Monday, October 15, 2018

Loneliness is a mirror of your self-hatred. - Alamir

656 Likes, 16 Comments - alamir (@spiritbyalamir) on Instagram: “Self-hatred essentially means that you have split your own self into two types of parts; acceptable…”


"Self-hatred essentially means that you have split your own self into two types of parts; acceptable parts and unacceptable parts. Those aspects of yourself which you have considered to be unacceptable, you naturally start to resist them and push them away from yourself. This attempt at pushing away one's own self creates friction in the human system. This friction is what we know as loneliness.

There is a great misconception that loneliness is there because of other people's incapacity to see and hence to validate our truth; when, in reality, loneliness comes from us not accepting and validating our own internal truth.

The moment we invalidate ourselves, it is inevitable we will become desperate for other people's approval and validation. But essentially we are just trying to get that approval out of other people which we should be giving to ourselves.

/.../

When we accept our reality, we provide the validation and belonging to our truth that it needs to feel whole in and of itself. The moment we see and acknowledge and accept our truth; no matter how dark or positive it is, that moment will be the end of our loneliness. That will be the day we will be ourselves again. And, when we do that, when we become ourselves, that is when we become independent of the desire of other people's approval. That is when we become free. That is when our life truly begins.
•••
May we all heal. May we all be free. May we all be ourselves. ❤❤"

Pilt ja tekst: spiritbyalamir


Alamir on ka vaevalt VT's vanem poiss, aga nii armas ja arukas teine :) - kena kohe lugeda! 💗


---

Sellist asja nagu eneseohverdus pole olemas.

Kui inimene ise arvab, et ta teenindab teisi ja hoiab ennast 'näljas', siis tegelikult serveerib ta teistele sedasama haput nälga, milles ise elab. Ja teised ei parane. See on haige olukord, sest üks arvab, et ta on andnud ja teistele ka jääb mulje, et nende eest hoolitsetakse - aga sellist tunnet pole! Tunne on paha, kentsakal kombel. Nii võidakse 'eneseohverdajate' suhtes hoopis vimma kanda. Meil on hea vastu võtta ainult rõõmuga vabaks antut, mille puhul andjat ei seo antuga (olgu see aeg, toit, tähelepanu või teene) kiindumus ..., et oleks endalegi ära kulunud, aga ... mis nüüd mina.

Kui inimene annab, sest see tundub loomulik ja hea, siis ta lihtsalt elab oma sisemise rõõmu ja rikkusega kooskõlas ning ei tunne, et ta ennast ohverdab, kui ka kõik pealtvaatajad niimoodi arvavad. 

Selleks, et üldse anda, peame endas rahu looma, et tuleks armastus.
Peame rahu tegema nende omaduste või minevikukogemustega, mida oleme endast eemal hoidnud.
Peame vastu võtma, et oleme vahel ikka täielikud nirakad ja närakad olnud ning ei saa välistada, et oleme edaspidigi, ning armastama ennast sellegipoolest.

Kuidas me teame, et juba armastame ennast?
Ving ei tule enam. Me ei vingu enam olude ja inimeste üle.
Sest enesearmastus ja enesekaastunne laienevad iseenesest ka teiste inimeste armetuse peale.
Selline tingimatu maailma-armastus on ilusasti olemas meis kõigis ja ootab lihtsalt avanemist :)

7 comments:

väga väga naine said...

Kõik on õige, aga lisan, et mina nt EI SAANUD ARU, et ma annan enda arvel. Mulle tundus teiste rahulolu nii palju tähtsam ja kuna ma ka ei määrinud neile nina alla, KUI väga ennast ohverdan, olidki nad rahul - pealiskaudselt, mitte märkama tegeval moel.
Ja ega ma ei saanud aru, et see, mis ma teen, on ebanormaalne. Kõik ju kohtlesid seda ja mind nagu oleks normaalne? Alles takkajärgi saan aru, et oot: panna oma viimane söögiraha sinna alla, et lapsed ema juurde hoida viia, ja tulla siis häälega külla, kaasas kook ja küpsised külakostiks (ja ilma lasteta, sest nende piletiraha ei oleks mõeldav teise linna ja tagasi maksta) EI OLE NORMAALNE! Kurat, kui mind tahetakse näha, vbla võiks näiteks mulle külla tulla hoopis?!
Elik "ära ohverda ennast" ei oleks mulle öelnud, et midagi tuleks muuta, sest ma ei tajunud, et ennast ohverdan. Ma ei oleks arugi saanud, et see minu kohta käia võiks. Ma ju tahtsin neid inimesi näha, ma ju tahtsin, et nad naerataks mu küpsiste peale, vbla isegi ütleksid, et maitsvad? Kuidas ma ennast ohverdan?

karikate emand said...

