Olen mõelnud, mismoodi mu elu oleks läinud, kui oleksin olnud tugevam ja saanud tehtud kõik need asjad, millega hätta jäin ... Nüüd tunnen küll, et tundlikkus oli kingitus, kuna ei lasknud mul end maiste asjadega piisavalt siduda, nii et olin sunnitud pilgu sügavamale pöörama.
Igasugused teraapiad keskenduvad sageli sellele, et eemaldada need reaktsioonid, mis meid tavaelus segavad ja meid ei suunata endalt küsima, kas me üldse peame tegema neid asju, mida meil on raske teha? Kas need on meie soovid, või me usume ekslikult, et peame neid asju tegema, kuna kõik teevad? Ma ise avastasin millalgi, et need asjad, mida mul on raske teha, polegi üldse need asjad, mida ma ise teha tahan ja ma tegelikult ei väärtusta neid. Ainuke nukker nüanss oli see, et kui end palju survestad, ei toimi enam ka need asjad, mida ise teha tahaks ja siis tundub, et üldse ei saa midagi teha ning seos jõuetuse ja soovimatuse vahel kaob. Oledki lihtsalt üks lödikäpp...
Meie keha püüab meid alati aidata.
On tõesti selliseid asju, mis tuleb ära teha ... kuid neid on kordades vähem, kui inimesed üldiselt arvavad.
Mina liigun selle kaudu, kas ma saan jääda armastavaks, või hakkab kuklakarv turri tõusma.
Kui tunnen pinget ja leian, et pinget tekitav asi tuleb ikkagi ära teha, siis ma ütlen oma perele, et ma pole hetkel suhtlemisrežiimil ja küll ma ütlen, kui jälle rahulik ja kena olen :D Tänu sellele ei kesta see kõik enam sugugi pikalt :)
2 comments:
Jaa! mäletan üht korda, kui olin laps ja tulin arsti juurest. Nutsin pärast isale, et miks MINA koguaeg arsti juures käin ja mul koguaeg midagi häda on, aga ôel on koguaeg kõik hästi. Nüüd aga tunnen, et selline ülitundlikkus (ka kehaline) ongi hoopis kingitus. :)
Mhmhh! :)
Post a Comment