Pärast umbes kaht kuud (mil see algas) olen täna jõudnud kohta, kus pean endale tunnistama:
jah, inimeste ebakindlus torkab mulle koooooguaeg teravalt silma viimasel ajal.
Ma pole rääkinud inimestega, kelle ebakindlus mulle väga silma ei torka ... kuigi võibolla poes mõne müüjaga ikkagi olen suhelnud eredat ebakindlust märkamata, kuna lihtsalt mõtlesin oma asjadele.
Kõik nagu kompavad ja kõrvutavad kogu aeg oma reaalsust ja teise inimese oletatavat reaalsust.
Kuna olen suure osa oma elust olnud ärevusest täiesti juhmistunud, nii et ma ei märganud asju, mida kõik alati ja ammugi märkasid, siis ma ei teagi, kas see on mingi radar, mis teistel kogu aeg lärmi lööb.
Aga minul pole tuututanud see signaal, mis nüüd, et wth - ta kontrollib, kas ta ikka meeldib mulle / ta püüab mulle meeldida. Nagu ... mulle! Mida enam mu süda avardub, seda marginaalsemana ma ennast tunnen. Jah, olen üha tühisem ja üha võimsam.
Ilmselt seda eneserahu/enesekindlust märgatakse ja ... ilmselt on inimestel selline salapäästik, et püütakse enesekindlatele inimestele meeldida isegi olukordades, kus sul endal on tohutu autoriteet taga ja räägid töötu ja harimatu inimesega.
See on lihtsalt ... vau! :) Niisuke see elu siis on! :D
Astud kõrvale, sest saad aru, et tahad ja tohid seda teha --- ja oledki kuningas!
Kõik teised jäävad alla ja maha, rabelema ja püüdlema, sina istud ja imestad, imetled ja naerad.
Nad ju kõik võiks ka, aga nad ei usu, et nii saab.
No mis teha! Mina varem ka ei uskunud. Selleks, et uskuma hakata, peab midagi juhtuma, ("halba") õnne olema.
Maailm ei tervita 'vastutustundetut' enesehellitamist (tegelt on täpselt vastupidi - enesehülgamine on vastutustunnetu ja halbade tagajärgedega maailma jaoks!!!), maailm on väike ja arg, aga on hea, kui on väikseid ninu (nigu minu ... - - - ehh, olgem ausad, minu oma on pikk pigem, khhh :D), kes kahtluse alla seavad maailma toimimisprintsiibid.
Isegi Mees ütles nädalake tagasi, et ta tahaks olla nagu mina: kogu aeg rahulik, ärgas ja õnnelik :D
Ennemuiste, kui ma omale mehe valisin, siis mina tahtsin ikka tema moodi olla: lihtne-ehe, suuremeelne, aval, tugev-stabiilne, isemeelne ja väga irvik :)
Aga kirjutama hakkasin selle pärast, et on inimesi, kes ise on väga pingutanud, raha kulutanud ja ka üht-teist saavutanud, ja kellele on solvav, kui sa ilma igasuguse töö ja vaevata endaga rahul oled. Nagu ... KUS ON ALUS??? :D
Ma saan sellest aru, mõistan kenasti ... Mis ma saan öelda? Sa arened kõige kiiremini, kui lähed kõige loomupärasemat teed. Keegi ei usu seda, a noh... :D See, mille poole me püüdleme, on meile lähemal kui ükski teine asi kosmoses - püüdlus jääb hoopis selle vahele, teeb tee pikemaks.
Vaatasin paar päeva tagasi üht Teal Swani raamatusigneerimisüritust kes-teab-kus. Ta rääkis seal enesetapumõtetest ja depressioonist ning andis ühe harjutuse. Ma teen sellest lühikese variandi. Kujutle, et sured ühe kuu pärast. Kuidas sa siis oma päevad veedaksid, kui soovid enda suhtes viimase peal armastav ja hea olla sel viimasel kuul? Vaat - nii, nagu sa elaksid olukorras, kus sul pole enam midagi kaotada ja sa tahaksid endale kinkida kõik, mis edasi lükatud - nii peaksid elama iga päev. See kaugustesse mittevaatav elu, käegakatsutav elu ongi sinu loomulik elu. Sellist elu sa peaksidki elama. Alati kui sul on valik, kas pesta nõusid või vaadata filmi, siis teed seda, mis rõõmu tekitab. Nõusid võib pesta ka siis, kui kahvlid otsa saavad - siis õngitsed sealt kusagilt ja pesed paar muud 'külmrelva' ka ehk puhtaks. Me arvame, et läheksime megalaisaks siis ..., aga sellega on nii, et kui sa päriselt endale ütled, et 'phuket'!, teen, mis tahan ja ei tee, mis ei taha, ja sa pärispäriselt lubad seda endale, mitte ei teeskle bravuurikalt seda laiskust..., sest sa hakkad aru saama, et hing sureb ju ära muidu, nii et parem siis juba lubame talle kõiki rasvakäkke ja ämblikuvõrke, kui vaja ... ja siis tuleb täpselt normaalne kogus jõudu. Ausalt öeldes, siis kui oled lubanud endal mitte midagi teha ja siis midagigi siiski teed, siis on kohe selline mõnus winneritunne sees :D Enesekindlus poeb varsti kraevahele ka :)
Sest sa olid valmis surema ja mitte midagi tegema, aga nüüd sa - heast peast - pesid kolm kahvlit rohkem kui vaja, jee! :p Polnd üldse raske!
