kunagi ei tea, kes selle leiab. näiteks mina leidsin hetk tagasi (ja huvitav on ehk ka see, et ma ei vaadanud ühtegi teist kommentaari sellest kuust, aga seda vaatasin. ja kohast kus polnud isegi teksti mitte kohvitassi pildi alt. juhus?). ja mul on tõesti hea meel selle üle.
tõeline kokkusattumus on aga see, et leidsin eile õhtul enda jaoks ka täiesti ootamatult amanda. ja vaatasin pea terve õhtu tema kohta. isegi tõmbasin selle raamatu alla, millele siin viidatakse. isegi sirvisin seda. a vestluse tim ferrisega vestluse suutsin paarikümne minuti pärast pooleli jätta, kuigi olin alguses kavatsenud ainult hetke kuulata, aga lisasin selle hiljem edasi vaatamise loendisse. muideks, paljud oli kirjutanud selle video yt kommentaaridesse, et nad nutsid seda vestlust kuulates. a video drowning in the sound tegemise kohta tehtud video avaldas ka muljet. kui suur ajasurve neil peal oli saada kõik see esimene osa ühe päevaga tehtud kuna rohkem raha ei olnud. koreograafia on muidugi ilus. patronite mõte on ka ilus. ühendab.
4 comments:
Ma lihtsalt tahan öelda ja sattub see ütlemine siia kohvipildi alla.
Et Amanda Palmeri raamat "The Art of Asking" on mind palju aidanud ja nüüd kuulsin ühest intekast+laivist (https://www.youtube.com/watch?v=vq0AASlHMKE&feature=youtu.be 16:45 või nii on see hetk) kuidas ta võttis jube hästi kokku:
"Kõik minu ümber on nii palju õnnelikumad, kui nad saavad väljendada ja samas ka minu kohta teada, mis tegelikult toimub, millest läbi käiakse ja üksteise eest hoolt kanda."
Enne ta veel räägib, kuidas ühendusteede loomine inimeste vahel, üksteise eest hoolitsemine on nii raskeks tehtud ja samas just see, mis ühiskondadel vaja oleks, et hästi toimida. Et "olen iseseisev karm mutt/kutt" on hoiak, mis EI aita tegelikult kedagi.
Ka mitte neid, kes sind armastavad.
Inimesed TAHAVAD tegelikult ühenduda ja üksteise eest hoolt kanda.
Aga meile (vähemalt siin läänes) ei õpetata seda, õpetatakse "ise hakkama saama" ja väidetakse, et kui mitte saada, kui abi paluda, tuleb karistus.
Ja ...
ja see on mu (ja tema ka, aga ta ei keskendu sellele, tal on omaenda teemad) arust NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII VALE.
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII vale.
KEEGI päris inimeste hulgast ei ole õnnelikum sellest, et teine on õnnetu ja teeb samas vaprat nägu.
Ainult need, kes ise ka teesklevad ja teevad vaprat nägu, olles seespoolt katki, tahavad, et teisedki sedasi teeks, sest nad ei suuda nende teiste ausat valu taluda - nad ei julge endagi oma ju tunda!
Mhmh, sa oled sama mitu korda rääkinud. Aga mul just abipalumisega seoses lõi ette.
Et abi paludes tehakse tegelt KÕIGILE teene.
Välja arvatud need, kellele ausus on liiga raske, aga see mure on neis, mitte küsijas ju =)
Jaa, väga huvitav teema!, videot vaatan ka millalgi kindlasti.
On tõsi, et inimene on sotsiaalne loom ja aitamis-sidemete loomine on kõigile kasuks ja rõõmuks.
Välja arvatud mulle :D
Ma ei taha sidemeid.
Minu ausus lõpeb selles kohas ära, et: "Ma ei saa hakkama."
Abi peale ma reeglina ei mõtle, ma lihtsalt jätan selle asja oma elust välja, millega ma hakkama ei saa.
Ainuke inimene, kellelt ma abivarianti vahel uurin, on Mees ja temalt julgen küsida just selle pärast, et ta on ka aus :D, ütleb välja, kui ta ei taha aidata, on liiga palju jama mingi asjaga.
