Allikas: Instagram @
Solvujad ja vihastujad on alati teadmatud.
Teadmatud iseendast ja seetõttu ka teistest.
Nad ei näe läbi, mis toimub, ja see ängistus paneb kärmelt igaks juhuks teisi süüdistama.
On täiesti võimalik elada ilma solvumata ja vihastumata.
Kuidas?
Lihtsalt loobud mõttest, et sul on õigus teisi inimesi kontrollida.
Kasvõi nii palju, et ootad neilt arukust.
Inimesed on väsinud ja vaimselt sandistatud.
Peame lubama neil elada nagu nad oskavad.
Oma nägemust pakkuda ikka võib - nagu mina siin! :) - aga ei tohiks muutuda oluliseks, et keegi seda hindaks või vaatamagi oleks nõus.
Loen just Hannes Võrno "Ühe missiooni päevikuid".
Ta oli mingi sõjaväelise asjapulgana pool aastat Afganistanis, kirjutas ohtralt päevikuid ja mingil põhjusel otsustas need ka avaldada. Ma pole oma elus veel nii hullu virinat ühe mehe suust kuulnud! KÕIK seal on lollid, laisad, lohakad, räpakad, lapsikud, matslikud, õgardid, valetajad, tühised, uhkeldajad, salakavalad jne. Lisaks nii palju meelemuutusi: kord on tema naine maailma armsaim ja armastavaim, siis jälle tuim ja "seda suhet ei päästa enam miski". Juba samal päeval mõni tund hiljem on naine jälle parim. Poegadega sama. Kanname maha! Kanname kätel! Kanname maha! .... jne
Kogu seda lakkamatut virinat kuulates saab iga inimene aru, kui väga Võrno tegelikult ise endale ei meeldi. Muud siin polegi. Maailm on peegel.
No comments:
Post a Comment