Eks see on seotud enesehinnanguga. Võibolla ma pole hea sõber, kolleeg või ema, kui ma seda, teist ja kuuendat ei tee?
Ei saa olla imestunud, et me vajame välist tunnustust ja heakskiitu (kasvõi, et me teeme õiget asja), kui meid on sel viisil üles kasvatatud.

Ma just laupäeval käisin linnas ja selgus, et pank on nädalavahetusel kinni ja kuna ma ainult selle pärast linna tulingi, siis muutusin aga opakaks kohe ja hakkasin igasugustele imelikele asjadele mõtlema ..., näiteks et pole ime, et lapsed halvustavad ja narrivad puudega lapsi (vähemalt enne, kui keegi neile selgitab, milles asi), kui nood teevad täpselt neid asju, mis lastest juba titana välja roogitakse: enda kõigutamine, undamine, hõikumine, käte suhu ajamine, lödistamine jne ... Mida lapsed siis 'imelikest lastest' arvama peavad, kui neile on titast saadik öeldud, et fui, nii ei sobi teha, see on väga kole!

Ühiskondlikul olendil on väga raske jõuda selleni, et ta elab hinnangutest täiesti mööda.

Ma tean, et ma ei oska seda teed õpetada, sest minust palju targemad on sadu (tuhandeid?) aastaid proovinud ja ikka on neid olnud vaid käputäis, kes armastamise/õnnelik olemise/hingerahu ära õpivad.

Ma tunnen isiklikult inimesi, kelle jaoks oleks solvav, kui neid enesearmastuses 'süüdistataks' :)
Millegipärast on rabajatel keeruline näha, et kes ennast ei armasta ega hoia, ei saa kuidagi ka kedagi teist armastada ja hoida, tehku ta ükskõik milliseid liigutusi ja jõupingutusi.
Mis aga armastusest ei sünni, on jõuetu.


Ah, tead ... ma niisama lätutan ..., et inimesi närvi ajada :D
Mõnikord tundub endale ka, et mu jutt võib mõjuda trollimisena :D

väga väga naine said...

Noh, ma olen KOGENUD, et nii on. Et ma andsin kõik ära ja aina mõtlesin, et annan liiga vähe - ja keegi ei saanud arugi ümberringi, et neile anti. Nad ei tajunud seda armastusena, vaevu üldse märkasid.
Ja nüüd, kui olen hakanud ennast hoidma ja ennast väärtuslikuks pidama, saan aru, kui karm ma tegelt oma mõttes teistegi vastu olin: see latt, mida tuli ületada, et Hea Inimene olla, oli mul rängalt kõrgel. Ei ulatunud mina, ei ulatunud keegi teine.
Aga tõsi on ka, et enda vastu olin veel karmim kui teiste. Nagu näiteks kolm korda. Ega keegi päriselt pädenud Hea olemiseks, aga mina ennast vaatasin ikka eriti karmilt veel. Aga teiste osas tuli seda ikka ka: "Mis mõttes tema nii ei suuda? Kuule, ma olen aastaid teinud palju karmimaid asju läbi ja mitte kaevanud! PFF!"

väga väga naine said...

Seda ei pea vist ütlema, et nüüd tunnen iga päev, kuidas leebe ja sõbralik elu on NII KURADI TORE ja KÕIK võiksid seda elada!

karikate emand said...

See lõik:
"Noh, ma olen KOGENUD, et nii on. Et ma andsin kõik ära ja aina mõtlesin, et annan liiga vähe - ja keegi ei saanud arugi ümberringi, et neile anti. Nad ei tajunud seda armastusena, vaevu üldse märkasid."

Haha, ma ka! :p

Ja ikka alles siis, kui enam ei tee, saad alles aru, et nii polnudki õige.
Mingil imepõhjusel pead endaga lahkeks hakkama enne, kui tead, et ennast rüüstates rüüstad maailma/teisi. Siis avastad üllatusega, et ennast rahule jättes ja toetades oled parem inimene (ka teiste vastu, inimesena maailmas) kui siis, kui endal naba paigast venitasid. Huu njuu? Seda vist polegi võimalik lihtsalt uskuda. Me ikka mõtleme, et kes ei tööta, see ei söö. Ja me mõtleme, et selleks, et saada, peame andma. Pole võimalustki maha rahuneda ja leida, et oot-oot - mul on ju kõik juba endal/endas olemas, mida ma siin sahmerdan nagu napakas! :D

väga väga naine said...

Sa ütled selgemalt mu mõtteid =) Ma ei tea, mida sina saad mu kommentaaridest, aga mina saan su vastustest selgust omaenda pähe =)
JUST!!!!

karikate emand said...

See teeb rõõmu! =)