Ja tema tegi mulle juba ammu selgeks, et mina teda ka aitama ei pea, kui ei taha.
Teistega on nii, et selle "abi" eest tasumine käib mul üle jõu, kuna tasuks on tihedam suhtlus või see, et nad meeldivad mulle varasemast rohkem/tugevamini väljendatud positiivsus nende suhtes.
Esimest ma ei taha küll üldse ja teine käib omasoodu, vahel üles, siis jälle alla :p
Aga sotsiaalsete inimeste puhul - kindlasti on abi küsimine KÕIGI osaliste jaoks parim!
Millegipärast praegu läks mote armumisele … Kuidas alguses nii otsitakse võimalusi teist inimest rõõmustada, siis "täidad oma kohust" ja aitad ja lõpuks on nii, et üldse ei viitsi midagi teha, pööritad silmi ainult :D
Ja teine saab aru, et "minu õnn" ei olegi enam "sinu õnn"... Õnned on eraldunud.
Nii need suhted katki lähevad.
Eks teisiti ka! :D
Aa, ja siis veel aitaja poole pealt.
Püüad igati teise inimese elu ilusaks teha, tema lemmikasju meeles pidada jne, aga tema millalgi enam vastu ei tee. Ja siis saad aru, et kõik need head asjad, mida sa tema jaoks teed, ei ole tema jaoks enam nii väärtuslikud. Ta tahaks rahule jätmist. See on see, mida ta vajab. Mitte kanuumatka või värskeid pirukaid. NÜÜD saab teda armastada teda rahule jättes, mitte talle lambaribisid nina alla torgates.
Kui see omaks võtta, läheb armastus ilusti edasi :)
Sest teist tuleb armastada nii, et teine ennast armastatuna tunneks, mitte "oma peaga" asju välja mõeldes või minevikus kinni olles.
Jaah, mitte teha neid asju, mis rasked, on ka viis, Mhmh. Isegi hea viis.
Aga kui ikka teha, siis raudselt ei pea neid üksi tegema. (Nt ma ükskord tahtsin minna telgisööbimisega sünnipäevale ja siis ütsin, et telki mul ei ole ja üles panna ei jaksa, palun laenake ning pange ise! Kõik tehti ja oldi rõõmus, et ma tulen, ja mina olin rõõmus, et minna sain.)
nõus mõlema eeskõnelejaga.
mulle meeldis väga nii koostegevuse puudumise oskuse teema väljatoomine ja selle valu siiras väljendus kui ka väide oma piiride tunnetamise ning teisele ruumi jätmise kohta.
mul on hea sellist siirast (võltsviisakuseta!) ja ausat eneseväljendust kohata.
hea on ka sellest, et teete seda avalikult. et jälg maha jääb. kunagi ei tea, kes selle leiab. näiteks mina leidsin hetk tagasi (ja huvitav on ehk ka see, et ma ei vaadanud ühtegi teist kommentaari sellest kuust, aga seda vaatasin. ja kohast kus polnud isegi teksti mitte kohvitassi pildi alt. juhus?). ja mul on tõesti hea meel selle üle.
tõeline kokkusattumus on aga see, et leidsin eile õhtul enda jaoks ka täiesti ootamatult amanda. ja vaatasin pea terve õhtu tema kohta. isegi tõmbasin selle raamatu alla, millele siin viidatakse. isegi sirvisin seda. a vestluse tim ferrisega vestluse suutsin paarikümne minuti pärast pooleli jätta, kuigi olin alguses kavatsenud ainult hetke kuulata, aga lisasin selle hiljem edasi vaatamise loendisse. muideks, paljud oli kirjutanud selle video yt kommentaaridesse, et nad nutsid seda vestlust kuulates.
a video drowning in the sound tegemise kohta tehtud video avaldas ka muljet. kui suur ajasurve neil peal oli saada kõik see esimene osa ühe päevaga tehtud kuna rohkem raha ei olnud. koreograafia on muidugi ilus. patronite mõte on ka ilus. ühendab.
Post a Comment