Muidugi pole, kui sa end ei sunni.
Kui ei sunni, avastad täitsa kindlasti, et ka nõude pesemine teeb rõõmu.
Ja sealt edasi on kõik alati täiuslik.
Aga oma rõõmurahuga teiste solvamisest...
Kuulutasin Õele rõõmsalt ja uhkelt, et kui me Väikuga sušit sööme, siis mina söön kogu kupatuse ära pulkadega, jee! :) YouTube'ist õppisin, kuidas nendega näpsata.
Õde ütles mõtlikult, et tema pole pulkadega paraku eriti osav ... aga noh, suši saab loomulikult kenasti söödud.
:D
See juhtus ka ligi kaks kuud tagasi.
Inimesed on nii õrnakesed ... Isegi head ja targad ja armastavad inimesed võivad püüda teise tiibu kärpida, kui nad ise end hetkel väga hästi ei tunne. Inimestel võib paha hakata sellest, kui keegi rõõmustab oma kõigelihtsamate asjade üle. Nad peavad sulle igaks juhuks ütlema, et kas sa tead ka, et see, mille üle sa rõõmustad, pole eriti suur ega tähtis asi!?! Noo miiiiiiiisuk! Muidugi ma tean. Aga hea on hea ju ikka!
Ma tean, et see pole selgelt näha ja tundub pigem ebaloogiline, aga enesehellitamine on parim tee, mida keegi iial valida saab. Asjad pole tähtsad. Arvamused pole tähtsad. Elu pikkus pole tähtis. Tähtis on, et oleks hea. Pole mõtet elada pikka piinarikast elu. Surivoodil avastad end kibedana, sest oled endale valetanud, et 'tubli olemine' õigustab kõik närima jäänud pettumused.
Ma pole kindel, et minust on hirmsasti lugu peetud varem, kui käisin ülikoolis ja tööl ja pingutasin ja ..., aga nüüd, kus olen täielik ullike, näen, et avaldan muljet inimestele. Pole aru saada, millega. Lihtsalt, kuidagi. Naljakas ongi see, et just nüüd see tõesti ei loe mulle üldse..., sest kes on need inimesed? kes olen mina? - me kõik oleme eikeegid. (Võibolla just ainult sellest piisabki?)
Seega olen kindel, et kui taotleme teiste lugupidamist, siis jäämegi selle pärast muretsema. Kui aga heidame lugupidamisele käega ja asume ennast rõõmustama iseendaks saamisega, saab sinust inimene, keda heas mõttes märgatakse. Hetkel on see mulle veel seletamatu, lihtsalt ... nii see on :p
Aga, kui Õde mulle mõista andis, et rõõmustan lolli asja pärast, siis hetkel lihtsalt naersin, sest loomulikult oli see nii (ja mis siis? :D) Aga kui ta ära läks, hakkas temast nii kahju. Hakkas kahju kõigist, kes pingutavad, sest usuvad, et teisiti ei saa end hästi tunda.
Aga mõistus on väike mutrike ....
Meis kõigis on palju tugevamaid ja sügavamaid tarkusi, kui ainult usaldaksime tingitud käitumistest lahti lasta ja oma loomusel end suunata lasta. Ja nagu ma ikka ütlen, kui keegi meist midagi halba arvab, siis las aga kannab seda arvamust rahulikult enda kukil edasi. Koormaku see teda. Las tema hekseldab ja nämmutab seda arvamust. Meie lihtsalt liigume 'hea' suunas, niimoodi saame endaga kokku ja avastame, et muud polegi õnneks vaja. Meil on ainult endaga kokku saada vaja ja kõik!
Muskadii! Poputage ennast kõõ-vass-tiii! :D
